Mikael Raihhelgauz: keegi ei saa teist armastama või andestama sundida

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mikael Raihhelgauz Paide keskväljakul. Autor/allikas: Paide Teater

Vaidlused vene koolide ja hallide passide üle ei vaibu veel niipea. Häda ei ole selles, et käib diskussioon või et meil on erinevad arvamused selle kohta, mida laias laastus teha tuleks. Häda on selles, et meie arutelud algavad sageli kompromissitute nõudmistega, ütles Mikael Raihhelgauz Paide keskväljakul peetud kõnes.

Kas sa oled kunagi rääkinud inimesega, kelle hing on nii suur, et täidab kogu ruumi? Tahaksin alustada ühest sellisest kohtumisest. Nimelt korraldame sõpradega Tallinnas kakskeelseid vestlusõhtuid. Külalised on täiesti seinast seina alates sportlastest ja toitumisnõustajatest ning lõpetades lavastajate ja filosoofidega.

Umbes poolteist aastat tagasi käis külas ka dissident ja vabadusvõitleja Lagle Parek. Kui ma teda intervjueerisin, siis mõistsin, et minu ees on täiesti erakordne inimene. Keegi, kelle julgus ja vankumatu truudus oma südametunnistusele panevad ajaloo rattad liikuma. 

Lagle Parekil ei ole olnud kerge elu. Kogu ta pere sai nõukogude repressioonide all kannatada. Ent mõistes täielikult, mida režiim oma vastastega teeb, otsustas ta ikkagi selle vastu mässata.

Parek asus võitlema Eesti vabaduse eest sügaval stagnaajal, mil vähesed uskusid, et taasiseseisvumine üldse kunagi võimalikuks saab. Ta sattus 1983. aastal vangi, sai sealt välja, pärast tulid Hirvepark ja ERSP. Me kõik teame, kuidas see lugu lõppes: tema ja ta mõttekaaslased võitsid.

Juba alguses mainisin, et vestlus Lagle Parekiga – nagu ka iga teine vestlus, mida me korraldame – oli kakskeelne. Meie publikusse satuvad sageli inimesed, kes on alles hiljuti Eestisse tulnud või ei saa mingil muul põhjusel eesti keelest kuigi hästi aru. Seega tõlgime kõik eesti emakeelega kõnelejad vene ja vene emakeelega kõnelejad eesti keelde. Üldine reegel on see, et eestikeelsete kõnelejate puhul on publikus eesti ja vene emakeelega inimesi enam-vähem võrdselt, eestlasi ehk natuke rohkemgi.

Tol õhtul, mil Lagle Parek meiega rääkima tuli, oli tasakaal kadunud. Suureks üllatuseks avastasin ürituse järel inimestega rääkides, et kõik ruumisviibijad olid venekeelsed. Ahjaa, kohal oli ka üks äsja Gruusiast saabunud paar, kes juhuslikult meie Facebooki-reklaamile sattus.

Kuidas Sulle tundub, kas see on tavapärane pilt? Puhta venekeelne publik, kes kuulab okupatsioonivastasele võitlusele elu pühendanud eesti naise mõtteid ja mälestusi.

Hakkasin isegi sellele küsimusele mõtlema. On selles üldse midagi tähelepanuväärset või mitte? Tegelikult ei ole. Kui tullakse kokku huvipakkuvale üritusele, kuulatakse äärmiselt põneva elulooga esinejat, suheldakse ja juuakse kohvi, siis keegi ei mõtle sellistele kategooriatele, nagu rahvus või emakeel. Mul on lihtsalt korraldajana komme teatud statistikat pidada, aga tegelikult see pole tähtis.

Antud eristus ei eksisteeri füüsilises ruumis, kus me saame näost näkku suhelda ja üksteisele naeratada. Aga meie peades on see vägagi reaalne. Me kõik veendume selles juba pühapäeval. Siis on jälle 9. mai ja kogu meediaruum on jälle täis pilte Georgi lindikestest, punalippudest ja Aljoša monumendist… Valu, ebaõiglust ja mitmetimõistetavusi täis ajalugu kerkib taas pinnale ning me kõik läheme jälle mõneks ajaks tülli…

Kas see peab nii olema?

Kui Paide Teater selle kõne osas ühendust võttis, pakuti välja kaks küsimust: kuhu edasi ja kuidas edasi? Mõtlesin nendele küsimustele päris kaua ja lõpuks mõistsin, et ei suudagi esimesele vastust leida.

Selleks, et teada, kuhu liikuda, tuleb omada selget plaani. Tuleb teada, milliste meetoditega koroonakriisist võitu saada, kuidas kõigile tehisintellekti ajastul väärikaid töökohti tagada, millist rändepoliitikat eelistada ja kust teadusele piisavat rahastust leida. Seda nimekirja võib lõpmatuseni jätkata. Kõik need väljakutsed vajavad tarku ja julgeid juhte. Praegu ma ennast nende hulka ei liigita.

Aga meil oli ka teine küsimus. Kuidas edasi? Ei tea, kas see on tingimata lihtsam küsimus, kuid arvan, et sain Lagle Parekit intervjueerides sellele hea vastuse. 1992. aastal sai temast Eesti siseminister. Ja tol ajal olid vanglad endiselt siseministri vastutusalas.

Oma esimese ametliku visiidi käigus läks minister Parek patareivanglasse, kus ta alles mõni aasta varem ise vangina istus. Iroonilisel kombel oli vanglaülem endiselt sama mees, kuid nüüd olid positsioonid vahetunud. Nüüd oli see vanglaülem kunagise dissidendi võimuses.

Ta võis mehe kohe vallandada ning talle muidki probleeme tekitada. Selleks oli ju õigupoolest päris palju häid põhjuseid. Lagle Parek meenutas, kuidas vanglaülema käed värisesid, kui temaga vestlema tuldi. Kogu see olukord tegi ministrile nalja. Tal ei olnud plaani ülemat vallandada või muul moel kiusama hakata. Miks? "Sest kust sa leiad uue vanglaülema," oli Lagle Pareki vastus.

Küsisin talt ka nende kompartei tegelaste kohta, kes muutusid glasnosti ja perestroika tulekuga eestimeelseks. Kas nad olid vabadusvõitlejatest kolleegid või hoopis pragmaatilised oportunistid. Ka siis oli vastus väga lühike: "Ega ma selle üle oma pead ei murdnud."

Pareki eesmärk ei olnud isiklike arvete klaarimine. Tema eesmärk oli uus ja inimlik Eesti. Meie vestlusõhtul minevikku meenutades ei rääkinud ta lõhedest ega erimeelsustest, mis 1980. aastate lõpus eksisteerisid, vaid ikka ühisest ülesehitavast tööst. Ta ei jätnud välja isegi neid inimesi, kes olid talle otsest kurja teinud, kui nägi, et nemadki suudavad mingil moel õla alla panna.

Kuidas siis edasi?

Me rääkisime siin eesti-vene küsimusest. Ühelt poolt on olukord palju parem, kui vahetult taasiseseisvumise järel või pronkssõduriga seotud sündmuste virvarris. Nagu ütlesin, kui istume sõbralikus seltskonnas, vestleme ja joome teed, ei tule meil see teema meeldegi. Teiselt poolt meil on probleeme, mis lähiaastatel iseenesest ei lahene. Vaidlused vene koolide ja hallide passide üle ei vaibu veel niipea. Aga selles ei ole iseenesest midagi hullu.

Minu arust häda ei ole selles, et on olemas teatud diskussioon või et meil on erinevad arvamused selle kohta, mida laias laastus teha tuleks. Häda on selles, et meie arutelud algavad sageli kompromissitute nõudmiste ja ähvardustega.

Ühed ütlevad: "Olge tänulikud, et me teid 1990. aastatel Venemaale ei saatnud. Nüüd õppige eesti keel ära ja jääge vait." Teised vastavad: "Скажите спасибо, что вас танками не передавили. Сидите тихо и не гавкайте!" (Olge tänulikud, et teist tankidega üle ei sõidetud. Istuge vaikselt ja ärge haukuge!)

Isiklikult ei suuda ma kumbagi lähenemist aktsepteerida. Samal ajal ma mõistan, et valu, mis nende lausete taga seisab, on väga reaalne. Ühel ei lähe meelest vanaema õõvastavad mälestused punaarmeelastest, kes kodutalus röövisid ja vägistasid. Teine ei suuda andestada, et ta 30 aastat tagasi vale perekonnanime eest töölt vallandati ja liiga kiire omandireformiga sisuliselt kodutuks tehti.

On lihtne öelda teisele: "See on ajalugu. Unusta ära ja liigu edasi. Täida mu nõudmised ja kõik saab korda." Aga ma ei tulnud seda ütlema või vähemalt loodan, et öeldu ei kõla nii. Keegi ei saa teist armastama või andestama sundida. Nii ei olnud kellelgi õigust Lagle Parekilt andestust või lepitust nõuda. See oli tema vabatahtlik otsus. 

Hea sõber, meil sinuga on võimalik tema eeskuju järgida. Ja ma ei ütle, et peab. Ma palun. Kui me järgmine kord oma vaidluste juurde läheme, vahest suudame näha teises rohkemat, kui me nägime eile? Võib-olla need Artjom ja Anja, kes Pervõj Baltijski kanalit vaatavad, Mihhail Kõlvarti poolt hääletavad ja vene koolide säilimise eest seisavad, ei ole viies kolonn, vaid lihtsalt inimesed, kes tahavad oma lastele parimat tulevikku ja kardavad, et ei oska neid eesti koolis bioloogia kodutööga aidata?

И, может быть, этот Ууно, который ходит на факельные марши, вовсе не фашист, а просто человек, который беспокоится за будущее своего маленького народа и просто не знает, что он ещё может сделать? (Ja võib-olla see Uuno, kes tõrvikumarssidel osaleb, ei ole üldse fašist, vaid lihtsalt inimene, kes muretseb oma väikese rahva tuleviku pärast ja lihtsalt ei tea, mida enamat võiks ta teha.)

Kuna mul oli enne üks venekeelne sõimulause sees, seega pidi ka üks lepitav vene lause olema. See ongi mu vastus küsimusele, kuidas edasi. Mida sa ise vastad?


Paide keskväljakul toimub 3. maist 4. juunini Paide Teatri aktsioon "33 kõnet". Iga päev kell 18 kõlab üks kõne, millega otsitakse vastust küsimustele "kuhu edasi? / kuidas edasi?".

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: