Kaja Kallas: on aeg võtta kontroll viiruselt tagasi ühiskonna kätte

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Peaminister Kaja Kallas riigikogus. Autor/allikas: Erik Peinar/riigikogu kantselei

Reeglite loomisega ei taha me tekitada olukorda, kus valitsus seab inimestele, ettevõtetele ja organisatsioonidele ülevalt alla põhimõttel tingimusi. Vastupidi, me tahame kaasata kogu ühiskonda, et kõik ja igaüks tunnetaksid oma rolli ja vastutust viiruse leviku vähendamisel, ütles peaminister Kaja Kallas riigikogus tehtud poliitilises avalduses.

Oleme nüüdseks elanud koroonaviirusega juba üle aasta.

See ootamatult alanud teekond on ühiskonda võitluses nähtamatu vaenlasega ühendanud, aga see on toonud kaasa ka väljakutseid ja uusi probleeme: kuidas kaitsta kõige haavatavamate inimeste elu ja tervist, tagada tervishoiusüsteemi toimepidevus, kuidas tagada lastele kvaliteetne haridus, korraldada igapäevaelu ja tagada majanduse toimimine olukorras, kus peame tõrjuma inimkonnale veel uut ja suhteliselt tundmatut viirust – selle väljakutsega seisis ühtäkki silmitsi kogu maailm.

Nüüdseks oleme seda salakavalat viirust juba tundma õppinud ja teame, et viirus ei kao kuhugi, vaid me peame õppima sellega koos elama. Ma usun, et me kõik oleme väsinud ühiskonna lukku ja lahti tegemisest ning pidevatest aruteludest piirangute üle.

Meil on piisavalt teaduspõhiseid teadmisi ja praktilist kogemust, teadmaks, et selle viiruse levikut on võimalik kontrolli alla võtta ja kontrolli all hoida, kui lepime ühiskonnana kokku kindlates reeglites, millest ühiselt ka kinni peame. Nii saame hoida Eesti elu ja majanduse toimiva ja avatuna.

Valge raamatu kava

Esitan riigikogule tutvumiseks ja kaasa mõtlemiseks valge raamatu kava, kuidas korraldada ühiskonnaelu koroonaviiruse leviku tingimustes. Selles avaneb teile laiem plaan – plaan sellest, kuidas võiksime edaspidi ühiskonnana koroonaviiruse kontekstis toimida ja tugevamaks saada, ning ettepanekud, kuidas võiks ohu vähendamiseks käituda riik, iga inimene, organisatsioon ja ettevõte.

See on suur pilt, mille joonistame lõpuks koos kokku. Me tahame jõuda olukorda, kus ohutaseme kerkides teab igaüks, kuidas ta käituma peab selleks, et ohutase ei tõuseks punaseni.

Reeglite loomisega ei taha me tekitada olukorda, kus valitsus seab inimestele, ettevõtetele ja organisatsioonidele ülevalt alla põhimõttel tingimusi. Vastupidi, me tahame kaasata kogu ühiskonda, et kõik ja igaüks tunnetaksid oma rolli ja vastutust viiruse leviku vähendamisel. 

Soovime, et kõik Eestimaa elanikud ja siin tegutsevad katusorganisatsioonid ja ettevõtted saaksid kaasa mõelda ja omalt poolt panustada konstruktiivsete ideede ja ettepanekutega, kuidas valdkondlikult ühiselt tegutseda, et viiruse levik ülekäte ei läheks. Sest keegi ju ei taha, et nende asutus, ettevõte, organisatsioon või kogu valdkond kinni pandaks. Kõik on piirangutest väsinud.

Seega käivitame suure aruteluprotsessi, et kõik sektorid, mida senised piirangud on puudutanud, saaksid välja pakkuda oma ettepanekud lahendusteks – mida saab iga valdkond, iga organisatsioon, iga inimene ära teha selleks, et viiruseohtu vähendada. Nii astume koos olulise sammu, et edaspidi vältida vajadust ühiskonna lukku keeramiseks ning hoida Eesti elu, Eesti majandust ja Eesti inimesi.

Olukorra hindamiseks võtame valges raamatus kasutusele neljaastmelise riskitaseme süsteemi. Rohelise, kollase, oranži ja punase värviga tähistatakse vastavalt madalat, keskmist, kõrget ja väga kõrget riskitaset.

Iga riskitaseme puhul on kirjeldatud tegevused, millega iga inimene, organisatsioon ja riik saavad koroonaviiruse leviku piiramisele kaasa aidata. Samuti lisanduvad valdkondlikud kokkulepped eneseregulatsiooniks.

Nii saakski edaspidi meie elu koroonaviiruse leviku tingimustes toimida selliselt, et valitsus koos teadusnõukojaga arutab ja otsustab ohutaseme tõstmise, kui olukord on läinud halvemaks, või ohutaseme langetamise, kui olukord on läinud paremaks. Ning kõik teavad, millistest käitumispõhimõtetest vastava ohutaseme juures lähtuda.

Selles kavas on uus praktiline ja lihtsasti kasutatav kontseptsioon Eesti elu korraldamiseks ning ka siiras tahe kuulata ja kaasata kogu ühiskonda meie elu puudutavate reeglite koostamisse. Mida sellest kavast aga ei leia, on konkreetsed numbrid.

Miks ei võiks siia samasse plaani kirjutada numbreid, mida valitsus ohutasemete arvestamisel numbriliselt jälgib? Vastus on lihtne: aasta koroonaga on õpetanud, et näitajaid, mida arvestada, on palju ja need on pidevas muutumises koos olukorra arengutega. See, mida me pidasime väga kõrgeks ehk punaseks riskitasemeks eelmisel kevadel, oleks täna madal ehk roheline ohutase.

Meenutan, et arutasime riigikogus eriolukorra väljakuulutamist olukorras, kus meil oli 16 nakatunut, ning eriolukord kuulutati välja, kui Eestis oli 27 nakatunut.

Kuidas valitsus siis pidevalt muutuvas olukorras ohutaset hindab? Mõõdikud, mille alusel ohutaset hinnata, on täiesti olemas ja need on ka tänase seisuga avalikustatud. Samas on oluline jätta ruumi paindlikkusele, et olude muutudes, näiteks kui ilmub uus viirustüvi, mis ei allu vaktsiinidele, saaksime oludele vastavalt kohandada ka mõõdikuid.

Samuti tahame, et ühiskond saaks võimalikult varsti naasta tavapärase olukorra juurde ega peaks igapäevaselt ärevusega numbreid jälgima – seda teeb valitsus, kes juhib kriisi. Seetõttu ei ole need mõõdikud ka valge raamatu fikseeritud osa, küll aga peavad mõõdikud kindlasti olema igal ajahetkel avalikud ja avalikkusele kättesaadavad.

Sisulisi plaane on arvukalt

Dokumendis on nii riigi pikaajalised kui ka lühiajalised planeeritavad tegevused koroonaviiruse mõjude juhtimisel ja ühiskonna tugevdamisel. Sisulisi plaane on arvukalt. Tahan rõhutada, et kuna see kriis on olnud eelkõige tervishoiukriis, siis suurimaks kitsaskohaks haiglate toimepidevus ja suurim puudus tervishoiutöötajatest. Seetõttu tahan rõhutada vajadust luua meditsiinitöötajate reserv.

See toimiks sarnaselt kaitseväe reservile, kus spetsiaalse väljaõppega reservväelased kutsutakse kriisihetkel appi. Nii et tervishoiukriisi korral on meditsiinitöötajate reservi kuuluvatel inimestel kriisiaja ülesanded ja neid saab operatiivselt meditsiinipersonalile appi kutsuda.

Olgu need siis meditsiinitudengid, praktiseerimise lõpetanud arstid-õed, kaitseväe parameedikud või vabatahtlikud, kes tahavad kriisis aidata. Reservi peaksime valmistama ette just ajal, kui meil akuutset kriisi ei ole.

Oleme elanud koroonaviirusega juba üle aasta ning on aeg võtta kontroll olukorra üle viiruselt tagasi ühiskonna kätte. Pakume välja praktilise ja lihtsasti kasutatava lahenduse, mida juhib riik ja mis valmib kogu ühiskonna ühise mõttetöö ja vastutusena. Alustame nüüd neid diskussioone kogu ühiskonnaga.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: