Janar Holm: kas koroonakriis oli liiga leebe, et sellest õpitaks? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Janar Holm
Janar Holm Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Mõnikord räägitakse, et kindralid kipuvad valmistuma eelmiseks sõjaks. Koroonapandeemia puhul paistab, et "sõda", milleks valmistuti, oli küll tulevane, kuid valmistumine ise napp ja vaevane. Ei piisa teadmisest, vaja on ka selle teadmisega midagi pihta hakata. Ka parimad eelhoiatused jäävad kasutuks, kui neile ei järgne tegevust, kirjutab riigikontrolör Janar Holm.

Neil päevil, mil terviseameti uus juht Üllar Lanno on ametisse asunud, valitseb ootus, et uus eestvedaja suudab Covid-19 kriisiga toimetuleku kõrval pärituult ära kasutades luua tugeva süsteemi ja valmisoleku tervisevaldkonna hädaolukordade lahendamiseks. Pandeemia tõelisust ei pea tema enam tõestama.

Kevadine koroonaviirusest tingitud kriis on lugu õnnetusest, mis hüüdis tulles. Vajalikud hoiatused – millest paljudele juhtis tähelepanu just terviseamet ise - olid olemas, kuid neid ei kuulatud. Stsenaariumid olid lahti kirjutatud, kuid neid ignoreeriti. Ka seadused olid vastu võetud, kuid nendesse kirjutatud tähtajad läksid hapuks.

Vaatamata ametkondade kinnitustele, et oleme valmis viiruse levikut ohjama, sisenes Eesti kriisi ikkagi pabervalmisolekuga. Tervishoiusüsteemi nõrkustele kriisiolukorras toimetulekuks ettevalmistamisel oli tähelepanu juhtinud nii riigikantselei kriisiaja tervishoiukorralduse ekspertrühm, riigikontroll (viimati 2018. aastal), siseministeerium kui ka terviseamet ise.

Juba seitse aastat tagasi, 2013. aastal, kinnitatud riskianalüüsis hindas terviseamet epideemilise nakkushaiguse tekke ja leviku tõenäosust suureks ja tagajärgi väga raskeks. Samasuguste järeldusteni jõudis terviseamet 2018. aasta juunis kinnitatud riskianalüüsis. Seega ei olnud ulatusliku mõjuga epideemilise potentsiaaliga nakkushaigus ettekujuteldamatu. Ootamatu sai olla ainult, et epideemia puhkeb just 2020. aasta alguses.

Terviseameti hinnang oli täpne, kuid üsna täpne oli ka nende enda taju, et kogu riiki haarava kriisi korral koormatakse nad üle ülesannetega, millega neil pole lootustki hakkama saada. Mõõduka suurusega amet, mis inimestele sageli meeldegi ei tule, oli korraga nagu tegelane ansambel Fix menulaulust, kelle najal see kogu tsirkus koos pidi seisma.

2018. aasta kevadel kinnitati terviseameti kriisireguleerimise juhtimisstruktuur ning töökord. Loodi ööpäevaringse reageerimise võimekus. Samas tõi terviseamet riigikontrolli auditile vastates välja, et pikaajalise kriisi korral terviseamet kriisijuhtimise struktuuri mehitada ei suuda.

Terviseameti 2018. aasta suveks valminud riskianalüüs tõi veel välja alarmeerivaid võimelünki. Dokument osutas, et haiglatel oli isikukaitsevahendite varu vaid esmaseks reageerimiseks. Tervishoiuvaru, sealhulgas isikukaitsevahendite varu kogu riigi jaoks sisuliselt puudus. Olemasolev varu oli enamjaolt aegunud ning varude tegelik uuendamine oli jäänud soiku.

Laborites puudusid vahendid, referentslaborid olid käivitamata. Polnud ülevaadet kiirabi ja haiglate võimekusest eriti ohtlike nakkushaiguste ravi korraldamiseks. Rõhutan, et kõik need osundused pärinevad terviseametilt endalt. Teekond õigest infost õigete tegudeni osutus riigi kui terviku jaoks liiga pikaks. Võib-olla oligi häda selles, et eelhoiatus oli liiga pikk.

Mõnikord räägitakse, et kindralid kipuvad valmistuma eelmiseks sõjaks. Antud juhul paistab, et "sõda", milleks valmistuti, oli küll tulevane, kuid valmistumine ise napp ja vaevane. Õppusi peeti korduvalt, isegi silmatorkavalt realistlike stsenaariumidega, kuid üha rohkem saab selgeks, et õppustest ei võetud tegelikult õppust.

Näiteks 2019. aasta aprillis toimus Saaremaal rahvusvaheline meditsiiniõppus, mis nägi ette, et terviseamet täidab õppusel kiirabibrigaadide koordineerimisüksuse rolli. Hindamisaruanne toob välja, et hoolimata korduvatest meeldetuletustest ei töötanud terviseamet õppuse planeerimise faasis endale välja treeningu eesmärke ning selgus, et terviseamet ei olnud teadlik enda rollist ja vastutusest õppusel.

2019. aasta septembrikuus toimus taas asutustevaheline koostööõppus. Õppuse aruanne toob välja, et puudu jäi terviseameti reguleerivast ja toetavast rollist. Terviseametile anti õppuse järel ka soovitus: luua selge arusaam, millised hädaolukordade juhtimiskeskused rajatakse, kuhu need rajatakse ja kuidas kõik sündmuse lahendamisse kaasatud asutused kõikidel tasanditel omavahel infovahetust peavad. Lisaks, millist teavet erinevad juhtimistasandid haldavad ja vajavad ning kuidas vajalik info tagatakse.

Koordinatsiooni ja vastutuse ebaselguse probleem tervisevaldkonna hädaolukordade lahendamisel ulatus terviseametist väljaspoole.

Juhtisime oma 2018. aasta hädaolukordadeks valmistumise auditis terviseameti peadirektori ning tervise- ja tööministri tähelepanu sellele, et tuleb kehtestada kriisijuhtimise struktuur, milles oleks selgelt kindlaks määratud sealhulgas sotsiaalministeeriumi ja terviseameti vaheline vastutuse jaotus.

2018. aasta aprillis kinnitas terviseameti peadirektor küll kriisijuhtimise struktuuri ja -töökorra, aga see ei hõlmanud mitte mingisuguseid koostöö aspekte sotsiaalministeeriumiga.

Viitasime auditiaruandes ka sellele, et sotsiaalministeeriumi kriisiaja töökorraldust reguleeriv käskkiri oli vananenud ega võimaldanud aru saada, millised on sotsiaalministeeriumi ülesanded kriisi ajal, kuidas on läbi mõeldud nende lahendamine, sealhulgas põhivastutajad ja infoliikumine hädaolukorras. Sotsiaalministeeriumi ja terviseameti vaheliste rollide ebaselgus oli nähtav ka kriisikuudel.

Osad eelnimetatud võimelünkadest ja probleemidest nõudsid likvideerimiseks raha, kuid leidus ka selliseid, mis olid korralduslikud ja vajasid otsust või koordineeritud juhtimist, mida polnud ega tulnud.

Hädaolukorra seadus nägi ette, et hädaolukorraga toimetuleku plaanid pidid olema valmis 1. juuliks 2019. aastal, kuid sellest tähtajast ei peetud kinni. Terviseamet alustas plaani väljatöötamisega alles 2019. aastal ning kriisi alguseks oli tegevuskavast olemas ainult kinnitamata tööversioon. Seetõttu polnud olemas ka näiteks toimivat kriisikommunikatsiooniplaani hädaolukorras rakendamiseks ning ressursiplaani tegevuste elluviimiseks.

Nüüd varudest, mille otsalõppemise reaalne hirm omandas kohati filmiliku dramaatilisuse. Kriisiga toimetulekuks vajalike tervishoiuvarude puudumisest on räägitud aastaid. Juba 2017. aastal tegi riigikantselei ekspertrühm ettepaneku, et tervishoiuteenuse osutajad peaksid koguma varusid 72 tunniks ja riigil peaks olema tervishoiuvaru vähemalt kaheks kuuks.

2017. aastal jõustunud hädaolukorra seadus näeb ette riigi tegevusvaru moodustamise, mis on riigi omandis olev või lepingutega tagatud ressurss hädaolukorra lahendamiseks.

Seaduse kohaselt oleks valitsus pidanud kinnitama tegevusvaru moodustamise korralduse 2018. aasta 1. juuliks. Antud varu ei puuduta ainult tervishoiujuhtumeid, vaid on vajalik erinevates kriisides toimetulekuks. Sellist korraldust seadusega antud tähtajaks ei kinnitatud.  

Valitsus ei saa taolist korraldust anda enne, kui ministrid on selleks esitanud enda valitsemisala ettepanekud. Paraku polnud sotsiaalminister oma valitsemisala vajadusi tervikuna kokku koondanud ning valitsusele ettepanekuid esitanud.

Siseministeerium pidi sotsiaalministrile 16. juunil 2018. aastal seda ülesannet meelde tuletama, olles enne tutvunud terviseameti koostatud riskianalüüsis välja toodud võimelüngaga, et tervishoiuvaru sisuliselt puudub. Meeldetuletusest siiski kasu ei olnud.

Riiklikku tegevusvaru puudutavat valitsuse korraldust pole ka kaks aastat pärast seadusega kehtestatud tähtaega. Samal ajal on valitsus viimastel kuudel varude teemaga intensiivselt tegelenud ning töötatakse välja varude keskuse tegevuspõhimõtteid ja rakendusskeeme. On lootust heaks süsteemseks lahenduseks.

Võib mõista, et millekski, mida võib-olla kunagi ei juhtu, on ministeeriumidel või asutuste juhtidel tavapärasest vähem motivatsiooni raha ja töötajate tööaega panustada, eriti kui seda niigi napib igapäevaste probleemide lahendamiseks. Kuna kriisivalmidus ehk teisisõnu laiapindse riigikaitse küsimused pole ministeeriumite jaoks prioriteetsed ega kuulu reeglina esmaste poliitiliste valikute hulka, jääbki enamik neist rahastuseta.

Mida siis teha? Üheks lahenduseks oleks see, kui laiapindne riigikaitse oleks eelarvekõnelustel üks pakett ning igal aastal tehtaks konkreetsed poliitilised otsused. Sõjalisteks kriisideks valmistumisel oleme me riigina seda suutnud. Tsiviilkriisiks ja militaarkriisiks valmistumine on võrdselt tähtsad, halbade asjaolude kokkusattumisel võib üks üle minna teiseks.

Ühiskonnad õpivad läbi iseenda valusate kogemuste. Kuid kas koroonaviirusest tingitud kriisi esimene laine oli ühiskonna kui terviku jaoks piisavalt valus, et see ärgitaks astuma vajalikke samme kriisikindluse kasvatamiseks? Maskid kevadel ju päris otsa kunagi ei lõppenudki, haigeid koridorides ei ravitud, jahmatav suremus, mis halvas mitmeid Euroopa riike, jäi Eestis õnnekombel tulemata.

Loodame, et see ei tekita muretust, mis jätaks meid kaitseta juhul, kui peaks saabuma sajanditaguse Hispaania gripi stiilis pandeemia. Eestil vedas ja terviseameti uuel juhil on võimalus meid paremini valmis seda. Aga ärme looda vaid õnnele, sest üksnes enda vigadest õppida oleks ju samuti viga. 


Kommentaar ilmus algselt riigikontrolli blogis.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: