Madise saatis riigisekretärile arvamuse, kus palus kaaluda riskitasemete määratlemiseks kasutatavate mõõdikute täpsustamist ja selget sõnumit ühiskonnale, et ühelgi mõõdikul ega riskitasemel ei ole automaatset seost põhiõiguste piirangutega.

"Piiranguotsused langetatakse alati vastavalt seadusele hoolika analüüsi ja alternatiivide kaalumise tulemusel. Teatavasti on lubatud vaid need piirangud, mis on nakkuse leviku vähendamiseks vältimatult vajalikud ja proportsionaalsed."

Õiguskantsler märkis, et kui ettemääratud näiduvahemikega riskitasemed seotakse konkreetsete piirangutega, võib see viia sisuliselt põhjendamatute ning seega ebaseaduslike piirangute kehtestamiseni (või teatud juhtudel vastupidi, nakkuse leviku piiramiseks vajalike piirangutega hilinemiseni). Ka siis, kui lähtutakse eeldusest, et mõõdikud ja otsused ei ole automaatses seoses, juhitakse nende kaudu avalikkuse ootusi, mis võivad ärevuse foonil otsustajad väga raskesse olukorda seada ja lõpuks tingida õigusvastaste otsustega kahju tekitamise. 

"Tervishoiualane hädaolukord või selle oht hädaolukorra seaduse mõttes saab tekkida selle tõttu, et tervishoiusüsteem ei pea koormusele vastu (asetab arstidele, õdedele ja hooldajatele ülemäärase koorma, sunnib vähendama plaanilise ravi mahtu, ohustab erakorralise abi võimekust jne). Järelikult tuleb mõõdikud valida nii, et nende alusel saab ennustada haiglakoormuse (laiemalt ka võimaliku pikaajalise tervishoiusüsteemi koormuse) kasvu."

Õiguskantsler toob välja, et viirusnakkuse levik, selle jaotus ühiskonnas ja selle põhjustatud haiguskoormus ei pruugi tulevikus olla sarnane senisega. Seetõttu tuleb arvesse võtta pandeemia üldist dünaamilist kulgu, võimalikke vahepealseid muutusi, läbipõdemise ja vaktsineerimise tõttu antikehad omandanud inimeste hulka.

"Näiteks, kui tulevikus on piirangute kehtestamisel siduvaks mõõdikuks SARS CoV-2 positiivse testi andnud inimeste keskmine arv viimase seitsme päeva jooksul, siis teatud soodsate tingimuste samaaegsel esinemisel (näiteks vanemaealiste kõrge vaktsineerimistega hõlmatus ja vaktsineerimise kaitsva toime kestus) ei peegelda see mõõdik tegelikku riski tervishoiu toimepidevusele. Oluline on ka see, kes ja kus (näiteks väeosa, kool, tehas) on positiivse testi saanud, kas nakatunud on sisuliselt ühes koldes või üle riigi laiali."

Või teisalt, kui peaks välja kujunema ja intensiivselt levima hakkama uus varasema immuunsuse eest "põgenenud" agressiivsem viirusvariant, siis eeldaks see samuti täiendavat ad hoc riskihindamist ning sellest tulenevalt piirangutega seotud otsuste langetamist.

"Riskitase ja piirangud ei tohi seega olla automaatses seoses ja ka riskitaseme
määramisel tuleb arvestada paljusid indikaatoreid ja mõjureid kogumis," resümeerib õiguskantsler.

Õiguskantsler soovitab riskitasemete määratlemisel kasutatavate indikaatorite puhul esitada vaid need riskimõõdikud, mis aitavad haiglakoormuse kujunemist ennustada (positiivsete testide arv, nakatunute tõenäosus raskesti põdeda) ja kujunenud haiglaravi olukorda täpsustavalt hinnata (näiteks intensiivravi, sealhulgas juhitava hingamise vajadus).

Madise soovitab kaaluda viimase seitsme päeva jooksul COVID-19 surmana registreeritud surmade arvu sobivust põhimõõdikuks riskitasemete määramisel.

"Indikaatorina saaks arvestada ringluses oleva viiruse geenivariantide võimet põhjustada rasket haigestumist ja surma. Arvestada tuleb sedagi, et COVID-19 roll inimese surma põhjustamisel selgitatakse Eestis alles kuid hiljem, misjärel arvu korrigeeritakse."

Lisaks teeb õiguskantsler ettepaneku võtta prognoose tehes arvesse COVID-19 vastase vaktsineerimise ja läbipõdenute arv kui haiglakoormuse riske otseselt maandavad mõõdikud ning vajadusel kasutada täpsustavaid alamõõdikuid, näiteks 60-aastaste ja vanemate elanike vaktsiiniga hõlmatust.