Kersti Kaljulaid: ümbrikupalga saaja peaks arsti juurde minnes häbenema

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kersti Kaljulaid Paide keskväljakul. Autor/allikas: Vabariigi presidendi kantselei

Igaüks, kes on töötanud ümbrikupalga eest ja läheb arsti juurde, peaks veidi häbenema. Teie ravi on kinni maksnud need, kes on maksnud ära maksud. Samuti peaksid häbenema need, kes ettevõtjana on endale maksnud pisipalka ja leidnud viisi väiksema maksukoormusega tululiike eelistada, ütles president Kersti Kaljulaid Paide keskväljakul peetud kõnes.

Mul on nii hea meel, et nende nädalate jooksul saab värskes õhus, nii vihmas kui ka päikesepaistes 33 inimest võimaluse vastata küsimusele "kuhu edasi?" ja ka "kuidas edasi?". Ent nagu lavastaja ja Paide teatri kunstiline juht Jan Teevet ise eelmisel nädalal oma kõnet alustas – läbi maikuise jäävihma, täitsa teine päev, eks ole: enne veel, kui saab rääkida sellest, kuhu ja kuidas edasi, tuleks vastata küsimusele, kus me praegu oleme ja kuidas me siia jõudsime.

Ja see vastus on, et me oleme keset kriise.

Keset kliimakriisi. Või tegelikult isegi rohkem selle kliimakriisi äärmise serva peal. Sest teadlaste hinnangul on meil ainult veel kümmekond aastat võimalik midagi teha selleks, et meie planeet ei saaks jäävaid kahjustusi. Ainult kümmekond aastat.

Ja me oleme ka keset tervishoiukriisi. Sellist, milliseid on seni ette tulnud ehk kord sajandis. Ent mis võib tulevaste põlvede jaoks olla lihtsalt esimeseks pääsukeseks, üheks näiteks sellest, mis meid ees ootab, kui me ei suuda kliimamuutusi pidurdada.

*

Ehk kroonviiruskriis ongi see, kuidas kliimakriis meile pärale jõuab. See ei lähe nii, et mingi kriitilise punktini elame kõik õnnelikult ja siis kustuvad tuled. Ei ole nii. Just niimoodi, hiilivalt tulebki see kliimakriis meieni. Viiruskriis on ju märk sellest, et üks liik, homo sapiens, on muutnud planeedi ökosüsteeme endale sobivaks moel, mis on lasknud sellel liigil – meil – domineerida. Ja muidugi oleme viirustele nüüd lihtne saak. Sest meid on nii arvukalt.

Me peame kiiresti leidma viisid, kuidas oma tegutsemise kliimamõju ja muud oma jalajälge maailma ökosüsteemides vähendada. Kindlasti on see tehnoloogia kiiret arengut arvestades võimalik ilma et peaksime lähisajanditeks ette ennustama maailma rahvastiku kiiret kahanemist. Aga kui me äratuskellast välja ei tee, oleme oma laste ja lastelaste suhtes lihtsalt väga vastutustundetud.

Niisiis: jah, me saame vaktsineeritud ja me saame mingis mõttes sellest kriisist välja. Aga me ei saa elada edasi nii, nagu enne. Me saame sellest kriisist ju välja targematena. Me saame nüüd aru, et aega ei ole.

Jääkatte vähenemine Läänemeres tähendas seni peamiselt kriisi hülgepoegadele, kelle valge kasukas ei võimalda kaldakividel varjuda. Aga jääd ju ei ole. Ja jääkatte vähenemine Arktikas oli mure ainult jääkarudele, kes on endast loodusliku valiku teel kümnete tuhandete aastate jooksul arendanud täiusliku termose, see külmas vees elav ja jahti pidav loom ei suuda maismaal jahtida. Ta kuumeneb kohe üle, kui ta jookseb, ja saab infarkti. Nemad kannatasid juba ammu.

Aga nüüd on kroonviirus esimene globaalne märk ka kõike seda häda põhjustavale liigile endale: tehke midagi, vähendage oma jalajälge!

Ja on meie õnn, et me elame samal ajal tehnoloogiaajastus. Sest enne tehnoloogiaajastut ju oligi ainus viis ühe liigi jalajälge vähendada kas haiguste või toidupuuduse tõttu. Meie humanistlikku maailmapilti see ei klapi. Järelikult peame suutma oma jalajälge vähendada muul moel, liigi arvukust nende looduslike ja julmade meetmetega mitte reguleerides.

Ent andis ju juba vanakreeka filosoof Herakleitos mõista, et ainus püsiv asi siin ilmas ongi muutus. Ja selle pärast ei ole me teistmoodi jällegi üldse uues olukorras. Tema elas mitu sajandit enne meie ajaarvamist. Aga ta teadis, et ka meil tuleb ükskord muutuda. Ja muutuda oma lastelaste nimel.

Sest enamikke väljakutseid ja suurt osa kriise on tegelikult võimalik ette näha. Kas ka ennetada või vähemalt valmistuda, see sõltub väga palju eestvedamisest ühiskonnas, sõltub ka poliitilistest otsustest. Jah, maavärinaks valmistumine seda ära ei hoia. Pandeemiaks valmistudes püüame hakkama saada kõigest epideemiaga. Riigikaitses aga tagab korralik ennetus konfliktide ärajäämise.

See on suur pilt.

*

Aga 12. märts on õdede päev. Jätame muu kõrvale ja keskendume sellele akuutsele. Tervishoiukriisile.

Sest tegelikult on järgmised tervishoiukriisid juba praegu ette aimatavad ja nähtavalt kiirust koguvad. Ja need kriisid puudutavad igaüht meist siin Eestis.

Me elame kauem. See on tore! Ja vananev ühiskond toob kaasa vajaduse uute hooldekodude, täiendavate ressursside ja oskuste järele. Perearstikeskustes, haiglates, töökohtadel, mujalgi. Kusjuures veel 2019. aastal ütles statistikaamet meile, et kuigi elame Eestis aina kauem, siis meie tervena elatud aastate arv on kahanevas trendis.

Teiseks: kliimamuutuste tuules võib prognoosida sarnaste pandeemiate või vähemasti epideemiate kordumist. Ja ka selle pärast on meil nüüd ka edaspidi vaja piisavate ressurssidega, võimekate ja pühendunud töötajatega tervishoiusüsteemi.

Ent juba praegu on Eestis ligi 4000 meditsiiniõde puudu ja see puudujääk lähiajal ilmselt kasvab veelgi. Sest viimane aasta on väga paljud meie eesliinitöötajad ära kurnanud. Lausa nii, et kardetavasti mõtlevad paljud ka valdkonnast lahkumisele.

Õnneks leidub neid, kes tahavad õppida meie meditsiinikõrgkoolides õdedeks. Seal on konkurss, järelikult meil on ruumi tegelikult tõsta välja õpetatavate õdede arvu. Me oleme tõstnud välja õpetatavate arstide arvu aastast 2011 igal aastal mõnevõrra: 140-lt 180-ni. Samamoodi peab kasvama ka õdede vastuvõtt ülikoolides.

Meie tervishoiutöötajad ei ole kunagi nii palju ühiskonna tähelepanu ja õnneks ka tänutunde keskpunktis olnud kui viimase ligi 400 päeva jooksul. Kõik nad on lõppematu maratoni käigus kogu oma sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste, aga mõistagi ka erialateadmiste pagasi pidanud käiku laskma. Ja me ütleme neile: "Aitäh, tervishoiuõed! Ja aitäh, hooldustöötajad!"

Aga siinsamas Paides, 24. veebruaril oli mul mure ja see mure on mul ikka veel. Kui kriis on möödas, siis tavaliselt muutuvad eesliinitöötajad nähtamatuteks.

Millegipärast on Eestis nii õed kui hooldustöötajad jätkuvalt tasustatud eelkõige rohkete tänusõnadega ning mitte nii väga nende tööpingutusele ja oskustele vastava väärilise palgaga. Me usaldame neile oma kalleima vara: enda, oma lähedaste elu ja tervise, vaimse ja füüsilise heaolu.

On tähtis, et see kriis ei mööduks nii, et jääksime kinni vanasse mustrisse, sellesse, et lõputu kellegi eest hoolitsemise lõputu töö on justkui vähem väärt kui ehitamise töö, vähem väärt kui see töö, millega ei tule igal hommikul otsast paratamatult jälle peale hakata.

Tõsi, vabakonnast, aktiivsete ja hoolivate kaaskodanike endi hulgast on tärganud algatus PAI. Kogutakse annetusi selleks, et õdesid ja hooldustöötajaid tänada. Üle 2000 annetaja on kokku panustanud üle poole miljoni euro ja kogumist jätkatakse 1. juunini. Ikka selleks, et iga õde ja hooldustöötaja, keda on Eestis kokku umbes 17 000, saaks ühe PAI. Ühe piisava väärtusega kaardi, millega lubada endale mõni lõõgastav kogemus või elamus.

See on vahva kingitus! Ja see on see, mida igaüks meist on saanud teha. Aitäh nendele, kes on toetanud! See on ühekordne suur tänuavaldus. Aga see on ühekordne. See on see, mida saab lihtne inimene teha. Karta on, et verejooks on veidi suurem ja plaastriga seda kaua ei paranda. Vääriline ja motiveeriv tasu on see, mida väärivad meie arstid, õed, hooldustöötajad. Ka päästjad, kes samuti küsivad, kus on nende osa.

Alustuseks – igaüks, kes on töötanud ümbrikupalga eest ja läheb arsti juurde, tegelikult peaks veidi häbenema. Või isegi palju. Teie ravi on kinni maksnud need, kes on maksnud ära maksud. Samuti peaksid häbenema need, kes ettevõtjana on endale maksnud pisipalka ja pigem leidnud viisi väiksema maksukoormusega tululiike eelistada. Jah, te olete seaduskuulekad olnud, aga võib-olla nõustute, et vähemalt kolme keskmise palgani võiks maksustada sotsiaalmaksuga ka muud tulu, dividenditulu näiteks. See oleks lihtsalt õiglane.

Ja kui sellest ei piisa, peame eraldama hoolduse, eelkõige meie eakate hoolduse, ravi jaoks mõeldud eelarvest ja koguma pikka aega läbi hoolduskindlustuse ise endale vahendeid vanaduspõlve raskemateks hetkedeks.

Valdav enamik Euroopa riike on seda teed läinud ja väga paljud inimesed on harjunud selle põhimõttega, et nad peavad valmistuma läbi hoolduskindlustuse omaenda vanaduspäeviks. Ikka selleks, et see oleks inimväärne.

Sest inimväärse teenuse osutamine ei saa meil kesta kaua, kui osutajad ise ei saa inimväärset elu. Noored ei vali ju siis seda lõputut vaikse aitamise ja nukra palgapäeva teed, eks ju? Järelikult ei ole meil teisi võimalusi kui tõsta seda osa meie riigi rahakotis: kas lisanduva kindlustuspõhimõtte kaudu või mingil muul moel, mis teeb meist päriselt hooliva heaoluriigi.

Heaoluriik ei ole ainult kõrge SKT iga inimese kohta, mille üle uhke olla. Heaoluriik on padi nõrgematele, et nad tunneksid ennast teistega sama tugevatena.

Juba enne praegust pandeemiat pingutasid õed ja hooldustöötajad tihti ülekoormusega, perede ja lähedaste arvelt: nii selleks, et üldse piisavalt teenida, kui ka just seepärast, et töökäsi – aga ma tahaks tegelikult öelda mitte töökäsi, vaid töösüdameid – on meie tervishoiust lihtsalt väga palju puudu.

Jah, muidugi, töö õena või hooldustöötajana ongi omamoodi missioonitöö ja elu kutse. Ent nagu teame ühest teisestki pikalt alaväärtustatud valdkonnast, haridusest, ei jaksa ega peakski keegi meist pelgalt missioonipõhiselt üle töötama. Ka hariduses on meil töösüdamete kriis praegu käega katsuda.

*

Huvitav on see, et lisaks sellele, et täna on üks kena suvepäev - mais! -, et täna on õdede päev ja et täna on lihtsalt paljude rõõmsate inimeste päev, on 12. mai veel üks päev. See on mitmekesisuse päev. See on päev, mille eesmärk on märgata ja väärtustada iga inimese tähtsust ja erakordsust. Töökeskkonnas, ühiskonnas laiemalt.

Mõtleme korraks, kui vähemitmekesised on meie ühiskonnas alatasustatud valdkonnad. Seda on lihtne endale ette kujutada, seda vähest mitmekesisust. Kujutame ette, et hommikul tõusevad kõik naised üles ja ütlevad, et täna on mul vaba päev. Kõigist, kõigest vaba päev.

Kui palju jääks meie hooldekodudesse alles töötajaid?

Kui palju haiglatesse ja tervisekeskustesse õdesid, abitöölisi?

Kui palju lasteaedadesse ja kui palju koolidesse õpetajaid?

Kes teenindaks meid kauplustes või kohvikutes, argistes teeninduspunktides?

Kes hoolitseks lähedaste eest kodus?

Jah, muidugi on meil üha rohkem kollektiive, valdkondi, eestvedajad ja kodusid, kus ülesanded ja vastutus on võrdsemalt jaotunud. Muidugi on meil ka alatasustatud töid, kus valdavalt töötavad mehed – just nimelt päästeametnikud. Aga siiski on päris pikk traditsioon, et kuidagi vähem makstud on need tööd, mida teevad meil naised.

See soine ala vajab veel mitme kraavi sissevedamist, enne kui jõuame võrdsemalt väärtustatud tööpõlluni, kus eriti kõrgelt hinnatud võiksid olla kõik need valdkonnad ja tööd-tegemised, mida ükski masin või robot edaspidi teha ei aita.

*

Õdede päeva puhul saavad tunnustuse kolm vaprat ja teistelegi eeskujuks seatud naist. Neid ühendab pühendumus ja professionaalsus. Soov pidevalt õppida, areneda ja kolleege motiveerida. Nad on käivitajad, nad on eestvedajad, kes on üheaegselt nii südikad kui ka tundetaiplikud. Ja nad on inimesed, kellelt meist igaühel on midagi õppida inimeseks olemise kõrgest kunstist.

Kui läheme oma argiste mõtete ja toimetuste juurde, siis mõelgem minnes, võib-olla sõbra või tuttavaga arutades: mida igaüks meist saab teha, kohe või järgmistel päevadel, et ees terendavaid tervishoiukriise pidurdada või lausa ära hoida.

See võib tähendada iseenda tervise eest paremat hoolitsemist, sealhulgas muidugi ka pärgviirusesse nakatumise ennetamist.

See võib tähendada kliimamuutuste pidurdamisse panustamist, looduskeskkonna heaolu eest seismist, prügi sorteerimist.

Või hoopis seda, et peatsete kohalike või paari aasta pärast toimuvate parlamendiliikmete valimistel langetame otsuseid kandidaatide pikaajaliste tulevikuvisioonide alusel. Ärme vaata seda, kes lubab mänguväljakut või veel jupikest kergliiklusteed. Valime neid, kes julgevad öelda, et mõnes asjas tuleb teha muudatusi, mis tunduvad meile keerulised ja rasked, aga me kõik koos saame ikkagi hakkama!


Paide keskväljakul toimub 3. maist 4. juunini Paide Teatri aktsioon "33 kõnet". Iga päev kell 18 kõlab üks kõne, millega otsitakse vastust küsimustele "kuhu edasi? / kuidas edasi?". 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: