Steven-Hristo Evestus: me võime pöörata selja ja mitte näha

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Steven-Hristo Evestus Paide keskväljakul. Autor/allikas: Paide Teater

Peame olema võimelised saavutama ühiskonnas sellise usaldusastme, et mitte meie varjatud ihad ja tagasilöökidest tingitud meelepaha, vaid siirus, huvi ja aktsepteerimine suunaksid meid nii meie otsustes kui ka tegevustes ehk laiemalt kogu meie kulgemises ja maailma kogemises, ütles Steven-Hristo Evestus Paide keskväljakul peetud kõnes.

Meie kõigi aeg on piiratud, sellest hoolimata januneme teadlikult või alateadlikult täiusliku tuleviku järele. Isegi siis, kui keegi ei saa meile kinnitada, mis on tulevikul meie jaoks varuks ning teadmata oma täpset kestvusaega selles. Selles teadmatuses on kerge lüüa unistustele käega, kahandada oma vastutus olematuks, anda end olude meelevalda ning lasta neil meist voolida olemise hääletud pantvangid.

Ometi usun, et inimestena oleme suutelised enamaks, meil on andeid ja võimeid, mida hall argipäev tihti sihikindlalt maha surub. Eestlase olemust kannab paljuski leiba luusse laskva karjapoisi mentaliteet.

Ega see karjapoiss oma karja kuningana suurt midagi tõesti teha ei viitsinud, kui laulis laule, puhus vilepilli, lasi rohututil silma looja ja ehk ka unistas aeg-ajalt kättesaamatust paremast elust. Millises olukorras me nüüd oleme? Kas oleme samuti muust maailmast ära lõigatud vallatud tegelased või on meie ühisolemises koitmas millegi uue algus?

Üha tehislikumaks muutuva keskkonna juures on üks suur miinus - ideaalseks inimeseks saamise, olemise ja kohanemise õpetust ei ole sünnipaberitega kaasa antud. Aga kas sellisel käitumisjuhisel oleks üldse erilist minekut, kui ühiskond ja inimene on pidevas muutumises. Võiks peaaegu käega lüüa, kui ei ihkaks tulevikuinimeselt suuremat avatust, märkamist ja osavõttu.

Vabadusvõitleja ja kunstnik Heinz Valk on oma 1988. draakoniaasta taasiseseisvumise laines peetud kõnes oma rahvale välja hõiganud kuldsed sõnad: "Ükskord me võidame niikuinii!". Kõlab kui julge väepealiku sõjahüüe ja teeb hinge veel praegugi eriliselt soojaks.

See sõnum ongi loodud mõjuma meie hingele, andmaks lootust ja sihikindlust ning väärtustades ühisolemise ja märkamise jõudu. Isegi siis, kui vabadus on kätte võidetud, jääb alati eesmärke, mida püstitada ja võitlusi, mida võita. 

Naaskem nüüd hetke, kus viibime. Oleme vabad, mitte vaid meeletult unistama, vaid oma unistusi ka täide viima. Oleme üheskoos astunud suure sammu ja mitte selleks, et end kellegi pillimängu saatel unenägudesse kaotada. Kas vabaduse võitmine tähendab ideaalide nimel võitlemise lõppu, sihitut kulgemist, näilikku rahulolu ja leppimist asjadega, mis haiget teevad või millest aru ei saa?

*

Nüüd teen teie ees midagi, mille peale Heinz Valk Tallinna Lauluväljakul kordagi ei tulnud ja mida ma ka ise pole varem avalikult julgenud teha /pöörab kuulajatele üheks minutiks selja - toim/.

Selle tõlgendamisruumi pakkuva minuti jooksul jõudsite nii mõistatada kui ka hukka mõista. Ei ole ju ratsionaalne, et inimene, kes püüab oma mõtetega teisteni jõuda, neile ootamatult selja pöörab ja neil vaid oma kukalt silmitseda laseb.

Võin kinnitada, et selle ülipika minuti täislugemise ajal võitlesin ebamugavus- ja piinlikkustundega. Eelkõige painas mind see, et ma sellise mitmetimõistetava signaali saatmisega üldse hakkama olen saanud. Oli mis oli, see on nüüd juhtunud ja nimetagem seda vaikivaks hädakutsungiks.

Mul on põhjust teie ees vabandada ja oma käitumisviisi põhjendada oma tunnetega sellest, mis meie ümber toimub ja mida igapäevaselt kogeme. See, et ma selliseks sammuks üldse suuteline olin, on kinnitus eelkõige sellest, et ma olen seda varem teinud, minuga on seda tehtud ja ma näen, et seda tehakse ka minu ümber.

See peegeldus oli ebamugav, sest üheskoos oleme maailma lahutamatuks osaks ning puudub igasugune õigustus omavahelise üleoleku demonstratsiooniks. Mitte miski ei sunni mind pöörama paremale, vasakule ega ümber, kui ma olen loonud oma meele, silmade ja südamega sideme teiega.

Igasugused muud väärkujutelmad või õigustused tunduvad põhjendamatud, sest inimese ülesandeks pole leida parimat lahendust teist eiravaks ja tühistavaks möödumiseks.

Nobelist Doris Lessing on oma 1985. aasta loengus "Kui tulevikus meie peale tagasi mõeldakse" esitanud ühe juhtumi, kuidas Teise maailmasõja lõpul mõisteti inimeste poolt surma üks puu. Seda puud seostati ühe vastuolulise kindraliga. Kui kindral rahva ühise hukkamõistu oli pälvinud, mõisteti puu pühalikult süüdi ning hukati vaenlasega koostöö tegemise eest.

Selleks pole vaja endise süüdistaja taipu, et aru saada selles loos inimkäitumise primitiivsest ja barbaarsest olemusest. Lessing soovitab sellistele lugudele suuremat tähendust andes mõelda, kui sageli ja millisel määral valitseb meid nii üksikisikute kui ka gruppidena metsik minevik.

Kas minu seljapööramise aktsioon on võrreldav puu maharaiumisega? Julgen teguviiside sarnasust jaatada ning laiendada piiratust varem esitatud aja kontekstist inimkäitumise oluliseks komponendiks. On see nagu omamoodi alistamatu viirusetüvi, mis järjekindlalt elujõulisena püsib ning mida pole õnnestunud vaigistada või hävitada isegi kaasaegsetel teadusimedel.

*

Väike Frank, kes praegust kohtumist mõtteisse vajununa kuulab, mõtleb, et äkki on võimalik, et parema tuleviku võitmiseks on lahendus leitud – tuleb luua enneolematu vaktsiin, mis muudab inimese mõistlikuks ja tasakaalukaks olendiks ja annab igasugusele piiratusele juba eos surmava hoobi. Nii jääksid ju puud maha raiumata ja inimese oskaksid oma käitumist kontrollida.

Aga, Frank, nii väga, kui ma su esimene patsient olla sooviks, ei suuda ma seda vale siin kauem õhus hoida. Selle imerohu loomist ei saa panna ei sinu ega teadlaste õlgadele, selle süstimine või muul viisil manustamine ei lahendaks maailma ürgsemaid muresid.

Piiratuse väljajuurimise võiks liigitada üheks meie utoopia lähteülesannetest, millega kutsume üles oma mõtetes, sõnades ja tegudes rohkem kaalutlema ning ajaloo halvavatest õppetundidest tarkusi omandama. Kõike ikka selleks, et tulevikus ei esitataks sarnaseid primitiivsuse näiteid meie suunas. Poleks meil ju end siis ka millegagi õigustada, isegi kui me seda teha saaksime.

Nähtustest osasaamise ja inimestele kaasaelamise võimet saab ühes lõputult arenevas ühiskonnas ainult juurde tekitada ja soosida. Näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsak on oma 2019. aasta teatripäeva läkituses osundanud vajalikkusele teha inimestena seakisa, kui meist kasvõi ühelegi liiga tehakse. Sest vastupidisel juhul saadab meid hauani häbi. Seda möödavaatamise keeldu oleme kohustatud meeles pidama.

Omalt poolt annaksin sellele mõttele hoogu selliselt, et mitte ainult liigategemisele ja ülekohtule ei tule vastu hakata, vaid sellist ohtu tuleb juba eos üheskoos ennetada. Ikka inimvõimete piires - märkamise, empaatia ja kohaloluga.

Peame olema võimelised saavutama ühiskonnas sellise usaldusastme, et mitte meie varjatud ihad ja tagasilöökidest tingitud meelepaha, vaid siirus, huvi ja aktsepteerimine suunaksid meid nii meie otsustes kui ka tegevustes ehk laiemalt kogu meie kulgemises ja maailma kogemises.

Võime tunda end oma pereringis, oma linnas või külas, oma töökohas üksijäetuna. Võime kogeda hüljatuse ja võõrandumise tundeid. Võime olla kaotanud usu poliitikasse, aususesse ja võrdsesse kohtlemisse.

Need on märgid, mis viitavad sellele, et meile on selg pööratud, meie usaldus on kaotatud või oleme sellega ise hakkama saanud. Inimestena oleme võimelised seda nõiaringi muutma ja ohvri staatusest välja rabelema, kujutluspiltidega õnnetundest ja rahulolust iseennast paremaks muutes. 

Me ei pea rahulduma maailmaga, kus saame ühe minu lapsepõlve vastutustundetust joonisfilmikangelasest jänkupoisi suhtumist evida ja öelda halvasti tehtud asjade peale: "Käib küll!".

Tuleb leppida oma võimetusega igaviku ees, kuid oma kõikvõimsusega saame muuta olevikku ja luua seeläbi parema tuleviku. Kas ei peaks just sellisest postulaadist lähtuma elu väärtustav üksikindiviid?

Kas ei peaks sellest mõttelaadist end liigutatuna tundma iga mees ja naine, ema ja isa, tütar ja poeg? Kas ei anna see tegutsemisvabadus piisavalt usku rutiini ja aeg-ajalt kimbutava talumatu olemise murdmiseks ja kõrvaleheitmiseks?

Valus kahetsus tegemata jäänud asjade ja tundmata jäänud tunnete pärast on inimest tema üksinduses kimbutav hirmutav kaaslane, mis hoiab teda eemal enda ja teiste aktsepteerimisest. Kas ei hoia see sundseis mõtet, sõnumit ja häält varjusurmas? Kas ei ole aeg ettemääratuse ja eelarvamuste müütide kõrvaleheitmiseks? Kas ei ole tulevikus võimalik oma tegevuste eeldustena lisada enda omale ka teiste heaolust samaväärne lugupidamine ning kas pole see päästerõngaks kibeduse varjust?

*

Esseist ja keeleteadlane Fanny de Sivers esitas 2006. aastal antud intervjuus "Vananemine on seiklus" inimese võimetest ja tajudest minu tänast sõnumit illustreerivad ja tabavad lood.

Oma reisil Rootsi avastas ta koos kohaliku kaaslasega toimunud jalutuskäigul ühe erilise vaatepildi. Keset skääri kasvas ühe kivi otsas otsas suur mänd, kusjuures maapinnast polnud selle puu all ollagi.

Ta polnud sellist asja varem näinud ja jagas oma imestust kaaslasega. Kaaslane tunnistas, et poleks seda märganud, kui sellele poleks osundatud. Siversit halvas seepeale jube tunne, et inimesel on silmad peas ja ta näeb, kuid ometi ta ei näe. Sivers jõudis seeläbi taaskord veendumusele, et kui märkad maailma rikkust, kasvõi seda, kui kahe kivi vahelt kasvab välja võilill, siis peab alati olema keegi, kes seletab, miks see võilill tähtis on, sest päris üksi ei õpi me midagi.

Kõik kohtumised on tema arvates elus tähtsad, kui inimene oskab kuulata ja vaadata, kuid inimene kipub neist tihti ilma tähelepanu juhtimiseta mööda minema. Seega saab inimest edasi aidata, juhtida ja õpetada vaid teine inimene.

Need veidi murettekitavad, kuid samal ajal lootustandvad tähelepanekud puudest ja lilledest aitavad sammu lähemale isikustamata inimesele kaasa antud loomuse, omaduste ja võimete mõistmiseks.

Ma soovin selle juures, et ka tulevikus oleks pinnas viljakas esmapilgul märkamatuks jäävate imede sünniks. Et jaguks kaaslasi, kes on oma missiooniks võtnud teiste abistamise kuuljaks ja nägijaks saamisel. Et erakordsust inimeste ja ümbritseva kordumatuses jaguks just sellises koguses, et suudaksime selle tekke- ja olemislugu iseseisvalt märgata, mõistma ja kaitsma õppida.

Et inimese väärikas olemine, looduse erakordsed imed ja kunstniku kordumatud saavutused tabaks isegi esmapilgul nähtamatut, aga alati viljakat pinnast. Et vabadus tähendaks alati vastutuse tundmist ja võtmist igaühe eluõiguse, olemise ja märkamise eest. 

*

Aga päris lõpetuseks. Frank, ma pöördun sinu poole, sa oled elanud juba kuus aastat ja mõni nädal sinna peale. Ja sa ootad Paide Teatri poolt püsti pandud lavalt igal õhtul ärksaid sinu tulevikku paremaks loovaid mõtteid ja lubadusi. Iga õhtu neist 33-st saab olema märgiline, kasvõi juba sellepärast, et kõik kõnelejad kannavad sinu ees vastutustunnet.

Ma saan sulle omalt poolt lubada, et mina lähen siit oma mõtteid ja unistusi teoks tegema ja loodan oma teel kohata palju samasuguseid inimesi. Just selliseid, keda ei hoia tagasi ei omakasu, ülbus ega võimuiha. Ma soovin seda tulevikku väetavat rada kõndida ja oma meeled avatud hoida just nii kaua, kui mulle selleks aega on antud ja kuni sina asemele astud.

Ma luban sulle, et üritan selle aja jooksul rajalt mitte kõrvale kalduda. Kasvõi juba selleks, et kui sa oma mänguasjad kunagi lõplikult nurka viskad ja edasi rännata otsustad, oleks turvalisem ja usaldavam maailm sind ees ootamas. Et möödavaatamine ja ärapööramine ei kahjustaks sinu olemist. Tuleta mulle seda julgelt meelde sel hetkel, kui sind alt vean ja asume seejärel koos maailma paremaks muutma. Koos kukub see alati parem välja.

Aitäh, Frank, et mõjud inspiratsiooniallikana, aitäh, head inimesed, teie eest ja nimel ühinen meie ajalikus olemises Fanny de Siversi soovitusega "vaimustuda elust".


Paide keskväljakul toimub 3. maist 4. juunini Paide Teatri aktsioon "33 kõnet". Iga päev kell 18 kõlab üks kõne, millega otsitakse vastust küsimustele "kuhu edasi? / kuidas edasi?".

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: