Kalle Laanet: Eesti vajab tugevaid liitlasi ja liitlassuhteid nagu hapnikku

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kalle Laanet Autor/allikas: Kaitseministeerium

8. mai on eurooplaste ja põhja-ameeriklaste jaoks oma elu ja tervise kaotanud inimeste mälestamise päev, mitte Teises maailmasõjas saavutatud võidu tähistamine toore sõjalise jõu demonstratsiooniga, kirjutab kaitseminister Kalle Laanet Teise maailmasõja lõpu aastapäeva puhul.

8. mail tähistavad Euroopa Liidu ja Põhja-Atlandi Alliansi liikmesriigid Teise maailmasõja lõppu Euroopas. Seitsekümmend kuus aastat tagasi saabus rahu, kui Saksamaa kirjutas alla lõplikule ja tingimusteta kapitulatsiooniaktile. Sõjast kurnatud eurooplased ja ameeriklased tundsid suurt rõõmu ja kergendust, kuid nõukogude niinimetatud vabastajate haardesse jäänud rahvastele jäi vabadus üksnes unistuseks.

Koostöö vastandlike väärtustega lääneliitlaste ja Nõukogude Liidu vahel oli tingitud vaid hädaolukorra vajadustest ning lõppes varsti peale ühise vaenlase purustamist. Briti peaminister Winston Churchill pidas 3. märtsil 1946 prohvetliku kõne pealkirjaga "Rahusidemed" (Sinews of Peace). Ta hoiatas raudse eesriide kerkimisest Läänemerest Vahemereni.

Eesti, nagu ka Läti ja Leedu, olid neutraalsed riigid. Nad lootsid sõda vältida ning neil ei olnud 1939. aastal tugevaid liitlasi, kellega koos võidelda kurjuse vastu ja vältida aastakümneid kestnud okupatsiooni, massiküüditamisi ja muid traagilisi tagajärgi. Prantsusmaa ja Suurbritannia kuulutasid sõja Saksamaale 3. septembril 1939, kuid see ei aidanud Poolat eelkõige geograafia ja Molotovi-Ribbentropi pakti tõttu.

Nõukogude Liidu agressioon Poola vastu paar nädalat hiljem erines Saksamaa omast ainult rünnakusuuna ja okupeeritud alade poolest. USA ei soovinud toona sõtta astuda ning Euroopa liitlased ei kuulutanud ka Nõukogude Liidule sõda. Võitlemine pakti sõlminud Stalini ja Hitleriga korraga oleks olnud ilma Ameerikata praktiliselt võimatu.

Nürnbergi sõjatribunali (1946-1949) kohtupingis istusid üksnes alistatud kurjategijad. Saksamaa denatsifitseeriti, kuid keegi ei juurinud välja nõukogude süsteemi valelikkust ja ebainimlikku kurjust. See eksisteerib edasi idanaabri ajalooraamatutes ning kahjuks paljuski ka Venemaa tänapäevases poliitikas.

Külm sõda kuulutati lõppenuks 1980. aastate lõpus. Ameerika poliitikateadlane Francis Fukuyama arvas ühtlasi, et on saabunud lääneliku liberaalse demokraatia lõplik võit ja "ajaloo lõpp". Kaks viimast aastakümmet ja eriti viimased aastad tõendavad kahjuks vastupidist, et pole lõppenud ei külm sõda ida ja lääne vahel, kuigi lääs on paljuski laienenud, ega ajalugu, demokraatia kindla juurdumise mõttes.

Need ajaloolised sündmused on meile õpetanud nii mõndagi.

Esiteks, Eestil on vaja tugevaid liitlasi ja liitlassuhteid nagu hapnikku, et kaitsta oma iseseisvust ja demokraatiat. Teiseks, oht idast ei kao, kuni Kreml võitleb agressiivselt läänemaailma vastu ning lämmatab demokraatiat Venemaal. Totalitaarsed suurriigid ei austa kunagi rahvusvahelist õigust ega väikeriikide rahuarmastust ja iseseisvust. Kolmandaks, koostöö ühildamatute väärtustega riikide vahel ei ole kunagi kindel ega püsiv.

Teise maailmasõja ja Külma sõja pärand ei ole kadunud. Lennart Meri ütles: "Kogemustega on juba kord nii, et neid leiab ainult minevikust". Ta lisas: "See kujutlus, et Stalinite ja Hitlerite aeg on möödas, on ohtlik".

Eesti ja kogu läänemaailm mälestab 8. mail kümneid miljoneid Teise maailmasõja ohvreid. Kõige kurvem on, et enamik hukkunuist olid tsiviilelanikud, liitlasriikide kaitsjad ning agressorite käsku täitnud lihtsad sõdurid. Sõda on ebaõiglane, kuivõrd selle taga on väheste pime viha ja ambitsioon, kuid kannatab lugematu arv süütuid inimesi.

Eesti inimkaotused Teises maailmasõjas ja selle järel olid tohutu suured. Pea ükski pere ei jäänud puutumata. Paljud eestlased ja teiste rahvuste esindajad langesid või jäid kadunuks. NKVD ja Gestapo ning Punaarmee ja SS tapsid ja vägivallatsesid. Nõukogude lennuvägi pommitas Tallinnat ning uputas laevu tuhandete hirmunud põgenikega. Eesti jäi ilma kümnetest tuhandetest sõjapagulasest, massiküüditamiste ohvritest ja tapetud vabadusvõitlejatest.

8. mai on eurooplaste ja põhja-ameeriklaste jaoks oma elu ja tervise kaotanud inimeste mälestamise päev, mitte Teises maailmasõjas saavutatud võidu tähistamine toore sõjalise jõu demonstratsiooniga.

9. mail on Euroopa päev. Need kaks tähtpäeva sobivad suurepäraselt kokku, sest Euroopa Liidu ja selle eelkäijate loomise peamine põhjus oli rahu kindlustamine igakülgse koostöö, solidaarsuse ja sõbralike suhete kaudu.

Rahu hoidmine on Eesti ja NATO liitlaste peamine eesmärk. Vanas-Roomas öeldi: "Kui tahad rahu, valmistu sõjaks". Reede öösel tegid umbes 750 USA ja teiste liitlasriikide õhudessantväelast langevarjuhüppe Nurmsi lennuväljale, õppuse Defender 21 käigus. Uute Normandia dessandi laadsete operatsioonide vältimiseks tuleb harjutada ning jõudu ja kaitsetahet näidata rahuajal. Ma tänan Teid!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: