Me tahaks jõuda kõike. Teha head karjääri, kõrgemaid eesmärke saavutada ja töökaaslastega hästi läbi saada. Eraelus ei anna me samuti endale armu, sest vaja on trenni teha, õhtul midagi head kodus süüa teha, näitustel käia, uusi riike avastada, sõpru mitte unarusse jätta, ennast uudistega kursis hoida.

Keegi ei taha olla viimane või vähem jõuda. Latt tõuseb aina kõrgemale ja inimeste pingutus seda ületada kasvab ühes sellega.

Ühel hetkel tuntakse, et ei osatagi enam niisama olla. Äkki me ei olegi siis enam kasulikud? Võib tekkida ärev tunne, et maailm jookseb sinust täistuuridel mööda. Öötunde on meil kõigil sama palju, aga käib justkui näiline võistlus, kes suudab selle aja arvelt rohkem ära teha.

Sellist tempot oli veel viis aastat tagasi ühiskonnas vähem näha. Praegu puudutab see eriti just nooremaid, täis tööjõus generatsioone eriti. Mu vanematelgi, kellele ütlen, et mu järgmine vaba päev on paari nädala pärast, võib olla raske seda mõista. Vanemad põlvkonnad on harjunud teistsuguse elukiirusega.

Päriselu kõverpeeglis

Tõsi, võib teha lühikesi sprinte, nii tööl kui ka eraelus, kuid maratoni sellise tempoga üldjuhul ei jookse. See pole jätkusuutlik ja igaühe võimekus on erinev. Kui kolleeg särab päevast päeva samamoodi kui seitse aastat tagasi oma esimesel tööpäeval, ei pea teine suutma – ega tohi end ka sellepärast halvasti tunda ega karistada.

Me võistleme teistega, aga samal ajal pistame rinda ka kogu aeg endaga, kartes ebaõnnestuda. Ekslikult arvataksegi, et läbipõlemine on ebaõnnestumine, kuid nii see ei ole. Õnnestumised on eriti olulised neile, kes teevad asju südamega. Kui teed vea, siis tee sellest järeldused ja mõtle, kuidas teha teistmoodi. Ja liigu edasi. Mida rohkem jääd sellesse kinni, seda rohkem kaotad energiat. 

Üks sihtrühm, keda vaimne läbipõlemine kimbutab, on alles oma ametis esimesi samme astuvad juhid. Nii olen minagi noore juhina kunagi sama kadalipu läbi teinud. Algaja juhina kartsin delegeerida vastutust, tegelesin mikromanageerimisega. Pelgasin, et kui minu tiim teeb töö ära, siis jään varju –  kuni mõtteviisini välja, et ilma minuta jääb töö seisma. See viis ka minu murdumise ääreni.

Ma armastasin sel hetkel oma tööd ja armastan seda siiani. Teen seda hingega, kuid täna tean, et õnnestunud juhi tunnus on see, et elu ei jää seisma, kui juht viibib eemal.

See, et töö saab ka minuta tehtud, on just hea juhtimise märk. Sa ei võitle üksi, vaid koos. Pole vaja kulutada aega mõttetult inimeste kontrollimisele. Oskan nüüd väärtustada paremini oma aega, oma rolli ja tiimikaaslaste panust.

Huvid ja hobid tasakaalustavad

Selleks, et läbipõlemist ennetada peab inimese elus olema tasakaal töö ja eraelu vahel. See pole pelgalt äraleierdatud ütlus, vaid peab minu meelest sajaprotsendiliselt paika. Kui mõttes on vaid töö ja ainult töö, siis tehakse seda ka vabal ajal, kodus söögilauas kaaslasega rääkides või sõprade ringis. Ei osatagi enam muust mõelda ja kõnelda.

Seega vajab inimene ka kõrvaltegevusi, mida talle meeldib teha kogu südamest. Olgu selleks mõni trenn, maalimine või söögitegemine – igaüks tunneb enda asja ära. Nii saame olla paremad inimesed. Kui tööl on väljakutselisem periood, aitab hobi seda tasakaalustada ja ka vastupidi. Me ei põle läbi vaid tööl, tihti juhtub see eraeluliste sündmuste tõttu. Sel hetkel võib töö olla just see pidepunkt, millele toetuda.

Minul on üheks mõnusaks akude laadimise viisiks kujunenud hommikujooks. See aitab mõtteid puhastada ja päevaks ette valmistuda. Ma ei tule kunagi tööle halva tujuga, sest olen saanud end jooksurajal töövormi mõelda.

Rohkem märkamist ja avatud meeli

Tihti võime vaimse kurnatuse ära tunda, kuid ei julge seda endale või teistele tunnistada. Juhtide südameasi veenduda, kas tema inimesed on õnnelikud.

Meil kõigil on halbu päevi, aga kui juba mõni aeg töötaja silmad ei sära, siis võib olla see märk, et kõik pole korras. Töötaja ei tohiks seda võtta rünnaku või ohuna oma tööst ilmajäämisele, kui keegi huvi tunneb.

Õigel ajal reageerimine võib ära hoida kõige hullema, mis viib töötaja halvimal juhul kuudeks tööpostilt eemale. Vajadusel ei tohiks ka karta abi küsida spetsialistilt, kui juht näeb, et tema enam aidata ei saa. Samamoodi peaksime ka sõbra, elukaaslase või lähedasena märkama ja küsima, kui näeme, et kellegi silmadest on sära kustunud.

Nii nagu teised saavad märgata ja aidata, peaksime ka ise kõik endast rohkem hoolima. Iga inimene võiks kasvõi kord kuus mõelda oma heaolu üle. Võime ju pead liiva alla peites mõelda, et meid see ei puuduta, aga keegi pole selle eest kaitstud. Peame õppima ennast rohkem analüüsima, vajadusel küsides teiste arvamust.

Rohkem endast hoolida – see on lihtsaim ja olulisim asi, mida igaüks teha saab. Muidugi ei tähenda see, et ei tohiks pingutada parema töö või unistuste elu nimel, kuid seda tuleks teha tasakaalukalt ja endast hoolides.

Keegi ei riputa meile kaela medaleid selle eest, kes kiiremini või suuremate pingutustega jõudis olukorda, kus vaim on väsinud ja nüri ning energia otsas. Pjedestaali kõrgemate kohtade püüdmised jäägu spordivõistlustele.