Tarmo Jüristo: oleme ise tulevastele põlvedele abiks

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Tarmo Jüristo Paide keskväljakul. Autor/allikas: Paide Teater

Kuna noori on vähem, on neil ka keerulisem vanema põlvkonnaga samal moel ja määral ühiste otsuste tegemisel kaasa rääkida, mis omakorda süvendab noorema põlvkonna võõrandumist poliitikast, ütles Tarmo Jüristo Paide keskväljakul peetud kõnes.

Poliitika lugematute erinevate definitsioonide hulgast on mulle isiklikult alati meeldinud nüüd juba pea 90 aastat tagasi Harold Lasswelli välja pakutud lihtne ja elegantne rida: "kes saab mida, millal ja kuidas". 

Teisisõnu ja veidi pikemalt lahti seletatuna on poliitika ühiste valikute tegemine olukorras, kus meie soovid, vajadused ja tõekspidamised on mitte ainult erinevad, vaid sageli ka vastukäivad — ja poliitiliseks teeb need valikud just nimelt see, et kõigi soove ja vajadusi ühekorraga täita ei ole võimalik. See omakorda tähendab, et igal korral, kui sedalaadi valik langetada, on lihtsustatult tulemuseks see, et keegi saab oma tahtmise ja keegi teine ei saa.

Selleks, et sedalaadi valikuid ilma suurema vägivalla ja tülita teha, on inimkond oma ajaloo vältel katsetanud tervet hulka erinevaid rohkem või vähem keerulisi ühiskonnakorraldusi. Samal ajal piisab vaid põgusast tutvusest sellesama ajalooga teadmaks, et seda tüli (ja pahatihti lõpuks ka vägivalda) pole siiski suudetud selliselt kuskil väga pikalt ära hoida.

Põhjusi selleks on ilmselt mitmeid, aga üks olulisemaid nende seast on kindlasti see, et ühiskonnad — ja maailm tervikuna — on ise pidevas muutumises. See, mis ühel hetkel tundus kõigi jaoks ausa ja õiglase kokkuleppena, ei pruugi seda olla uutes oludes.

Paljude muutuste seas, mis meie ümber pidevalt aset leiavad, on üks, mida ka meie siin Eestis elame läbi üheskoos terve põhjapoolkera ühiskondadega ja millega meie poliitilised süsteemid kuigi hästi toime tulla ei suuda. Selleks on nüüd juba pool sajandit tagasi alanud ja jõukates heaoluühiskondades aina hoogu koguv rahvastiku kiire vananemine.

Sellel mastaapsel demograafilisel muutusel on omakorda palju kompleksseid põhjuseid, aga lihtsustatuna öeldes on asi kahes üksteist võimendavas tendentsis: langevates sündimusmäärades ja pikenevates eluigades. Kokkuvõttes on tulemuseks see, et noori sünnib vähem, samal ajal kui vanad elavad kauem.

Sellel tasapisi, paari inimpõlve jooksul peaaegu märkamatult toimunud nihkel on aga omakorda kaugeleulatuvad tagajärjed. Meie demokraatlikus ühiskonnakorralduses on igal kodanikul üks hääl. Eespool mainitud demograafiline muutus on endaga toonud olukorra, et noored, kes veel 1980. ja 1990. aastatel moodustasid nii Euroopas kui ka Ameerikas valijate enamuse, on nüüdseks saanud vanemaealiste põlvkonnaks, aga noored on kõikjal vähemus.

Kuna noori on vähem, on neil ka keerulisem vanema põlvkonnaga samal moel ja määral ühiste otsuste tegemisel kaasa rääkida, mis omakorda süvendab noorema põlvkonna võõrandumist poliitikast. 18-30-aastased moodustavad Eestis ca 16 protsenti valimisealistest kodanikest. Erakondade liikmete seas on nende osakaal aga napp viis protsenti ja sama mustrit on näha ka valimisaktiivsuse puhul.

Poliitilised valikud, isegi kui me teeme neid siin ja praegu, mõjutavad pea alati ka meie ühist tulevikku. See on koht, kus põlvkondade muutuvad proportsioonid probleemseks muutuvad.

Majandusteadlased on sellele dünaamikale juba aastakümneid tähelepanu pööranud: sedamööda, kuidas rahvastik vananeb, nihkub lähemale ka ühiskondade väärtushorisont ning see omakorda tähendab, et valimiskastide ääres kiputakse lähema tuleviku hüvesid kõrgemalt ja kaugemaid muresid madalamalt hindama. Nii juhtubki, et vanem põlvkond teeb tihtipeale oma häälteenamusega otsuseid, mille pikemate tagajärgedega nad ise elama ei pea.

Klassikaline näide hiljutisest minevikust on Ühendkuningriigis 2016. aastal toimunud Brexiti rahvahääletus, kus noorem põlvkond hääletas ülekaalukalt Euroopa Liitu jäämise poolt ja vanem selle vastu.

Muide, keskmine 33-aastane Ühendkuningriigi kodanik on oma eluajal saanud osaleda viiel suurel üleriigilisel rahvahääletusel ja kui ta on kõigil kordadel hääletanud koos oma vanuserühma enamusega, on ta kõigil neil viiel korral kaotajaks jäänud.

Keskmine 66-aastane Ühendkuningriigi kodanik on seevastu saanud oma elu jooksul anda hääle kokku 13 üleriigilisel rahvahääletusel ja — eeldusel, et ta on hääletanud nii, nagu tema vanuserühma enamus — võitnud iga viimasegi neist.

Nii ei olegi midagi imestada, kui noortele tundub, et nende šansid valimistel või erakondade kaudu midagi muuta on olematud. Õnneks või õnnetuseks on aga ka teisi võimalusi. 

Võitlus kliimasoojenemisega on üks täpselt sedalaadi probleem, mille osas noorematel põlvkondadel vanematest palju enam kaalul on. Seega ei ole ka sugugi imekspandav, et noored siin kohati päris valjuhäälselt oma muret ja rahulolematust väljendavad.

Sellega seoses jõudis läinud reedel meediasse tähelepanuväärne uudis selle kohta, et Tartu ringkonnakohus peatas esialgse õiguskaitse korras Eesti Energia kavandatava põlevkiviõlitehase ehituse. Tähelepanuväärseks teeb selle iseenesest võib-olla tehnilisena kõlava teate tõsiasi, et see juhtus MTÜ Loodusvõlu hagi alusel, mis on laiemalt tuntud kui meie kohalik Fridays for Future noorte kliimastreikide korraldaja.

See võit, olgugi oluline, ei ole mõistagi lõplik. Küll aga annab selle otsusega juurde võidetud aeg võimaluse meile kõigile järele mõelda, kuidas selliseid asju tegelikult otsustama peaks. 

Majandusteadlaste jälgedes on viimasel ajal mitmel poolt ka politoloogid hakanud kaaluma mooduseid, kuidas seda olukorda, kus vanad otsustavad noorte tuleviku üle, muuta või vähemalt tasakaalustada saaks. Üks võimalus, mille üle on teoretiseeritud, oleks panna valimistel antud hääl proportsiooni konkreetse inimese oodatava allesjäänud elueaga.

Ma ise kahtlustan, et see ei oleks hea lahendus. Nii nagu noored väärivad turvalist ja elamisväärset tulevikku, väärivad eakad sama olevikus. Aga võib-olla ei olegi vaja meie üks-kodanik-üks-hääl süsteemi muuta. Me saame oma häält paremini kasutada, kui me seda vaid ise tahame.

Vähem, kui poole aasta pärast lähevad Eesti inimesed taaskord valimiskastide juurde. Võib-olla piisaks sellest, kui minuealiste ja vanemate põlvkond küsiks enne oma hääle andmist nõu oma lastelt. Küsiks neilt, millises maailmas nemad tahaksid elada ja aitaks siis omalt poolt kaasa, et see nii ka minna võiks. Olgu siis põlevkivitehase või millegi muu osas.

Ainuüksi poliitikute peale lootma jääda oleks siin naiivne. Värske keskkonnaminister Tõnis Mölder tõdes veebruarikuises intervjuus: "Poliitikutele meeldibki teha lihtsaid asju, rasked ja keerulisemad teemad jäävad toppama ja tulevaste põlvede kanda." Oleme siis ise neile tulevastele põlvedele abiks.


Paide keskväljakul toimub 3. maist 4. juunini Paide Teatri aktsioon "33 kõnet". Iga päev kell 18 kõlab üks kõne, millega otsitakse vastust küsimustele "kuhu edasi? / kuidas edasi?".

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: