Looduses leitud loomapoega koju viia ei tasu
Looduses kordub igakevadine käitumismuster: inimesed viivad leitud linnu ja loomapojad koju või toidavad neid, arvates, et teevad head. Tegelikkuses on olukord hoopis vastupidine – leitud hülgepoega koju viia ei maksa.
Eesti Metsloomaühingu juhatuse liige Virge Võsujalg rääkis, et jänesepoeg, kes näib olevat täiesti maha jäetud ja õnnetu, ootab tegelikult oma ema ja ei vaja inimese abi. Inimene võibki tahta parimat, kuid oskamatus võib lõpetada piinarikkalt väikese looma elu.
"Neid lugusid on väga palju, kus reaalselt on jänesepojale antud jäätist või jänesepoegadele sisse söödetud kondenspiima. On tuvisid, keda on reaalselt söödetud piimaga, et inimesed – kui poes on müüa linnupiimakommi siis see ei tähenda, et lind peaks sööma piima. See on vale. Väga väga vale," sõnas Võsujalg.
Kohates väikest metslooma ei tohi teda häirida, ütleb keskkonnaameti looduskaitse spetsialist Tõnu Talvi. See, kui loomapoeg justkui haledat häält teeb ei tähenda, et tal on kõht tühi, või ta kutsub inimest appi. Koju viia teda ei tohi.
"Meie selline hoolitsuse instinkt võib ju olla kõige parem inimese kultuuri tausta mõttes, aga selle isendi jaoks me oleme katkestanud tema loomuliku arengu, tema ja tema vanemate suhted. Tema sellest elukeskkonnast välja toonud Veidi paremal juhul oleme määranud ta nii-öelda eluaegsesse vangistusse, aga väga suurel arvul juhtudest me oleme ta väga-väga piinarikkale lõpule lähedale toonud," rääkis Talvi.
Mere äärde jalutama minnes tuleks hoida koer rihma otsas sest tänavu on hüljestel palju poegi ning lahtiselt ringi jooksvad koerad võivad neile viga teha. Ka kakkudel on praegu juba pojad päris suured ning iga maha potsatanud poeg ei vaja inimese abi, ütles Võsujalg.
"Kui see poeg on aktiivne, suudab ennast kõigutada, susiseb sinu peale, ajab tiivad laiali siis ta on täiesti terve ja ta ei vaja inimese abi rohkem kui tõsta ta lihtsalt kuuse võra lähedale või puutüve kõrvale, et ta saaks vareste eest peitu minna," sõnas ta.
Kui aga metsloom on tõepoolest hädas siis tuleb pöörduda asjatundjate poole.
Toimetaja: Barbara Oja