Vaimse tervise püramiid on üks positiivseid asju, mida viimasest aastast ja pandeemiast heana kaasa saame võtta. Vaimne tervis on fookuses nagu ei kunagi varem ja pärast aastakümneid ootamisi on ka riiklik roheline raamat vastu võetud.

See püramiid on kõnekas selle poolest, kuidas seni ühiskonnana vaimse tervise küsimustesse suhtunud oleme. Kui vaadata küsimusi ja teemasid, mis selles kontekstis jutuks ja tähelepanu alla kerkivad, siis pigem püramiidi tipp: psühhiaatria, vaimuhaigused jne.

Vaimne tervis on justkui probleemide allikas ja mure, aga mitte nii-öelda ressurss. Kui keha aitab liikuda, siis vaimne tervis paneb liikuma, annab tahtmise, suuna ja mõtte.

Probleemikeskne vaade on tagajärgedega tegelemine. See oleks sama vildakas kui keskenduksime hea füüsilise tervise soovimisel näiteks kirurgiale või taastusravile. Samas sellele eelneb ju liikumine, toitumine, puhkus, stress ja oskus sellega toimetada. Asjad, mida saame ise ja kogukonnana ära teha. Ka vaimne tervis mõjutab me füüsilist heaolu palju rohkem kui tihti teadvustatakse.

Eneseabi on miski, mille naeruvääristamisest ma ühelt poolt ei ole aru saanud, sest see on ju parim abi üldse. Inimene on adekvaatne, suudab end ja oma olukorda hinnata ning siis vajalikku vahendit enda abistamiseks kasutada. Ehk võidab nii tema ise kui ka lähedased ja kaude ühiskondki, sest me ei muutu teineteisele koormaks.

Aga teisalt on selline tõrjumine ka mõistetav, sest enda tundma õppimist vähemalt minu põlvkonna kooliteekonnal ei väärtustatud. Psühholoogiatund küll oli, kuid selle sisustasid habemega meeste teooriad, mitte toona teismelisele praktilised küsimused – kuidas avalikult esineda, mida teha, kui su süda murtakse või kuidas tulla toime koolikiusamise, emotsioonide ja muu argisega. Koolist sai kaasa küll palju fakte välismaailma kohta, aga enda tundma õppimine jäi vaeslapse ossa.

Siinkohal võib teha naljaviluks testi, mille tulemuses on ka mõru tõetera sees. Näiteks küsi mehelt, ka mehed endilt, mida ta hetkel tunneb. Võib teha linnukese, kui saad vastuseks midagi muud kui "normaalselt".

Üleüldse, kui mõelda edu peale, siis tihti peetakse sellest välist: raha, võim, karjäär, staatus, väljapaistvad kõhulihased ja mingile ideaalile vastav füüsiline keha ning saavutused spordivõistlustel. Nähtused, mis on muutuvad ning kaduvad ja mille saamise tegeliku hinna saame tihti teada hiljem.

Selle kohta on tuntud inimesed ütelnud – loodan, et kõik saavad rikkaks ja kuulsaks ning kõik ihaldatu, sest siis saaksid nad teada, et seal ei peitu ei vastused ega mõte.

See viitab mõistagi sellele, et tasub ennast tundma õppida. Olgu selleks vahendiks mõni teraapia, hobi, meditatsioon, teetseremooniad, religioon, sport, jooga jne. Kõik, mis aitab ja on terve ning loov, on hea. Siiski kõiki ei aita ühtemoodi üks ja sama. Sedagi tasub tunnistada ja lubada.

Seda, kui väga on meile vaimne tugevus vajalik, näitab viimane aasta samuti ilmekalt. Ehkki Eestis on näiteks piirangutega olnud teiste riikidega võrreldes leebem ja lõdvem, on ikkagi paljud hirmutavalt ummikus. Nii noored kui ka vanad. Probleemi justkui ei tohiks olla, aga on.

Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo märkis, et vaimse tervise näitajate halvenemine pole tingitud mitte ainult koroonakriisist, vaid on kehvenenud terve viimase kümnendi jooksul. See viitab süsteemsemale puudujäägile.

See algab selle püramiidi alumisemalt astmelt. Kui hästi end tunned, tajud, aga ka endal lubad olla. Mõistes end, mõistad ka teisi. Suutes end juhtida, suudad juhtida ka teisi.

Ehk siis eneseabi on hea, sest saab kohe kasutada, pole järjekordi ja muid muresid. See on odavaim.

Alustada saab kõige lihtsamast. Tuleks tunnistada, et meil on olemas vaimne tervis, mille ulatus, panus ja mõju heaolule on kriitilise tähtsusega. Inimeseks olemise kogemuse lahutamatu osa. See on kompleksne, rikas ja tohutu.

Kõlab lihtsana, kuid argielu jälgides tundub üks maailma raskemaid asju. Senine teekond, kogemus, hoiakud ja muu on soosinud stigmatiseerimist: eitamist, vältimist, allasurumist ja ülesaamist.

Ole tugev, võta end kokku, mingite inimeseks olemise tahkude kogemine ja välja näitamine on nõrkus, mehed ei nuta, jne lõhkuva utoopia võiks asendada hoopis soovitusega ja lubadusega "julge olla". Iseendana. Nii nagu oled. Nii on kõige (ja kõigile) parem.