Alustan endastmõistetava tõdemusega, et ma pole ainus hobipoliitik, kelle juurde kuulub ka teatav aktiivsus sotsiaalmeedias. Ning kindlasti pole ma ka ainus, kes on tähele pannud, et vastandust ja kriitikat väljendavad sõnavõtud koguvad kordades rohkem like'e kui uusi teadmisi, ilu ja rõõmu väljendavad postitused.

Niisiis, like või mõni muu märge kommentaari all tähendab, et kellelegi on vastav sissekanne silma jäänud. Kuna kriitiliste märkuste alla koguneb vastukajasid rohkem, on ilmselge ka ahvatlus, toita oma tähelepanuvajadust või poliitilist karjääri võimalikult vastanduvate märkuste, naeruvääristamise või destruktiivsusega. Kindlasti on olud selleks praegu iseäranis soodsad, koroonaga seotud piirangute ajal on sotsiaalmeedia tähtsus tavapärasega võrreldes veelgi tõusnud.

Toon järgnevalt sisse kristluse, ehkki sarnast raamistikku saaks konstrueerida nii mõnestki teisest religioonist lähtuvalt.

Kristluses on üldine seisukoht, et inimese loomus on patu poolt rikutud. Mingil põhjusel, mis pole meile lõpuni selge, on inimene hakanud pidama end suveräänseks maailma valitsejaks. Vahel kasutatakse inimese rikutud loomuse iseloomustamiseks väljendit pärispatt, seisund, mida põlvest põlve edasi pärandatakse ja mille kohta mõistetavamat väljendit otsides võib kasutada näiteks sõna loomupärane ebatäiuslikkus.

Ebatäiuslikkusest tulevad paljud inimlikud eksimused, näiteks suutmatus omaksvõetud põhimõtetest kinni hoida, kaasinimeste halb kohtlemine, kahjurõõmu tundmine ja kindlasti ka negatiivsuse külvamine.

Olgu vahemärkusena öeldud, negatiivne arusaam ümbritsevast võib olla ka sügavalt läbi mõeldud ja läbi tunnetatud maailmavaade. On inimesi, kes mõistavad maailma sarnaselt suurele pessimistile Arthur Schopenhauerile (1788 - 1860) kes on öelnud: "Iga inimese elu on lakkamatu võitlus - ülekantud tähenduses puuduse või igavusega ning otseses mõttes - teiste inimestega." Või siis: "Parimaks saatuseks inimesele on üldse mitte sündida."

Sellisest lähtekohast on igati mõistetav, et end kannatuste maailmast Schopenhaueri nõuande kohaselt muusikasse või kujutavasse kunsti sukeldudes põgenetakse.

Kui maailma nähakse halvana, siis sageli otsitakse ka süüdlasi, kes on selle halvaks teinud. Teoloogiadoktor Amar Annus TÜ usuteaduskonnast on kirjutanud hiilgava artikli "Teaduslikud läbimurded inimloomuse ja loovuse uuringutel" (Kirik ja Teoloogia 23.04.2021), kus ta muu hulgas kirjeldab süüdlast, nõida, keda võib lõpmatuseni verbaalselt ja ka füüsiliselt kolkida:

"Moraalsete küsimuste lahendamisel on inimesel tavaks lahterdada isikud süüdlasteks ja kannatajateks – agentideks ja patsientideks. Mida rohkem sisaldub kelleski kannatajat, seda vähem tajutakse teda süüdlasena ja vastupidi – mida rohkem tundub keegi süüdlane, seda vähem tohib ta olla kannataja. Selle käigus võidakse jõuda arusaamani, et süüdlane ei saagi kannatada, et tal polegi loomu poolest mingeid kannatusi. Sammuna sellest edasi võidakse hakata arvatavaid "süüdlasi" karistama eriti küünilisel moel, kuna neil ei arvatagi olevat võimet tunda nt füüsilist valu. Sõna "nõid" on sellise moraalse agendi tähistaja, mida leidub igas keeles – see on isik, kelle võimekus asju toime panna on väljapool kahtlust, kuid tänu sellele saab talle omistada täielikku tundetust." 

Süüdlastele osutamine kuulub samuti vastandusi kultiveerivate tegevuste hulka, millest artikli alguses kirjutasin. Tõsi on ka see, et teatud inimgruppe saab süüdlasteks nimetada ka pühakirja, mõne muu usulise autoriteedi või jõulise meemi tsiteerimise kaudu. Enamasti tsiteeritakse sellistel juhtudel küll Piiblit ilma kirjapandu ajastut ja tausta selgitamata, ammugi siis veel teksti tõlgendamata.

Tõenäoliselt on üsna raske ja sageli peaaegu võimatu öelda, kas sellist pühakirja tsiteerijat kannustab siiras usk ühiskonda parandada või ratsionaalne kaalutlus oma poliitilist karjääri veel ühe vastandumisega toita.

Vahemärkusena võib öelda, et kui Amar Annus nimetab klassikalise süüdlasena nõida, siis Piiblist poliitilise kasu otsijad jätavad tänapäeval rahva hulgas populaarsed nõiad reeglina rahule, ehkki alates Moosese raamatutest "Sa ei tohi nõida ellu jätta!" (2. Moosese raamat, peatükk 22, salm 17) nähakse pühakirjas nõidu inimesi ja ühiskonda ohustavate tegelastena. Selle asemel tsiteeritakse kirjakohti, mille puhul oma valijagrupi toetus on kindlam.

Näiteks eelistatakse vastanduda homoseksuaalsete inimeste õigustele, liberaalsele arusaamale maailmast, viimasel ajal ka koroonaga seotud piirangutele, maskidele ja vähematel juhtudel ka vaktsineerimisele.

Kirjeldatud teemade puhul ma enamasti ei arva, et vaidluses sünnib tõde. Vaidluses selgub pigem osavam vaidleja, vahel ka parem demagoog, kes vastaspoole argumente pisendada oskab. Võib ju näitena tuua teatud usuliikumise liikmete keeldumine vereülekandest – vaidlused, arutelud ega argumendid pole seda usku kõigutanud.

Seepärast olen ma pigem seisukohal, et suhteliselt kitsast pühakirja mõistmisest või mõnest väga spetsiifilisest usulisest väitest tõstatatud vastandustele ei tule mitte niivõrd vastu astuda kui neist peab piltlikult öeldes üle astuma. Mõnel juhul sobib selleks huumor. Näiteks muutsin uppujast kõneleva usulise anekdoodi koroonaeitajate anekdoodiks ja see kõlab nõnda.

Inimene elab kõrgete nakatumisnäitajatega piirkonnas ja on kindel, et Jumal teda nakatumisest hoiab. Teda kutsutakse vaktsineerima, kuna ta töötab eesliinil, kuid ta ei lähe: "Jumal hoiab mind!" Tuleb 1+1 vaktsineerimine, õetütar kutsub teda kaasa, kuid mees loobub, kuna on kindel Jumala kaitses.

Tuleb kõigile avatud vaktsineerimine ja mees ei kasuta ka seda võimalust. Siis ta haigestub ja sureb. Taevas nõuab mees Jumalalt aru: "Miks Sa mind ei hoidnud?" ning Jumala vastus rabab meest: "Ma pakkusin Sulle esmalt AstraZenecat, siis Pfizerit ja viimaks Janssenit, aga Sa ei võtnud minu pakutut vastu."