Viola Murd: kriisideks valmisolek muutub terviklikumaks
Riigikogus teisel lugemisel oleva hädaolukorra seaduse muutmise eelnõuga viiakse kriisideks valmistumise koordineerimine riigikantseleisse, kuid iga vastutav asutus juhib oma vastutusel olevate kriiside lahendamist endiselt ise. Sellega muutub kriisideks valmisolek ja toimetulek riigis tõhusamaks, ühtlasemaks ja läbimõeldumaks, kirjutab Viola Murd.
Juba 2018. aastal soovitas riigikontroll riigisekretärile, et ehk tasuks kaaluda võimalust tuua hädaolukordadeks valmistumine ja laiapõhjalise riigikaitse protsessi juhtimise koordineerimine riigikantseleisse. See aitaks vähendada ohtu, et riskide maandamine jääb osades asutustes igapäevategevuses tähelepanuta.
Praegu koordineerib riigikantselei riigikaitselisteks kriisideks valmistumist, mistõttu oleks igati loogiline ja ka oluline, et ka kõikide valdkondade tsiviilkriisideks valmistumine seotakse üheks tervikuks just riigikantseleis. See aitaks valitsusel saada parema pildi asutuste valmisolekust, ressurssidest ja toimepidevusest.
Samal ajal võimaldab muudatus valitsuse liikmetel edaspidi senisest enam kanda vastutust kriisideks valmistumisel kui ka nende lahendamisel.
Kriisireguleerimise süsteemis peab iga valitsuse liige olema teadlik oma valdkonna kriisivalmidusest ja lahendamist vajavatest kitsaskohtadest. See on oluline selleks, et panna kõik valitsusasutused, kohalikud omavalitsuse üksused ja elutähtsa teenuse osutajad olukorra lahendamiseks n-ö ühte sammu käima ja tagada, et kriisiaegsed vajadused saavad eelarveprotsessis pilti.
Kahjuks on asutuste valmisolek oma valdkonna kriisidega toime tulla praegu ebaühtlane ja ei osata näha ühe valdkonna piiridest kaugemale. Seda on kinnitanud ka COVID-19 pandeemia, mis ei ole ainuüksi tervisekriis, vaid mis omakorda mõjutab kõiki tegevusvaldkondi, kõiki asutusi ja ettevõtteid.
Erinevusi on olnud kriisijuhtimise korralduses, kriisiplaanide detailsuses, reservide olemasolus ja valmisolekus. Eriti on seda tunda väljaspool kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi valitsemisala, kus tsiviilkriisideks ning siseturvalisusega seotud kriisideks valmistumine pole osa asutuste igapäevasest praktikast. Siinkohal olekski oluline valitsuse teadlikkus asutuste võimekustest ja vajadustest mitte ainult tavaolukorras, vaid ka kriisides.
Oluline on siinjuures märkida, et omavahel ei aetaks segamini kriisiks valmisolekut ning konkreetsete kriiside juhtimist ja lahendamist. Muudatuse tulemusel ei kao põhimõte, et iga ministeerium ja asutus vastutab endiselt kriisireguleerimise eest oma vastutusalas.
Oma valdkonna kriiside juhtimise ülesanded ning kriisideks valmistumise plaanid ja ülesanded-ressursid kriiside lahendamisel jääks ikka asutustele. Riigikantselei ei hakka juhtima ühtegi kriisi, ei metsatulekahju kustutamist ega reostustõrjet merel. Riigikantselei roll oleks vaid suunata asutuste valmistumist ühtselt riigi tasandil ja tagada kõigi valitsuse liikmete teadlikkus nii valmisolekust kui ka kriisi korral selle lahendamisest.
Muudatus aga võimaldaks erinevatel asutustel, sealhulgas ka siseministeeriumil tugevdada oma valmisolekut ülesannete täitmisel oma valitsemisala kriisides. Samuti oleks võimalik senisest enam oma pädevuste piires toetada teisi asutusi.
Näiteks päästeameti ülesanne oleks jätkuvalt teha kohalike omavalitsuste kriisivalmiduse üle järelevalvet ja nõustada neid valmistumisel.
Eelmine valitsus soovis tuua kogu riigi kriisideks valmistumise valitsuse juurde ja anda see riigikantseleile koordineerida. Praegune valitsus soovib selle mõtte ellu viia hädaolukorra seaduse muudatuse kaudu.
Kui muudatus riigikogus seadusena vastu võetakse, muutuks riigis kogu valmisolek kriisideks loogilisemaks, tekib tervikpilt kogu kriisivalmidusest riigis ja seekaudu on võimalik erinevate asutuste tegevusi paremini prioriseerida ning võimelünki koostöö kaudu lahendada.
Kokkuvõttes sõltub kriisivalmidus meist kõigist. Koostöövõrgustik peab olema tihe ja tugev ning seda on võimalik saavutada ainult teadlike otsuste ja ühtse tervikliku valmistumise kaudu.
Toimetaja: Kaupo Meiel