"Rahva teenrid": ahistamisest peab teatama
Ahistamist ei pea töökohal taluma, vaid sellest tuleb teatada, leidsid ajakirjanikud Vikerraadio saates "Rahva teenrid".
Eest Ekspressi ajakirjanik Sulev Vedler kinnitas, et nädalalehes kajastatud Aivar Mäe ahistamisjuhtumite ohvrid ei ole anonüümsed, vaid nad on kõik nimeliselt looga tegelnud ajakirjanikule teada. Anonüümseks otsustati nad jätta samal põhjusel, miks koroonaviiruse kandjaid ei avalikustata - et säästa neid ebakohasest häbimärgistamisest.
Vedleri sõnul oli paar Mäe ohvrit olnud nõus ka oma nimega ebameeldivatest kogemustest rääkima, kuid kuna kõik seda ei soovinud, otsustati avalikkuses säilitada kõigi anonüümsus. Ka politsei on lubanud tagada ohvritele soovi korral anonüümsuse, kui nad soovivad uurimise algatamist, kuid mõistagi peab politseisse tegema avalduse oma nimel.
Eesti Ekspressi jaoks algas lugu juba jaanuaris, kui nendeni jõudsid esimesed juhtumid, kuid siis jäi asi soiku ning vahepeal sellega ei tegeldud. Nüüd, mil juhtumeid juurde tilkus, muutus teema taas aktuaalseks ning see avaldati.
"Lugu ei rääkinud ainult kuritegevusest, et politsei peaks uurima Aivar Mäe tegevust, vaid ka sellest, et mees on teinud nalju, mis tänapäeva konteksti pole enam sobivad," ütles Vedler.
Ta lisas, et kui inimene teeb omast arust nalja, aga teisele see ei meeldi ja ta seda korduvalt ka väljendab, muutubki selline käitumine ahistamiseks.
"See ei ole enesetsensuur, kui inimene ei käperda," lisas Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov, kommenteerides Mäe nõukogule antud selgitusi, et peab nüüd hakkama ennast vaos hoidma.
Vedlerit pani üllatama ka toetusallkirjade kogumine teatri personali poolt, mis ei tee olematuks teiste inimeste kannatusi ja teistsuguseid kogemusi.
"Ahistamine pole ju mingi populaarsusvõistlus, et kui on rohkem allkirju, siis pole ahistanud või?" ütles Vedler. "Ma usun, et Aivar Mäe pole Helgi Sallo dekolteesse piilunud või Voldemar Kuslapit tagumikust näpistanud."
Šmutovi hinnangul tuleks ahistamise korral leida tööl keegi, kellele juhtumist rääkida, on see siis osakonnajuht, nõukogu või aktsionär.
Samas mõistab ta, et alluvussuhte korral on keeruline oma juhtumist kõnelda, sest inimese edutamine, koondamine või palgatõus võib sõltuda sellest, kui ta oma juhi vastu kaebuse esitab.
Toimetaja: Merilin Pärli