Riina Sikkut: viis kriisiteesi valgesse raamatusse

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Riina Sikkut Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Tööd valge raamatuga tuleb jätkata, et sellest saaks tõesti kava, mis suunab ühiskonnaelu korraldamist kriisi ajal, kirjutab Riina Sikkut.

Peaminister Kaja Kallas tutvustas aprilli alguses valget raamatut, mis paneb paika ühiskonnaelu korraldamise koroonaviiruse leviku tingimustes. Ma ei ühine kriitikaga selle algatuse vajalikkuse kohta. Kui selline kava oleks olnud juba eelmisel suvel, siis saanuks praegune valitsus vältida juhtimisvigu, mille tulemusena jõudsime me nakkuse kontrollimatu levikuni ja kaotasime sadu elusid.

Mitmed riigid on aasta jooksul kasutanud kokku lepitud ohutasemete süsteemi koos kindlate põhimõtete, sõnastatud eesmärkide ja järgitavate mõõdikutega. Igatahes parem hilja, kui üldse mitte, sest viirus pole kuhugi kadunud ja kolmanda laine kahjude ärahoidmiseks on süsteemne kriisijuhtimine kahtlemata tähtis.

Valgele raamatule esitasid muudatusettepanekuid kümned organisatsioonid ja huvirühmad. Väike osa neist ettepanekutest võeti arvesse ja valitsus kiitis, küll üsna märkamatult, selle dokumendi ka heaks.

Need, kes 8. aprillil avaldatud eelnõuga tutvusid, ei pea tõttama uut versiooni otsima. Kahjuks on muudatused vaid kosmeetilised – mõiste "vabasektor" on siseministeeriumi soovitusel asendatud "kodanikuühiskonnaga" ja mitmes kohas on mainitud usuühendusi.

Täienes ka pikaajaliste tegevuste loetelu, näiteks lisandus õdede koolitustellimuse suurendamine. Ega valge raamat seetõttu kehvemaks läinud, aga toetust ei leidnud põhimõttelised ettepanekud, mis võimaldaksid luua selge kriisijuhtimise tööriista.

Sotsiaaldemokraadid esitasid valgele raamatule viis konkreetset ettepanekut.

Esiteks tuleb hoida selget fookust epideemiaaegse ühiskonnaelu reeglitel ja jätta sealt välja eri arengukavades kirjas olevad plaanid. "Üldhoolduse rahastamismudeli muutmine," "puidukeemia vajadustele vastava oskustööjõu kasvatamine" ja "kultuuri kestlikkuse tagamine" on tõesti tähtsad teemad, mis lõpetaksid hooldekodu kulude koorma laste kanda jätmise, kasvataksid majandust puidu väärindamise kaudu ja aitaksid Eestil püsida. Nendega tuleb tegeleda, aga kriisi lahendamisega on nad nõrgalt seotud.

Teiseks on vaja sõnastada nakkuse leviku tase, mida me suudame kontrollida ning millega koos tuleb meil elama õppida. Valges raamatus määratakse riskitase Euroopa nakkustõrjekeskuse maatriksi ja teadusnõukoja soovitatud täiendavate indikaatorite järgi.

Jaanuari lõpus põhjendas peaminister piirangute leevendamist sellega, et olukord on piisavalt hea. Riskimaatriks oleks sel hetkel näidanud meie riskitasemeks "väga kõrge." Kriis.ee lehel uueneva riskimaatriksi järgi on riskitase endiselt "väga kõrge", kuigi alanud on piirangute leevendamine.

Kas 300-400 nakatunut päevas on Eesti jaoks kontrollitav nakkuse tase? Valitsusjuht ei osanud sotsiaaldemokraatide fraktsiooniga kohtudes vastata, milline nakkuse leviku tase on aktsepteeritav ja võimaldab ühiskonnaelu toimimist.

Ega vastust saagi teiste pealt maha kirjutada. See, millise nakatumiste arvuga me toime tuleme, sõltub tervishoiusüsteemi tugevusest, epidemioloogilise seiresüsteemi ja ennetusmeetmete tõhususest, aga ka ühiskondlikest hoiakutest ja väärtusvalikutest.

Kolmandaks peab valge raamat eraldi välja tooma ennetusmeetmed. Kui nakatumisnäitajad langevad ning koormavad üldised piirangud saab asendada täppispiirangutega haigetele ja lähikontaktsetele, siis tuleb tegutseda järgmise laine ärahoidmise nimel.

Seetõttu on ääretult tähtis ennetusmeetmed valdkonniti läbi mõelda. Praegu on need juhuslikud - näiteks on ventilatsiooni parandamise vajadus toodud välja vaid hariduse all, kuigi see on teravalt päevakorras ka sotsiaalhoolekande, kultuuri ja spordi vallas. Samuti võiks kiirtestidel olla oma roll ka mujal, mitte ainult hariduses.

On ülimalt kahetsusväärne, et võimuliit ei toeta koroonahaigetele ja nende lähikontaktsetele haiguspäevade täismahus hüvitamist. See on tõhus uute nakkuste ärahoidmise viis, mida ka valitsusliikmed pole kahtluse alla seadnud. Lisaks oleks see samm õiglane, sest ei jäta neid inimesi, kel pole võimalik teha kaugtööd, ilma suurest tükist nende palgast.

Neljandana juhtisime me taas valitsuse tähelepanu kõige haavatavama vanusrühma kiire vaktsineerimise vajalikkusele. Loomulikult soovime me kõik, et haiguse epideemiline levik saaks ometi lõpu ja see eeldab piisava arvu inimeste vaktsineerimist.

Lähiaja perspektiivis on ülioluline kaitsta ära üle 80-aastased inimesed, mis hoiab ära haiglasüsteemi ülekoormuse ja seetõttu ka piirangute taaskehtestamise. Häbiväärselt oleme selle vanuserühma vaktsineerimise osas Euroopa Liidu viimaste seas ja seda ajal, kui on piisavalt doose, et saavutada kogu vanusegrupi hõlmatus.

Viiendaks tuleb vältida immuunsuspõhist diskrimineerimist. Valges raamatus on täiesti tähelepanuta jäänud ühiskonna toimimine olukorras, kus osa inimesi on vaktsineeritud, osa on vaktsineerimisest loobunud ning osa ootab vaktsiini. Samal ajal toob vaktsineerimise edenemine paratamatult kaasa arutelud selle üle, kas ja mil määral anda täiendavaid õigusi neile, kes on haiguse suhtes immuunsed.

Sama mündi teiseks pooleks on õiguste ära võtmine neilt, kes ühel või teisel põhjusel immuunsust ei oma. See puudutab näiteks küsimust, kas tööandja võib nõuda töötajalt vaktsineerimist, või ka seda, kas kõrtsipidaja tohib ukse taha jätta need, kellel ei ole vaktsineerimistõendit ette näidata.

Kaja Kallas on riigikogu ees öelnud, et riik ei hakka sekkuma sellesse, kuidas erasektor nõudeid kehtestab. Väga murettekitav hoiak, sest nii epideemia kui vaktsineerimisprotsess üldjuhul võimendavad ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust.

Teatud juhtudel võib vaktsineerimisstaatusest lähtuv erinev kohtlemine olla ebaseaduslik. Kui kõrtsi pääsemine ei ole inimese põhiõigus, siis küla ainsa toidupoe või ühistranspordi ja kooli puhul on asi juba keerulisem.

Suurbritannia valitsus on tellinud laiapõhjalise analüüsi, mis käsitleb immuunsuspõhise diskrimineerimise eetilisi, juriidilisi ja muid aspekte. Osa riike on loonud selles küsimuses eetikanõukogu. Eestis tuleks miinimumina töötada välja riiklik juhis erasektorile.

Kriisi on vaja juhtida teadmispõhiselt ja arusaadavalt. Ad hoc otsused, läbipaistmatus, järjekindluse ja prioriteetide puudumine, segane kommunikatsioon ehk siis valitsuse prognoosimatu käitumine toovad kaasa selle, et nii inimesed kui ettevõtted ei kipu alati juhtnööre järgima.

Alahinnata ei saa ka inimeste ootuste juhtimist. Ebakindlas olukorras vajame võimalikult palju kindlust ja selgust - kui pikaks pingutuseks tuleb valmis olla, millal saab end vaktsineerida ja kinnitust, et reeglid kehtivad kõigile ühtmoodi.

Tööd valge raamatuga tuleb jätkata, et sellest saaks tõesti kava, mis suunab ühiskonnaelu korraldamist kriisi ajal. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: