Kertu Birgit Anton: elame nii, nagu oleks meil varuks kolm Maad

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kertu Birgit Anton Paide keskväljakul. Autor/allikas: Paide Teater

Eestis me peame end loodushoidlikuks rahvaks, aga elame nii, nagu meil oleks veel kuskil varuks kolm Maad. Meil on vaja hakata elama nii, et mahuksime looduse piiresse ära, ütles Kertu Birgit Anton Paide keskväljakul peetud kõnes.

Paide keskväljakul on soe sulnis ilm ja õhus on suur kevad. Enda ümber ringi vaadates ei tule pähegi, et terves maailmas on loodus kriisis. Üle maailma võtab inimene maha terveid metsi, kuivendab maid ühes kohas ja niisutab teises, kaevab ja põletab. Meie tegevusest on mõjutatud kogu Maa, atmosfäär, meri ja paljud elusolendid. Ning meie ise ka. 

Teadlased üle maailma on rohkem kui pool sajandit löönud häirekella ning rääkinud, et inimeste põhjustatud kliima- ja keskkonnamuutused ohustavad inimkonda. Et me peame muutma enda käitumist, et hoida ära suuri keskkonnakriise. Natuke on seda erinevatel tasanditel ka tähele pandud.

Veidi on ajakirjanduses räägitud ja on käima tõmmatud mõni väga tänuväärne algatus. On korraldatud suurejoonelisi konverentse ja sõlmitud paljulubavaid leppeid. Isegi neis tosinas kõnes, mis on Paide teatri eestvedamisel juba kõneldud, on keskkond olnud olulisel kohal. Aga midagi on ikka valesti, sest inimkond ei ole suutnud piirata seda, kui palju energiat me kasutame või ressursse tarbime.

Hoolimata sellest, et meie praegune hävitustegevus looduses ohustab tõsiselt meie tulevikku, jätkame me sellega ikka. Miks me küll nii teeme?

Esiteks ei mõista me ühiskonnana, et loodus on kogu meie olemise alus. Meile tundub, et loodus on mõni valikuline lisand, millega võime arvestada, kui see on meile mugav, ja mida võime eirata, kui see aitab meil õhtul kergema südamega uinuda.

Mulla elustik ja tolmeldajad on need, kes võimaldavad meil kasvatada toitu. Tormidest ja kuumusest sõltub, kas meil on elektrit ja kui pikad on järjekorrad haigla EMO-s. Hasso Krullil on õigus, kui ta ütleb, et loodus on meie olemise ainus vältimatu tingimus. Kui loodus ei toimi nii, nagu me oleme sellega viimase paari tuhande aasta jooksul harjunud, ei toimi ka ühiskond.

Teine mure, miks meie, inimesed, pole suutnud lõpetada looduse laastamist, on see, et me ei usu, et me loodust üldse nii palju mõjutame. Me mõtleme endast ja loodusest ikka veel pigem sedamoodi, nagu mõtles sellest Andres "Tões ja õiguses": et loodus on lõpmatu ja kõikvõimas ning inimene on lõputus võitluses loodusega, kus loodus jääb alati peale.

Aga "Tõe ja õiguse" I osast möödunud aja jooksul on inimese ja looduse vahekord paljugi muutunud. Me oleme võtnud kasutusele sisepõlemismootori, nafta ja elektri. Nüüdseks on inimeste valmistatud materjalide mass kokku sama suur kui kõigi elusolendite ehk puude, inimeste, bakterite ja teiste elukate mass.

Nüüd peame me endale aru andma, et meil on väga suur jõud kujundada ümber loodust. Aga loodust on meil endiselt vaja niisama palju nagu Mäe Andresel. Sellest pole meil pääsu. 

Iga meie tegu mõjutab loodust. Iga autosõit, iga uus riideese. See võib tunduda harjumatu liialdusena: kas tõesti on vaja kooli või maanteed ehitades valida keskkonnahoidlikumad materjalid, kui need pole kõige odavamad? Kas ma peaksin tõsiselt mõtlema looduse säästmisele, kui valin poes toitu või sean puhkuseplaane?

Aga kui järele mõelda, siis saame aru, et kõik inimesed veedavad terve enda elu looduses. Toit, õhk, püsiv maapind ja kõik muu, mida eluks vajame, tuleb loodusest. Meil pole varuks ühtegi teist planeeti, kui me selle planeedi looduse segi pöörame. Meil on vaja võtta vastutus hoida loodust.

Mu vanavanemad on minult palunud, et mina ja teised noored annaksime aega harjuda mõttega, et kliimakriisi ja teiste suurte keskkonnaprobleemidega on vaja tegeleda. Ma annaksin meeleldi, kui ma saaksin, aga selle aja on inimkond ära raisanud.

Teadlased on aastakümneid rääkinud vajadusest vähendada fossiilsete kütuste põletamist, hoida alles elupaiku ja liigirikkust, kuid neid pole kuulda võetud. Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus inimtegevuse tõttu on väljasuremisohus iga kaheksas liik maailmas ning natukenegi turvalise kliima tagamiseks peame kaheksa aastaga vähendama ülemaailmset süsinikuheidet vähemalt poole võrra.

Mitu põlvkonda me kavatseme veel oodata lootuses, et järgmise põlve jaoks tuleb muutus lihtsalt ja iseenesest?

Mul polnud kunagi kavatsust saada keskkonnaaktivistiks. Ma lihtsalt tahan elada maailmas, kus inimestel on toitu ja joogivett, kus merevesi ei tule tuppa ja kus tormid on etteaimatavad. Aga inimeste tekitatud kliimamuutused, liikide ja elurikkuse kadu on pannud sellise maailma ohtu.

Me oleme hetkes, kus praeguste keskkonnakriiside leevendamiseks ja inimkonna turvalisuse tagamiseks on vaja tegutseda kiiresti. Iga päev, mille me viivitades mööda laseme, tähendab mõne liigi välja suremist ja see liik ei tule enam kunagi Maa peale tagasi. Iga päev, mil me venitame, tähendab veel rohkem kliima soojenemist, mida on võimatu tagasi pöörata.

Iga päev, mil aega viidame, viib meid lähemale murdepunktidele, millest edasi väljuvad keskkonnamuutused täielikult inimeste kontrolli alt. Aga meile tundub, et saame endale lubada viivitamist. Meile tundub, et piisab, kui me seame suurejoonelisi eesmärke aastaks 2030 või aastaks 2050, aga järgmisel aastal tegutseme veel nõnda, nagu seni. Selleks ei ole meil aega. 

Keskkonnakriise ei huvita see, milliseid ilusaid lepinguid inimesed sõlmivad, kuigi need võivad viia meid vajalikele tegudele lähemale. Loeb see, kuidas me elame sel, järgmisel ja ülejärgmisel aastal. Me peame praegu end tõmbama koomale. Siis meil on, mida kümne ja kahekümne aasta pärast alles hoida.

Kusjuures probleem ei ole selles, et kõik inimesed elaksid üle Maa võimete. Kõige jõukamad kümme protsenti inimestest paiskavad atmosfääri sama palju kasvuhoonegaase kui vaesem 50 protsenti ühiskonnast. Nii et vähendades seda, kui palju kogu ühiskond kokku ressursse kasutab, peab see toimuma õiglaselt.

Vahel kõlab keskkonnahoidlikust elust rääkides hirmujutt, et inimesed peaksid justkui koopasse naasma. Aga kui me nimetame tuleviku kodu koopaks, siis on see koobas, kus on olemas keskküte, internet ja viiskümmend liitrit vett inimese kohta päevas. Igal aastal ei saa igaüks lennureisile minna, sest seda ei kannata Maa atmosfäär välja, aga hästi saab elada küll.

Praegu peavad rikkad inimesed enda keskkonnajalajälge kõige rohkem vähendama, et võimaldada puuduses elavatele inimestele piisavalt toitu ja riideid. Ilmselgelt tähendab see, et ühiskonda tuleb oluliselt muuta. Keskkonnakriise kestlikult leevendades tuleb ka sotsiaalset ebavõrdsust vähendada. Keskkonnaõiglus ja sotsiaalne õiglus käivad käsikäes. Neist kumbagi ei ole võimalik saavutada vaid kosmeetiliste muudatustega

See mõte, et keskkonnaprobleemide leevendamiseks tuleb lähiaastatel ühiskonda oluliselt ümber kujundada, võib tunduda hullumeelne. Liiga hirmus. Kas kuidagi vähemaga ei saa läbi? Kuidagi nii, et võtame endiselt maa seest välja põlevkivi ja naftat, põletame seda mootorites, aga siis püüame kasvuhoonegaasid korstna otsas kinni ja peidame ära?

Kuid just see on hirmus ja hullumeelsus. See on hullumeelne ja hirmus, et me oleme valmis panema terve inimühiskonna püsimise lootuse mõnele väga kallile tulevikutehnoloogiale, mis ei pruugi eales valmis saada, aga millele lootmine justkui lubab meil veel järgmised kümme aastat võtta looduselt rohkem, kui loodus meile anda suudab.

See on hullumeelne ja hirmus, et me usume, et me saame ühiskonnana edukalt hakkama siis, kui meie ümber lagunevad ökosüsteemid ja kuumeneb kliima. See on hullumeelne ja hirmus, et me riskime paljude inimeste oleviku ja praeguste noorte tulevikuga, kui tegelikult saaksime praegu juba keskkonnakriise leevendada. 

Kõige suurem lahendus on juba olemas. Enamik meist saab vähem tarbida. Lisaks saame ühiskonnana päriselt lõpetada fossiilkütuste rahastamise ja võtta kasutusele taastuvenergia. Saame jätta kurnamata mõne põllu. Seda kõike saab teha nüüd ja praegu. Ning seda on vaja teha nüüd ja praegu.

Iga inimese panus loeb, aga see pole ainult üksikisikute vastutus. Meil on vaja luua selline ühiskond, kus keskkonnahoidlikult elamine on kõige lihtsam variant. Kus näiteks rattaga sõitmine ei tähenda mitte eluohtlikku trikitamist autode vahel, vaid turvalist kulgemist. Või kus mahetoitu on poes kõige rohkem ja see pole teistest kallim.

Palun mõelge keskkonnale ka sügisestel kohalike omavalitsuste valimistel. See on üks oluline koht, kus saab vajalikke muutuseid ellu kutsuda. 

Eestis me peame end loodushoidlikuks rahvaks, aga elame nii, nagu meile oleks veel kuskil varuks kolm Maad. Meil on vaja hakata elama nii, et mahuksime looduse piiresse ära. Milline see Eesti oleks? Päriselt maheriik. Kohalike sidusate kogukondade riik. Riik, kus ei põletata põlevkivi, bensiini ega diiselkütust. Riik, mis saab aru, et ilma hästi toimiva looduseta ei saa ta kesta. 

Loome sellise Eesti, kus saaksid hästi hakkama nii inimesed kui ka teised elusolendid. Elame nõnda, et kui kogu maailm elaks nii nagu meie, siis kannataks loodus inimesed välja.

Igaühe panus loeb, igaüht on vaja. Kaalul on kogu inimühiskonna püsivus. 


Paide keskväljakul toimub 3. maist 4. juunini Paide Teatri aktsioon "33 kõnet". Iga päev kell 18 kõlab üks kõne, millega otsitakse vastust küsimustele "kuhu edasi? / kuidas edasi?".

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: