Aro Velmet: koroonapandeemias ei ole kõik inimesed kunagi ühtviisi vabad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Aro Velmet Autor/allikas: Erakogu

Tõusvate nakatumisnäitajate taustal on Eestis tekkinud taas diskussioon "viirusega koos elamise" üle. Stressi tekitab seegi, kui otsustajad ei suuda piiranguid korralikult põhjendada või käituvad ise oma instruktsioonidele vastupidiselt, kirjutab Aro Velmet.

Kas riik peaks karmistama liikumispiiranguid ja asutuste lahtiolekuaegasid? Kas majandus peab vastu karmimatele rahvatervisemeetmetele?

Selliste küsimuste avalikkuses läbiarutamine on vajalik, sest nagu õiguskantsler Ülle Madise ja nii mõnigi ajakirjanik on meelde tuletanud, võib ühe põhiõiguse – tervise – kaitsmine praegu tähendada teiste põhiõiguste, näiteks vaba liikumise piiramist. Nende otsuste tegemisel ei ole ainuõigeid valikuid, vaid kaaluda tuleb teineteist välistavaid väärtusi.

Ent lisaks võistlevatele väärtustele peavad need arutelud arvestama ka empiirilise tegelikkusega. Seda arvestamata võib reaalsete lahenduste asemel jõuda soovmõtlemisse.

Järgnevalt kaardistan epidemioloogide, sotsioloogide ja rahvaterviseajaloolaste toel mõningad laiemalt levinud eksiarvamused nn mittefarmatseutiliste meetmete (rahvakeeli "piirangute") kohta, mille vältimine aitaks paremini mõista otsustajate ees seisvaid dilemmasid.

  1. Viiruse leviku pidurdamisel on kõige olulisem individuaalne pingutus

See on peaminister Kaja Kallase keskne argument nakatumise tõusu seletamisel: riigi kehtestatud nõuded on küll adekvaatsed, aga "inimesed ei käitu vastutustundlikult." Võti viiruse leviku peatamisel on selle loogika järgi iga üksikisiku enda tugevas selgroos.

Siin tekib aga kaks põhimõttelist probleemi. Kaugeltki mitte kõigil inimestel ei ole ühtviisi lihtne kodus püsida, kontakte vähendada ja maski kanda. Õpetajad, poemüüjad ja haiglatöötajad peavad iga päev kohtuma kümnete või sadade potentsiaalsete viirusekandjatega, sõltumata sellest, kui vastutustundlikult nad oma kontakte vähendada püüavad.

Kui inimene juhtub töötama asutuses, mille juht nõuab töötajatelt "tagumikutunde", "ei usu" maskidesse või ei raatsi teha korralikku distantseerumisplaani, siis ei ole isikliku vastutustundega suurt midagi peale hakata. Kuna inimesed ei saa paljusid oma käike täielikult kontrollida, sestap ei peaks jätma seda ka täielikult nende ülesandeks.

Teine probleem on asjaolu, et üksikisiku valikud mõjutavad paratamatult ka kõrvalseisjaid. Poekülastaja, kes maski ei kanna, ei väljenda sellega lihtsalt enda eelistust, vaid ohustab poetöötajaid, kellel ei ole vabadust töölt lahkuda või külastajat ukse taha saata.

Liberaalse partei juht võiks mäletada John Stuart Milli kahjuprintsiipi: minu vabadus lõpeb seal, kus see kahjustab kedagi teist. Just seetõttu on rahvatervis üks selgemalt riigi vastutusalas olevaid valdkondi. Seepärast on maanteedel kiirusepiirangud ja ametikohtades töötervishoiunõuded.

Asjaolu, et paljud varem ohutud tegevused kätkevad nüüd endas terviseriske, ei tähenda, et Milli kahjuprintsiip siin ei kehtiks.

  1. Meil on valida ainult individuaalsete pingutuste ja riiklike piirangute vahel

Põhilise alternatiivina indiviidi vastutusele on meedias keskendutud rangetele piirangutele: asutuste sulgemine, kaugõpe, piirikarantiinid jne. Tõsi, kontrollimatu levikuga olukorras – nagu Iirimaal või Leedus detsembris – võivad sellised meetmed olla haiglasüsteemi kollapsi vältimiseks paratamatud.

Üldiselt on aga võimalik teha ära palju asju, mis aitavad terviseriske maandada, aga ei hõlma endas laussulgemist.

Näiteks on USA-s tehtud uuringud näidanud, et koolides on võimalik viiruse levikurisk viia miinimumini õigete ettevaatusmeetmete tarvitamisel. See tähendab, et peaaegu kõigil õpilastel on maskid, klassikomplektid on väikesed ja ei puutu omavahel kokku, klassiruumides ollakse distantseeritud, klassiruume tuulutatakse vahetundide ajal.

Kodukontoris töötamine on üks tõhusamaid meetmeid viiruse leviku vähendamisel. Soomes töötas kevadise eriolukorra ajal kodust 59 protsenti inimestest. Sarnase majanduse struktuuriga Eestis oli see number kaks korda väiksem – 30 protsenti. Ilmselgelt on siin ruumi areneda.

Laiemalt võikski üheks riigi eesmärgiks olla juba kehtivate reeglite jõustamine: kontrollida, et tööandjad ka päriselt oma töötajate ja klientide tervise eest hoolitsevad. Tagumikutundidesse uskuva tööandja distsiplineerimine on kahtlemata parem lahendus kui vastutustundliku restoranipidaja pankrotti ajamine.

Siin on vaid üks "aga": taolised meetmed nõuavad küllaltki pikka ettevalmistust, mistõttu saab neid rakendada siis, kui viiruse levik kogukonnas on pigem madal. Meie oleme sellest punktist paraku ilmselt möödas.

  1. Piirangutel pole mõtet, sest haiglasse sattunute hulk on ju stabiilne

Õiguskantsler on väitnud, et me peaksime piirangutel lähtuma eeskätt tervishoiusüsteemi suutlikkusest,  mitte üldisest nakatumisnäitajast – nakatuda võivad ju ka noored, kes tõenäoliselt haiglasse ei satu. Siin kohtuvad kolm eksiarusaama. Esiteks nakatavad aktiivselt liikuvad noored omakorda vanemaid, kelle riskid on palju suuremad.

Teiseks peegeldab hospitaliseeritute arv alati umbes kaks-kolm nädalat vana pilti nakatumisest: viiruse saamisest sümptomite tekkimiseni läheb umbes viis-kuus päeva ja haiglaravi vajatakse üldiselt 10-12 päeva jooksul pärast diagnoosi.

Kahe-kolme nädalaga võib juhtuda aga palju, sest (ja seda kolmandaks) nakkushaigused levivad eksponentsiaalselt, mitte lineaarselt. Kui näiteks viiruse nakatumiskordaja on 1,2 (millele see praegu Eestis läheneb), siis kahekordistub nakatumiste arv umbes 17 päevaga.

Võrdluseks võime kujutada ette tennisemängijat, kes servib oma vastasele igas minutis kaks korda rohkem palle. Kui alustades servitakse neli palli minutis, tundub mäng hästi hallatav. Järgmisel minutil servitakse kaheksa palli, siis 16 ja siis 32. Sellega saab veel hakkama.

Aga järgmisel minutil tuleb juba 64 palli ja seejärel 128 pallist koosnev valang. Parim hetk time out'i palumiseks ei ole kindlasti siis, kui su suunas lendab 64 palli minutis. Eesti on aga sellel joonel balansseerinud juba kuu aega.

Seetõttu – eriti olukorras, kus viirus on juba laialt levinud – tuleb tegutseda kiiresti.

  1. Piirangud võivad vähendada viiruse levikut, aga teevad seda majanduse tervise hinnaga

Peaminister Kallas viitas intervjuus Eesti Päevalehele, et lisaks viirusest põhjustatud tervisekahjudele tuleb silmas pidada ka majanduslanguses kannatavaid "nähtamatuid ohvreid". Ent kõige suuremat põntsu majandusele ei pane mitte piirangud, vaid viiruse kontrollimatu levik.

Uuringud on näidanud, et mitmel pool maailmas vähendasid inimesed oma käike juba enne seda, kui riigid liikumiskeelud kehtestasid. See on loogiline: keegi ei taha haigeks jääda. Kontrollimatu levikuga olukorras, kus haiglasüsteemid on ülekoormatud ja suur hulk töötajaid haiged, eneseisolatsioonis, lähedaste eest hoolitsemas või viiruse hirmus kodus, ei saa samuti rääkida hästi töötavast majandusest.

Sestap on paljud majandusteadlased järeldanud, et efektiivsed meetmed mitte ei haava, vaid aitavad majandust, sest nii jõutakse kiiremini olukorda, kus inimesed saavad rahulikult tööl käia, ning kus ka ettevaatlikud inimesed tahavad uuesti restorani ja kinno minna.

  1. Piirangutel ei ole mõtet, sest nende efekt on ajutine

Indrek Kiisler leiab oma arvamusloos, et koolide sulgemisel pole mõtet, sest isegi kui need ajutiselt nakatumisi vähendavad, siis "nakatumine kasvab taas kohe, kui lapsed koolipinki tagasi lubada. Ning jälle oleme mõne nädalaga seal, kus alustasime."

Selle loogika põhjal võiks ka väita, et nädalavahetusel puhkamisel pole mõtet, sest järgmisel esmaspäeval tuleb jälle tööle hakata. Ülekoormatud õdedel ja arstidel on abi ka ajutisest leevendusest. Lisaks aitab nakatumiste alla surumine osta aega põhjalikumat ettevalmistust nõudvate, aga vähem häirivate meetmete – näiteks laialdase kaugtöö – rakendamiseks.

Pidagem ka meeles, et "ajutine leevendus" tähendab praegu hoopis midagi muud, kui kolm-neli kuud tagasi. Toona me veel ei teadnud, kas ja millal saavad valmis elupäästvad vaktsiinid. Nüüd me teame, et märtsis peaks jõudma Eestisse piisavalt vaktsiine, et pookida umbes 80 000 inimest. Järgnevatel kuudel peaksid tarned ainult suurenema.

"Ajutine leevendus" võib tähendada tuhandete eesliinitöötajate ja kõrgema riskiga inimeste jaoks haiglasse sattumise või suremise asemel kerge nohu saamist. See ei ole tühine erinevus.

  1. Piirangutel ei ole mõtet, sest neist väsinud inimesed hakkavad piirangutele vastu töötama

See on olnud peaminister Kaja Kallase üks põhilisi argumente uute piirangute kehtestamisel kõhklemiseks. Sellele on ammendavalt vastanud Postimehes psühholoog Kenn Konstabel, kes juhib tähelepanu, et uute käitumismallidega harjutakse, mida rutiinsemaks need muutuvad.

Stress ja väsimus tekivad aga ohutundest haigestumise ees, eriti ametites, nagu õpetamine või haiglatöö, kus iga päev tõepoolest võetaksegi tõsiseid riske. Stressi tekitab seegi, kui otsustajad ei suuda piiranguid korralikult põhjendada või käituvad ise oma instruktsioonidele vastupidiselt.

  1. Pole tõendeid, et piirangud töötavad

Kaja Kallas "ei ole lõpuni näinud tõendusmaterjali, milline on piirangute ja tulemuste otsene seos." See on kummaline, sest mittefarmatseutilised meetmed on ühed vanimad ja põhjalikumalt uuritud rahvaterviserelvad. Nende toimemehhanisme (näiteks, et kontaktide vähendamine vähendab viiruse võimalusi ühelt inimeselt teisele kanduda) on uuritud nii laborites kui ka reaalelutingimustes.

Nende efektiivsusest praeguses pandeemias on avaldatud artikleid Nature'is ja juhtivates meditsiiniajakirjades The Lancet ja British Medical Journal.

Tõsi, väga keeruline on näidata raudkindlaid seoseid stiilis "nii mitme nädala pikkune liikumiskeeld vähendab nakatumist nii mitu protsenti". Seda seepärast, et päriselu on üüratult kompleksne.

Viiruste käitumist mõjutab lisaks piirangutele viiruse enda bioloogia, ilm, inimeste isiklikud valikud ja suur hulk juhuseid. Ent mõttetu on võrrelda piirangute kehtestamist mingi fantaasiamaailmaga, kus meie valduses on tulevikku näitav ajamasin. Üle saja aasta rahvaterviseuuringuid ja praktikat näitavad, et need meetmed töötavad. Me võime jääda perfektseid lahendusi ootama, aga haigestunutel on neist vähe abi.

  1. Meie eesmärk on hoida Eesti elu avatud

Viimaks: see on olnud valitsuse keskne sõnum sügisest alates. Poliitretoorikana on see kahtlemata geniaalne – kellele ei meeldiks avatus ja vabadus –, kuid sisuliselt eirab asjaolu, et koroonapandeemias ei ole kõik inimesed kunagi ühtviisi vabad. Me oleme samas tormis, aga erinevates paatides.

Mina õpetan tudengeid juba möödunud kevadest saati kodukontorist, tellin toitu koju ja ei muretse krooniliste haiguste pärast. Ent iga päev kooli sõitvatel õpetajatel, poemüüjatel, arstidel, politseinikel jt eesliinitöötajatel ei ole neid privileege. Nende risk kasvab iga päevaga, mil me nakatumise kasvule reageerimata jätame.

Eesti elu ei ole avatud ka nende vanemate inimeste jaoks, kes teavad, et nende risk koroonaviirusesse surra on ülikoolilõpetaja omast 220 korda kõrgem ja seetõttu ei käi praegu kontserdil ja restoranis, olgugi, et neid ei ole ametlikult suletud.

Paljudel ei ole rahalist puhvrit, et vältida ühistransporti, tellida toitu koju või juhtida kättemaksu kartmata tähelepanu oma ülemuse maski- või kodutööfoobiale. Väita, et viirust piiravate meetmete vältimine hoiab Eesti elu avatuna, on parimal juhul privileegipimedus ja halvimal juhul tunnistamine, et meil loevad vaid nende inimeste elud, kes on noored, terved ja rahaliselt kindlustatud.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: