David Vseviov: 8. ja 9. mai – kuidas meenutada?
Asetades mälestusürituste keskpunkti tulevikku suunatud soovi, et midagi sellist ei korduks, võiks keskenduda pigem inimeste sõjaaegsetele kannatustele ja üleelamistele. Siis selgubki, et sõltumata kantud vormist ja emakeelest on need kirjeldused üksüheselt kokkulangevad, kirjutab David Vseviov. Artikkel ilmub koostöös Eesti Mälu Instituudi portaaliga CommunistCrimes ("Kommunismikuriteod").
Teine maailmasõda on 20. sajandi arvukatest traagilistest sündmustest kõige mastaapsem – selle tulemusena kaotas elu umbes 70 miljonit inimest, nende seas ligikaudu 40 miljonit tsiviilisikut. Ainuüksi need numbrit kinnitavad, et tegemist on koletusliku kuriteoga, millise sarnast peab olevikku ja tulevikku silmas pidades kõigi vahenditega vältima.
Peaaegu kogu maailma 1939. aasta 1. septembril haaranud ja mitmel mandril aastaid kestnud võitlust ja kannatusi tulvil ajajärgu lõppdaatumina on kokkuleppeliselt mainitud erinevaid kuupäevi: 1945. aasta 8. ja 9. maid, või 2. septembrit, mis märgistab Jaapani kapituleerimist.
Ning on ka igati arusaadav, et nende daatumitega seoses meenutatakse kunagi aset leidnud sündmusi ja mälestatakse arvukaid hukkunuid. Kuid, mineviku sündmuste meenutamise puhul tekib üks vägagi oluline, nii öelda didaktiline küsimus: miks seda teha? Ehk, milline võiks olla minevikust pärit sõnum, mida tuleks kindlasti arvestada nii kaasaega, kui tulevikku silmas pidades.
Ning milline on selle sõnumi täpsem suunitlus, mis oma olemuselt kas kinnistab, või välistab vastandumise, aitab kunagistel vaenupooltel (ka endistel sõjaaegsetel liitlastel) ületada neid kümnendid tagasi eraldanud arusaamade rindejoone.
Paraku aga tuleb tõdeda, et paljud Teise maailmasõjaga üldisemalt ning suure isamaasõjaga konkreetsemalt seonduvaid sündmusi interpreteeritakse Venemaal ja lääne maailmas vägagi erinevalt. Venemaal on see lähenemine kokku võetav üldistava sõnapaariga "sõja võit" ja läänes sõnapaariga "sõja lõpp".
Suure isamaasõja sündmuste käsitlemine valdavalt saavutatud võidu ja kangelaslikkuse võtmes viib paratamatult olnu heroilise kirjeldamiseni, mis kinnistab klišeeliku arusaama maailmast, kus leiab aset permanentne võitlus "meie ja nende vahel". Seega tulemusena ettemääratud rollide jaotuseni, milles eksisteerivad vaid must-valgete kujunditena võitjad ja kaotajad.
Samastumine on inimloomusele omane ning võitjatega samastumisega pole üldiselt mingeid probleeme – sellises rollis pole ka tulevikku silmas pidades ennast raske ette kujutada, kuid, samas, kes siis ikka tahaks näha ennast pidevalt kaotaja rollis.
Kusjuures propagandistlikus variandis on tegemist jätkuvalt ainsa sõja vallandanud süüdlasega, kellele vastandub õilis nõukogude riik, kelle kunagistest relvakandjatest veteranide solvamine võib praegu päädida Venemaal isegi kriminaalkurjategijaks kuulutamisega.
Seejuures tuleb märkida, et praegusest erinevalt polnud lugu saavutatud võidust suures isamaasõjas kaugeltki ainsaks vundamendiblokiks, millele toetus Nõukogude Liidu (Venemaa) sangarliku ajalookäsitluse hoone.
Nii olid suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni toimumiskuupäevaga seonduvad pidustused aastaid 9. maiga seonduvatest üritustest suurejoonelisemad, paiknedes nõukogude pidustuste hierarhias vaieldamatult esikohal.
Esimese kahekümne sõjajärgse aasta jooksul tähistati Nõukogude Liidus paraadiga Võidu päeva vaid korra, 1945. aasta 24. juunil. Ning töövabaks päevaks oli 9. mai ainult paaril sõjajärgsel aastal. 1947. aasta 23. detsembri ülemnõukogu presiidiumi otsusega muudeti 9. mai taas tavaliseks tööpäevaks ning selle asemel töövabaks päevaks 1. jaanuar.
Miks Stalin loobus "võidu ülistamisest", on omaette teema, kuid ilmselt ei jäänud ta saavutatud võidu "tulemustega" rahule. Nüüd on ajaloolaste kasutuses piisaval hulgal erinevaid dokumente, mis kinnitavad, et valitsemisaja viimastel aastatel ning kasutades mugava ettekäändena puhkenud Korea sõda, kavatses Stalin realiseerida nõukogude juhtide vana, permanentse revolutsiooni unistuse ning vallutada kogu maailma.
Mille eeldusena oligi vaja, visates Korea poolsaarel bensiini lõkkesse, süüdata kolmas maailmasõda. Selles, et see sõda lõppes kapitalistliku maailma hävinguga polnud nõukogude diktaatoril mingit kahtlust. Ärgitades kommunistliku Hiina juhti Mao Zedongi konflikti sekkuma, kirjeldas Stalin Ameerika Ühendriike papist tiigrina, kellest jagu saamiseks on kätte jõudnud igati soodne moment.
Järgmine Võidu paraad toimus alles Leonid Brežnevi ajal, 1965. aastal, kui 9. maist sai jälle töövaba päev. Sellest ajast alates muutus võidu tähistamine aina grandioossemaks ürituseks, mille üheks osaks kujunes alates 2012. aastast "Surematu polgu" nime kandev liikumine, mis oma olemuselt ei meenuta kuidagi hukkunute mälestamisüritust.
Milline siis võiks olla Teise maailma sõja ning selle raamides toimunud suure isamaasõja olevikku ja tulevikku suunatud sõnum. Sõnum, mis ületaks lõhe "meie ja nende" vahel. Kas selleks saab olla vaid "võidule", kui peamisele õppetunnile-märgile panustamine?
Minu arvates mitte, sest mineviku õudust tekitavatest kogemustest lähtudes peaks peamine õppetund seisnema pigem selles, et midagi analoogilist ei korduks kunagi. Seega tuleks vähem ülistada saavutatud võitu ja keskenduda rohkem küsimustele, kuidas sai midagi sellist juhtuda. Kuidas oli võimalik nii lühikese ajaga unustada Esimese maailmasõja ohvrid ja tormata uude verevalamisse?
Kuidas juhtus nii, et kaks diktaatorit, Hitler ja Stalin leidsid ühise keele ning said otsustada mitmete riikide ja rahvaste saatuse üle? Miks demokraatlik maailm jättis õigel ajal ohtudele reageerimata? Ja nii edasi.
Asetades mälestusürituste keskpunkti tulevikku suunatud soovi, et midagi sellist ei korduks, võikski keskenduda pigem sõjaaegsetele kannatustele ja üleelamistele, mis said inimestele osaks alates kaevikutes tule alla sattumisest kuni pommitamise ajal keldritesse varjumiseni. Siis selgubki, et sõltumata kantud vormist ja emakeelest on need kirjeldused üksüheselt kokkulangevad.
Ning see võikski meid, tulevikku silmas pidades, ühendada. Ühendada selle nimel, et sõjaõudused ei korduks, mõistes, et sõda ei tähenda kaugeltki ainult võitu ja tagantjärele selle auks korraldatud paraade. Niikaua aga, kui käsitleda 9. maid vaid võitu tähistava suure pidupäevana, keerates samas pidustustele aina vinti juurde, pole muutuseks arusaamades kahjuks erilist lootust.
Kuigi juba ammu oleks aeg õppida kas või kunagistelt vaenupooltelt, näiteks Prantsusmaalt ja Saksamaalt, kuidas tähistada ja millist õppetundi ammutada, meenutades mitte ainult Esimese, vaid ka Teise maailmasõja lõppu märgistavat kuupäeva.
Toimetaja: Kaupo Meiel