Ants Laaneots: Teise maailmasõja kaks ajalugu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ants Laaneots
Ants Laaneots Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Venemaa tähistab 9. mail Suure Isamaasõja võidu 75. aastapäeva. Erukindral Ants Laaneots kirjutab sel puhul Teise maailmasõja kahest ajaloost, jõudes analüüsiga tänapäeva ja Vladimir Putini Venemaani.

Teine maailmasõda (1939-1945) oli möödunud sajandi üks traagilisemaid sündmusi, mille järelmõju on tuntav ka tänapäeval. Sõja põhjuste, käigu ja tagajärgede uurimisel on tekkinud mahukas ajalooteadus, mis sisaldab selle kui inimkonna kõige verisema sündmuse erinevaid analüüse, kirjeldusi ja millel puudub siiani erapooletu ühine nimetaja.

Meile on esitatud kaks erinevat nägemust.

Ühelt poolt demokraatliku maailma enam-vähem realistlik, dokumentaalsele alusele tuginev sõjakäsitlus, mis paneb süü selle vallapäästmises kahele Euroopa totalitaarriigile - hitlerlikule Saksamaale ja stalinlikule Nõukogude Liidule, sest need mõlemad omasid ambitsioone saada maailma- või vähemalt Euroopa valitsejaks.

Teiselt poolt Nõukogude Liidu ametlik ja selle kaasaegset järeltulijat Venemaa Föderatsiooni kakskümmend aastat presidendina juhtiva, maailma vallutamisest unistava KGB ohvitseri Vladimir Putini populaarne stalinistlik ajalootõlgendus, mille kohaselt oli NSV Liit kallaletungi ohver ja Saksamaa agressor.

NSV Liidu ja hiljem Venemaa ajalookäsitluses polnud mingit Teist maailmasõda olemas. Vene propaganda kohaselt leidis aset Suur Isamaasõda, milles NSV Liit purustas Kolmanda Reichi ja vabastas Euroopa ning kogu maailma fašistidest.

Teatavasti kinnitas Stalin selle NSV Liidu "ametliku" Teise maailmasõja ajaloo 1946. aastal. See oli kasutusel nõukogude ajal ja on Venemaa poolt hübriidsõja efektiivse relvana kasutusel siiani.

Moskva on järjekindlalt süüdistanud Lääneriike, seal hulgas ka Baltimaid, ajaloo võltsimises. Infosõda viimaste vastu süüdistustega natsismis ja fašismis on eriti hüsteeriliseks muutunud viimastel aastakümnetel, Vladimir Putini ajastul, pärast tema üllatuslikku saamist Venemaa "igaveseks" presidendiks 2000. aasta jaanuaris.

Tõe leidmise raskused

20. mail 2009 kirjutas tolleaegne Vene Föderatsiooni (ajutine – A.L) president Dmitri Medvedev alla ukaasile nimetusega "Vene Föderatsiooni presidendi komisjonist vastutegevuseks katsetele falsifitseerida Venemaa ajalugu tema huvisid kahjustavalt".

Sellega tegeleva komisjoni ülesanneteks oli "… suundade väljatöötamine tõe ja reaalsete ajalooliste faktide edastamiseks avalikkusele ning vastutegevus nende faktide politiseeritud interpreteerimisele."[1]

President Medvedevi ukaas päästis valla uue vene propaganda kampaania Teise maailmasõja ajaloo stalinistliku käsitluse toetuseks. Selle peamised teesid on järgmised:

  • "Rahuarmastav NSV Liit" pole kunagi plaaninud sotsialistliku revolutsiooni eksporti Punaarmee, hiljem Nõukogude armee tääkide toel Euroopasse ja selle vallutamist. Jõu kasutamine naaberriikide vastu ja nende annekteerimine (okupeerimine – A.L) aastatel 1930-1940 on tulenenud vaid tungivast vajadusest kindlustada "deržava" julgeolek;
  • Stalin ei olnud Teise maailmasõja üks peamisi arhitekte, vaid püüdis igati seda ära hoida;
  • Stalini ja Hitleri ühine Poola sõjakäik ei olnud NSV Liidu poolelt sõda, vaid "Punaarmee vabastusretk Poola ikke all kannatavate Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene elanike taasühendamiseks suure ja sõbraliku nõukogude rahvaste perega";
  • Püüe maha vaikida Punaarmee kallaletung Soomele 1939 aasta novembris. Moskva terminoloogias ei olnud see vallutussõda, vaid "lokaalne relvastatud konflikt NSV Liidu ja Soome vahel", mis ei olevat olnud Teise maailmasõja osa (Talvesõjast kirjutasin pikemalt ERR-i portaalis ilmunud ülevaates "Meie hõimurahva imeline kangelastegu");
  • Nõukogude Liit ei okupeerinud Eestit, Lätit ja Leedut, vaid need rahvad tahtsid vabaneda "kapitalistlikest vereimejatest" ja soovisid ise NSV Liitu astuda;
  • Teine maailmasõda oli imperialistlike riikide omavaheline jõukatsumine. NSV Liit ei osalenud selles, vaid võitles Suures Isamaasõjas teda ootamatult rünnanud ja hävitada tahtnud hitlerliku Saksamaaga;
  • Stalin ja Punaarmee kindralstaap ei kavandanud 1941. aastal mingit strateegilist pealetungi Saksamaa vastu, vaid püüdsid igati tugevdada NSVL kaitsevõimet;
  • Punaarmee oli 1941. aastal oluliselt nõrgem kui saksa Wehrmacht ning polnud valmis ootamatu kallaletungi tõrjumiseks. Sellest ka sõjaline katastroof selle esimesel etapil ja tohutud inim- ning materiaalsed kaotused;
  • Punaarmee ja teda toetav NKVD ei saatnud Suures Isamaasõjas korda mingeid inimsusevastaseid kuritegusid, vaid olid õilsad Euroopa rahvaste vabastajad hitlerlikust okupatsioonist.

Kuna NSV Liidu ajastul olid tema kaitseministeeriumi arhiivid suletud, võtsid paljud teadlased, sh ka Lääne-Euroopas, omaks Stalini ajaloo teatud seisukohad. Kuid oli ka neid, kes kahtlesid nende objektiivsuses.

Ühe esimesena seadis NSV Liidu ametliku Teise maailmasõja ajalookäsitluse avalikult küsimärgi alla Läände põgenenud endine nõukogude sõjaväeluure (GRU) ohvitser Viktor Rezun-Suvorov.

Analüütilise töö tulemusena, vastandades teadaolevaid ajaloolisi fakte ja numbreid vene ametlike andmetega jõudis Rezun-Suvorov oma kuulsaks saanud raamatus "Jäälõhkuja"[2] ning sellele järgnevates teostes järeldusele, et see on võltsitud.

Nõukogude Liidu lagunemine 1991. aasta detsembris ning sellele järgnenud Venemaa lühiajaline avatuse ja demokraatia periood 1990. aastate esimesel poolel avas lühikeseks ajaks osaliselt ka Vene kaitseministeeriumi arhiivid. See võimaldas neile juurde pääsenud vene ajaloolastel (P. Aptekar, M. Meltjuhhov, T.Bušujeva, M. Solonin, B. Sokolov, D. Hmelnitski, A. Gogun, J. Felštinski, A. Pronin, L. Lopuhovski, V. Bešanov, jt) avastada suurel määral tõe NSV Liidus 1939–1941 aastatel toimunu kohta.

Ettevalmistused maailma vallutamiseks

Teise Mmaailmasõja idud kasvasid välja Esimese maailmasõja tagajärgedest, kui Vene impeerium kadus ja võimu selles haarasid enda kätte sotsialistlikust maailmarevolutsioonist ja ülemaailmsest Nõukogude Liidust unistavad bolševikud.

Nende liider Vladimir Lenin selgitas 1918. aastal oma võimuambitsioone järgmiselt:

"Nüüdsest saab Venemaa esimeseks juba kehtestatud sotsialistliku korraga riigiks. … Kuid asi pole üksi Venemaas, temale, head härrad ma sülitan – see on ainult etapp mida me läbime teel maailma revolutsiooni poole".[3] 10. juulil 1918 toimunud V Ülevenemaaline nõukogude kongress kinnitas riigi konstitutsiooni. Selle kolmas peatükk ütles järgmist: "Lugeda oma põhiülesandeks igasuguse inimese ekspluatatsiooni hävitamine teise inimese poolt klassiühiskonna likvideerimise, ekspluataatorite halastamatu mahasurumise, sotsialistliku orientatsiooni kehtestamise abil ühiskonnas ja sotsialismi võidu kõikides riikides".

Ülemaailmse Nõukogude Liidu loomiseks moodustati Moskvast juhitav rahvusvaheline kommunistlike parteide ühendus – Kommunistlik Internatsionaal (KOMINTERN), mis hakkas tegelema sotsialistliku revolutsiooni "ekspordiga". Üheks selle "ekspordi" näiteks oli ka KOMINTERN-i korraldatud 1. detsembri 1924. aasta riigipöördekatse Eestis.

Stalin pidas ennast (vähemalt avalikult – A.L) Vladimir Lenini õpilaseks ja tema maailmarevolutsiooni ning ülemaailmse Nõukogude Liidu ideede järgijaks. Möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel jõudis ta selgusele oma strateegias järgnevaks ajalooperioodiks. Lühidalt nägi see välja järgmiselt:

  • Teine maailmasõda on eeltingimuseks kommunistliku maailmarevolutsiooni edukale läbiviimisele;
  • Lääneriigid on tarvis lükata laupkokkupõrkesse, võitlema üksteisega. NSV Liidul on otstarbekas Teise maailmasõja esimesel etapil säilitada neutraalsus;
  • Sõda lääneriikide vahel peab kestma võimalikult kaua selleks, et osapooled kulutaksid täielikult ära oma ressursid. Selle järel astub sõtta Punaarmee.[4]

Esimesele maailmasõjale lõpp-punkti pannud, Saksamaa jaoks ülimalt ränk Versailles´i rahuleping lõi eeldused selle riigi radikaliseerumiseks, revanšismiks ja natside võimuletulekuks 1933. aastal. Natside kreedot väljendas 1920. aastatel nende juht Adolf Hitler oma raamatus "Mein Kampf":

"Kui me täna räägime (Saksamaale vajalikest – A.L) uutest maadest ja territooriumitest Euroopas, pöörame me oma pilgu esmajärjekorras Venemaa poole, aga ka temaga naabruses olevatele ja temast sõltuvatele riikidele".[5]

Jõudnud selgusele globaalsetes eesmärkides ja valmistudes nende täitmiseks, asusid mõlemad diktaatorid palavikuliselt oma riike militariseerima. Suurimat edu selles saavutas Stalini poolt orjalaagriks muudetud Nõukogude Liit. Punaarmee kasvas 631 000 sõdurilt 1930. aastal 1 033 570 sõdurini 1934. aastal; lennukite arv suurenes samal ajal 1 149-lt 4 354-ni; tankide arv 92-lt kuni 7 574-ni. Teise maailmasõja eelõhtul, 1939. aastal oli Punaarmee koosseisus juba 1 931 962 sõjaväelast, 10 362 lennukit ja 21 110 tanki [6].

Sõjaks Poolaga valmistuva Saksa Wehrmacht´i saavutused olid 1939. aastal märksa tagasihoidlikumad: 1,343 miljonit sõdurit, 4288 lennukit ja 3419 tanki.[7]

Vastavalt Punaarmee võimsuse kasvule 1930. aastate teisel poolel, muutus maailmarevolutsiooni läbiviimiseks loodud komparteide ühenduse – KOMINTERNi võimekuses pettunud Stalini poliitika. Viimane tugines üha enam sotsialismi transportimise ideele relvastatud jõudude kasutamise või nendega ähvardamise teel.

Selgust punase diktaatori kavatsuste kohta annab tema kõne 19. augustil 1939 NLKP Poliitbüroo liikmetele. Hinnates rahvusvahelist olukorda, teatas Stalin:

"…rahu või sõja küsimus jõuab meie jaoks kriitilisse faasi. Kui me sõlmime vastastikuse abistamise kokkuleppe Prantsusmaa ja Inglismaaga, siis Saksamaa loobub Poolast ja hakkab otsima modus vivendi´t lääneriikidega. Sõda on ära hoitud, kuid edasised sündmused võivad omandada NSV Liidu jaoks ohtliku iseloomu. Kui me võtame vastu Saksamaa ettepaneku mittekallaletungipakti sõlmimiseks, tungib ta muidugi Poolale kallale ning Prantsusmaa ja Inglismaa sekkumine on vältimatu. Nendes tingimustes on meil palju šansse jäämaks väljapoole konflikti ja me võime loota meile soodsat sõtta astumise võimalust. Sõja puhkemine Euroopas avab NSV Liidu ees laia tegevusvälja maailmarevolutsiooni arendamiseks. Sellepärast on NSV Liidu, tööliste kodumaa huvides, et sõda puhkeks Reichi ja kapitalistliku Inglise-Prantsuse bloki vahel. On vaja teha kõik, et see sõda kestaks osapoolte väljakurnamise eesmärgil võimalikult kaua. Just sellepärast peame me nõustuma Saksamaa pakutud pakti sõlmimisega ja töötama selle kallal, et see kord juba välja kuulutatud sõda kestaks maksimaalselt kaua." [8]

Maailmasõja avapauk – Molotovi-Ribbentropi pakt

23. augustil 1939 sõlmitud nn Molotovi-Ribbentropi pakt, ehk Saksamaa ja NSV Liidu vaheline mittekallaletungileping oli Hitlerile roheline signaaltuli kallaletungiks Poolale. Selle leppe salajase lisaga jaotasid kaks imperialistlikku suurriiki Ida-Euroopa omavahel mõjusfäärideks.

Nõukogude huvisfääri läksid Soome, Balti riigid (välja arvatud Leedu Leedu), Poola territoorium ida pool Narewi, Wisla ja San`i jõge, samuti Bessaraabia (Moldova).

Saksamaa sai Nõukogude Liidust vastutasuks ohutu võimaluse alustada sõda Poola alistamiseks, vabad käed tegutsemiseks Lääne-Euroopas ja kaheaastase 180 miljoni saksa marga suuruse Berliinile hädavajalike strateegiliste materjalide tarnete lepingu.[9]

Kaks hullunud diktaatorit alustasid ettevalmistusi Euroopa vallutussõjaks. Kui "rahuarmastav" Stalin oleks 23. augustil 1939 öelnud äsja Moskvasse saabunud Saksa välisministrile Joachim Ribbentropile, et NSV Liit ei toeta kallaletungi Poolale ja sakslastel tekkivad suured probleemid kui nad seda teevad, oleks igasugune kallaletung ja ilmselt ka Teine maailmasõda ära jäänud.

Kuid Stalinil olid omad arved Poolaga - ta vihkas seda riiki. Oli ta ju 1920. aastal Punaarmee väepealiku Mihhail Tuhatševski juhtimisel Poolat vallutama läinud vägede koosseisus olles marssal Pilsudskilt rängalt lüüa saanud.

Nõukogude juhid õhutasid igati Saksamaad sõda alustama, osutades sellele igakülgset toetust ning seejuures mitte unustades oma aktiivset osalemist Ida-Euroopa jagamisel mõjusfäärideks. Pakti allakirjutamise juures viibinud Stalini lähikondsed on hiljem meenutanud, et pärast saksa delegatsiooni pidulikku ärasaatmist olevat ülirõõmus Stalin hakanud Kremlis tantsima, korrates: "petsime ära, petsime ära…"

Teine maailmasõda on alanud

Saksamaa ründas Poolat 1. septembril 1939. On teada, et Hitler kartis väga Saksamaa Esimese maailmasõja aegse kurva kogemuse kordumist, ehk sõda kahel rindel. Kuid tiivustatuna Lääneriikide passiivsusest Müncheni sobingus ja tema Sudeetide afääri edukal läbiviimisel, oli ta kindel, et Inglismaa ja Prantsusmaa ei alusta Poola pärast sõda.

Seda kinnitasid hiljem ka mitmed Saksamaa tolleaegsed kõrged riigi- ja sõjaväe juhid. Nii väitis Saksa välisminister Ribbentrop: "Hitler ei arvestanud, et Inglismaa alustab sõda Poola pärast."[10] Kolmanda Reichi üks kõige andekamaid väejuhte, kindral-feldmarssal Erich von Manstein on öelnud: "Hitler oli veendunud, et lääneriigid loobuvad otsustaval momendil jälle relvade kätte võtmisest. Oma arvamust ta selgitas üksikasjalikult. … ".[11]

Paljud tunnistajad väidavad, et Hitler ja tema lähikondlased olid šokeeritud ja masendatud, saades 3. septembril 1939 teada, et Inglismaa ja tema järel ka Prantsusmaa on kuulutanud Saksamaale sõja. Kolmanda Reichi juhid teadsid, et Saksamaa pole suureks sõjaks riikide koalitsiooni vastu valmis ja tegid mitmeid katseid sõlmida Inglismaaga vaherahu.

Stalin ühines Poola kampaaniaga 17. septembril. Punaarmee 620 tuhandeline väegrupp 4 800 tanki toetusel lõi Wehrmachtiga meeleheitlikult võitlevale Poola armeele alatult noa selga.

Eredaks näiteks sellele sakslaste ja Punaarmee "relvavendlusele" oli üksuste ühine võiduparaad 22. septembril 1939. aastal äsja Poolalt vallutatud Bresti linnas, kus Saksa 19. motoriseeritud korpuse ülem kindral Heinz Guderian ja Punaarmee 29. tankibrigaadi ülem Semjon Krivošein seisid ühise paraadi vastuvõtjatena koos tribüünil.[12]

Relvavennad: Saksa kindral Heinz Guderian ja Punaarmee tankibrigaadi ülem Semjon Krivošein ühisel võiduparaadil äsja poolakatelt vallutatud Brestis 22. septembril 1939. Autor/allikas: Bundesarchiv (BArch) / Wikimedia Commons

Kaks kiskjariiki jagasid vennalikult saagi. Nõukogude väed tegelesid 5. oktoobrini 1939 okupeeritud Poola territooriumi riisumisega. Täpseid andmeid pole, kuid on teada, et ainuüksi 5. armee vedas sealt Venemaale 64 vedurit, 70 reisijate ja 1130 kaubavagunit, 534 platvormvagunit, 609 söevagunit, 104 tsisternvagunit ning hulga mitmesugust kaupa (suhkrut, teravilja, jahu raudteematerjale, rauda, sütt, hobuseid, kariloomi, jne) 2174 vaguni mahus[13].

Punaarmee sai Poola sõjaväelt saagiks ka 900 suurtükki, 10 000 kuulipildujat, üle 300 000 vintpüssi, ligi 300 lennukit, 19 tanki, enam kui 150 miljonit padrunit ja miljon suurtükiväe mürsku.[14]

Vangi võeti sakslaste poolt 420 000, Punaarmee poolt 454 700 Poola sõjaväelast.[15] Kui Moskvas selgus, et enamikku vangilangenud Poola ohvitsere ei ole võimalik NSV Liidu huvides ära kasutada, lasti Stalini käsul Valgevenes Katõnis tema peamise timuka Lavrenti Beria juhitud NKVD poolt 15 131 meest kevadel 1940 maha.[16]

Poola lõpliku jagamise vormistasid võitjad 28. septembril 1939, mil toimus Saksa välisministri Ribbentropi teine visiit Moskvasse, kus kirjutati alla NSV Liidu ning Saksamaa vaheline sõprus- ja piirilepe. Selle juurde kuulus ka uus salajane protokoll, millega mõjusfääride jaotust veidi muudeti: Saksamaa andis Nõukogude huvisfääri Leedu ja sai vastu Lublini vojevoodkonna ning osa Varssavi vojevoodkonnast Poolas.

Hitleri ja Stalini ühist ettevõtmist iseloomustab kõige paremini Stalini parema käe, NSV Liidu välisministri Vjatšeslav Molotovi kõne 31. oktoobril 1939 toimunud NSV Liidu ülemnõukogu istungil:

"Poola valitsevad ringkonnad hooplesid oma riigi kindluse ja oma armee võimsusega. Kuid piisas väikesest löögist, kõigepealt Saksamaa ja siis Punaarmee poolt ning sellest Versailles´i lepingu äbarikust sünnitisest ei jäänud midagi järele. …Nagu on teada, ei aidanud Poolat ei inglise ega ka prantsuse garantiid. Siiani on teadmata, mida need garantiid endast üldse kujutasid? "[17]

Molotovi kahjurõõm oli õigustatud. Kolmandal päeval pärast sõja algust Saksamaale sõja kuulutanud lääneriikide tegevusetus oli enam kui kummaline. See oli Poola suhtes eelkõige reeturlik. Saksa maavägede kindralstaabi ülem kindral-ooberst Alfred Jodl tunnistas hiljem:

"…meie ei olnud kunagi, ei 1938. ega 1939. aastal võimelised vastu panema nende riikide kontsentreeritud löökidele. Ja et me ei saanud lüüa, siis tänu ainult sellele, et ligikaudu 110 Inglise ja Prantsuse diviisi, kelle vastu oli läänes 23 saksa diviisi, jäid täiesti tegevuseta."[18]

Poola riik kadus maailmakaardilt.

Stalin märkis oma "relvavennast " füüreri kohta 1939. aasta novembris tehtud ettekandes:

"Oma nürimeelsuse tulemusena andis Hitler meile võimaluse ehitada baasid tema enda vastu... Majanduslikult sõltub Hitler ainult meist ja me suuname tema majanduse nii, et sõdivad riigid jõuavad revolutsioonini. Pikaajaline sõda viib revolutsioonini Saksamaal ja Prantsusmaal…. Sõda teeb Euroopa jõuetuks ja ta saab olema kergeks saagiks meile. Rahvad võtavad vastu igasuguse režiimi, mis tuleb pärast sõda." [19]

Stalini plaani järgnev etapp eeldas Saksamaa kallaletungi lääneriikidele – Prantsusmaale ja Suurbritanniale. Sõda pidi viima nad pikaajalisele omavahelisele võitlusele, mis oleks oluliselt nõrgestanud Lääne-Euroopa riike ja loonud tingimused NSV Liidu sekkumiseks. Sellele oleks järgnenud Punaarmee suur retk läände, Euroopa "vabastamine" kapitalistidest ja muudest "vereimejatest" ning nõukogude võimu kehtestamine kontinendil. "Suur juht" asus oma plaani järjekindlalt ellu viima.

Kreml kiirustas Hitlerilt paktiga väljakaubeldud saagi ülevõtmisega. Septembris 1939 jõudis kord kolme väikese Balti riigi kätte.

Kremli esimeseks sihtmärgiks sai Eesti, sest Punaarmee vajas läbipääsu Soome lahest Balti merele. Seda sai lukustada Soome ja Eesti rannakaitse patareide abil. Pealegi olid Moskvas juba valmis ka plaanid kallaletungiks Soomele, mis pidi algama üsna pea.[20]

Esialgu nõudis NSV Liidu välisminister Molotov ultimatiivselt õigust paigutada Eesti, Läti ja Leedu territooriumile oma baasid ja 25 000-mehelised väekontingendid.

"Nõukogude Liidul on vaja laiendada oma riigi julgeolekusüsteemi ja selleks on vajalik väljapääs Balti merele. Kui te ei soovi sõlmida meiega vastastikuse abistamise lepingut, siis me peame otsima oma julgeoleku garanteerimiseks teisi teid, võib-olla palju järsemaid ja keerulisemaid. Palun teid, ärge sundige Nõukogude Liitu tarvitama jõudu selleks, et saavutada oma eesmärke."[21]

Seda nõuet toetati võimsa väegrupi koondamisega Balti riikide piiridele. NSVL-i riigikaitse rahvakomissar püstitas oma 26. septembri 1939 direktiiviga nr. 043/op Leningradi sõjaväe ringkonna ülemale ülesande "otsekohe alustada vägede koondamist Eesti-Läti piirile ja lõpetada see 29. septembriks 1939."

Eesti vastu olid valmis tegutsema: Narva suunal nn Kingissepa laskurkorpus: 35 448 inimest, 243 tanki; Petseri-Tartu suunal 8. armee: 100 797 inimest, 1075 tanki. Läti piiril seisis 7. armee – 169 738 inimest, 759 tanki ja Leedu vastas oli 3. armee – 193 859 mehe ja 1078 tankiga. Kokku oli Punaarmee seega 28. septembriks 1939 koondanud kolme Balti riigi piiridele 437 235 sõjaväelast ja 3635 tanki.[22]

Eesti suunal tegutsevatele punavägedele oli püstitatud ülesanne "anda Eesti vägedele võimas ja otsustav löök". Selleks:

  1. "Kingissepa grupeeringul tungida kiiresti Tapa, Rakvere ja Tallinna peale.
  2. 8. armeel purustada vaenlase väed ja tungida Tartu suunas ning edasi koos Kingissepa grupeeringuga Tallinna ja Pärnu suunas. Juhuks kui Läti väed asuvad abistama Eesti armeed, eraldada oma vasaku tiiva katteks Valga suunal üks tankibrigaad ja 25. ratsaväediviis. Neil arendada pealetungi Valga-Riia suunal.
  3. 7. armeel julgestada Leningradi sõjaväeringkonna operatsioone Läti piiri suunas. Kui Läti armee asub abistama Eesti armeed, anda kiire ja otsustav löök piki Daugava jõe mõlemat kallast ja arendada pealetungi üldsuunaga Riiale." [23]

Rahvusvahelise toetuseta üksi jäänud Balti riigid kapituleerusid vastupanuta, nõustudes baaside lepingutele alla kirjutama. Eestile langes täiendavalt osaks alandus ja süü oma vendade soomlaste ees kui Nõukogude lennuvägi, rikkudes jämedalt baaside lepingut, hakkas Talvesõja käigus pommitama Soome linnu meie territooriumil paiknevatelt lennuväljadelt.

Juunis 1940 okupeeriti Balti riigid tankide ja püssitorude ähvardusel lõplikult. Nõukogude kompartei poliitbüroo liikme Andrei Ždanovi juhtimisel viidi Eestisse kohalike ja sissetoodud kommunistide abiga läbi "sotsialistlik revolutsioon". Võimule upitati tema poolt määratud marionetlik valitsus.

Nõukogude stsenaariumi järgmiseks etapiks olid valikuvõimaluseta nn ülemnõukogude valimised, mis toimusid 14 - 15. juulil üheaegselt Eestis, Lätis ja Leedus. Marionettparlamendid võtsid kiiresti vastu uued, NSV Liidu konstitutsioonilt kopeeritud põhiseadused. Algas Balti riikide sovetiseerimine, mis kulmineerus nende "vabatahtliku astumisega" Nõukogude Liitu 1940 aasta augusti esimesel nädalal.[24]

Stalini süsteemi kõige iseloomulikum tunnus oli terror. See jõudis üsna varsti ka Balti riikidesse. NKVD viis 14. juuni 1941.a. varahommikul kõigis kolmes riigis üheaegselt läbi "rahvavaenlaste", ehk meie väikese rahva eliidi massiküüditamise. Operatsiooni käigus saadeti Eestist Siberisse enam kui 10 000, Lätist 15 000 ja Leedust 18 000 süütut inimest.[25] Paljud neist ei näinud enam kunagi kodumaad.

NSV Liidu kallaletung Soomele – Talvesõda

Soomega Nõukogude diktaatoril ei vedanud. Edust Poolas, Baltikumis ja Bessaraabias (Moldovas) tiivustatud Stalin otsustas lõpule viia temale Hitleri poolt MRP-ga lahkelt annetatud väikeriigi okupeerimise.

Selleks rakendati neli armeed, milledes oli kokku 425 640 punaväelast, 24 diviisi, 2289 tanki, 2876 suurtükki ja miinipildujat ning 2446 lennukit. Soomel oli vastu panna 265 000 sõdurit, 534 suurtükki, 26 tanki ja 270 lennukit.[26]

Plaani kohaselt pidi 30. novembril 1939 alanud Punaarmee operatsioon lõppema kolme nädala pärast Soome vallutamisega. Seda järjekordset võitu plaaniti kingitusena Stalinile tema 50 aasta juubelisünnipäevaks, mis oli 21. detsembril 1939.

Nõukogude juhtkond nägi pärast Soome vallutamist ette ka selle kohese sovetiseerimise. Selleks loodi piiriäärses Soome kuurortlinnas Terijokis kiires korras nõukogudemeelne marionetlik "rahvavalitsus" eesotsas KOMINTERN-i täitevkomitee sekretäri Otto Kuusineniga. Kuid väike ja meelekindel 3,7 miljoniline rahvas hakkas kallale tunginud 172 miljonilise Nõukogude impeeriumi vägedele külmavereliselt ja visalt vastu.

Punaarmee pealetung peatati ja sõda hakkas venima. Meeleheitlikus võitluses suutsid soomlased 105 ööpäeva kestnud Talvesõjas oma iseseisvust kaitsta. Punaarmee kaotused olid ulmelised.

Sõjaajaloolase M. Meltjuhovi arvestuste kohaselt olid Punaarmee kaotused Talvesõjas järgmised: surnuid ja langenuid 131 476 (sh 39 369 teadmata kadunud), haavatuid ja haigeid 264 908 (sh külmatraumadega 17 867), sõjavange 6116 inimest.

Seega olid Nõukogude vägede üldised kaotused 402 500 inimest, ehkki isegi seda numbrit ei pea paljud vene ajaloolased lõplikuks. Taastamisele mittekuuluvat relvastusest ja tehnikast kaotas Punaarmee 406 lennukit, 653 tanki ja 422 suurtükki.[27]

Soome kaotuste suuruse kohta Talvesõjas kinnitab marssal Mannerheim oma mälestustes, et tõelised kaotusarvud olid 24 923 langenut, kadunut ja haavadesse surnut ning 43 557 haavatut, seega kokku 68 480 sõjameest.[28]

Soome ajaloolaste Jari Leskineni ja Antti Juutilaineni arvutuste järgi oli hukkunute arv omakorda suurem – 26 662 inimest.[29] Neile lisandusid ka sõja jooksul punavägedele vangi langenud 876 soome võitlejat. Seega olid Soome kaotused kõige rohkem 71 095 sõjaväelast ehk ligi 20% kogu väliarmee koosseisust.

Stalin valmistub sõjaretkeks Lääne-Euroopasse

Üheks suurimaks müüdiks, milles kaasaegsed neostalinistid püüavad maailma üldsust veenda on see, et kogu Punaarmee tegevus enne sõja algust 1941. aasta juunis omas kaitseiseloomu.

See väide ei vasta tõele. Vene teadlased selgitasid välja, et NSV Liidu relvajõudude kindralstaap alustas sõja planeerimist Saksamaa vastu juba 1939. aasta oktoobris ning see protsess kestis kuni 1941. aasta juuni keskpaigani. Selle aja jooksul töötas Punaarmee kindralstaap välja Saksamaa vastase strateegilise pealetungioperatsiooni plaani viis varianti.

Nagu pärast sõda selgus, andis Hitler, aimates kasvavat ohtu idast, alles 21. juulil 1940 käsu NSV Liidu vastase operatsiooni plaani "Barbarossa" väljatöötamiseks. Kahjuks on ajaloolastel NSV Liidu juhtkonna plaanidest kättesaadavaks saanud mitte siiani rangelt salastatud Punaarmee operatiivdokumendid, vaid ainult nõukogude kindralstaabi poolt neist koostatud ettekanded Stalinile ja Molotovile, mis õnneks sisaldasid ka ettevalmistatava sõjakäigu plaani tähtsamaid seisukohti.

Tulevase strateegilise operatsiooniplaani koostamine oli ülimalt salastatud. Sellega tegeles väike grupp kindralstaabi operatiivvalitsuse juhtivaid ohvitsere, sh ülema asetäitjad kindralmajorid A. Vasilevski (tulevane NSVL-i marssal) ja A. Anisov.

Töö plaaniga saavutas erilise intensiivsuse 1940. aasta teisel poolel. Vene ajaloolane Mark Solonin kinnitab, et Venemaa "sula" perioodil (1990. aastate algul – A.L) esimene avalikustatud dokument väljatöötatud kallaletungiplaani kohta Saksamaale oli "NSVL-i kaitse rahvakomissari ja Punaarmee kindralstaabi ülema ettekanne Üleliidulise (bolševike) kompartei Keskkomiteele, J. Stalinile ja V. Molotovile "NSV Liidu Relvajõudude strateegilise hargnemise alustest Läänes ja Idas 1940 -1941. aastatel".[30]

Plaan nägi ette kaht strateegilise pealetungi põhisuunda: Valgevene – Varssavi ning Valgevene - Ida-Preisimaa. Väidetakse, et selle läbivaatamisel ei olnud NSV Liidu kaitse rahvakomissar marssal Semjon Timošenko sugugi rahul vägede pealöögi suuna valikuga Valgevene kaudu Varssavile ja nõudis täiendavat analüüsi ning pealöögi üleviimist lõuna poole, Ukrainasse.

Igatahes oli 18. septembriks 1940 valmis plaani uus, paindlik variant. See nägi ette Punaarmee peajõudude rakendamise võimaluse nii põhja (Valgevene) kui lõuna (Ukraina) suunal, olenevalt olukorrast. Neid variante hakati kutsuma vastavalt "põhjavariant" ja "lõunavariant".

Plaan kanti Punaarmee tippjuhtide poolt 5. oktoobril 1940 ette Stalinile ja Molotovile. Pärast arutelu, millel otsustati operatsiooni pealöögi suunaks võtta lõuna, ehk Ukraina suund, sai kindralstaap korralduse täpsustada plaan. 14. oktoobril kinnitati parandatud "lõunavariandi" plaan kui peamine, kuid otsustati siiski korralikult valmistada ette ka "põhjavariant".[31] Mõlema plaani täpsustatud dokumentide pakett pidi valmima 1. maiks 1941.

Kuid sellega töö plaani kallal veel ei lõppenud. Sõjaplaani mõlemad – nii "põhja" kui ka "lõuna" variant mängiti läbi Punaarmee kindralstaabis 2.-6. ja 8.-11. jaanuaril 1941 toimunud operatiiv-strateegilistes sõjamängudes.

Esimeses sõjamängus toimus Punaarmee pealetung Valgevenest loode ehk Ida-Preisimaa suunal. Teises sõjamängus oli strateegilise pealetungi põhisuund Ukrainast Lõuna-Poolase ja seejärel Ungarisse ning Rumeeniasse, eesmärgiga lõigata Saksamaa ära tema põhilistest tooraine ja kütuse allikatest. Mingit kaitsetegevust vägedele tulevases sõjas mängude ajal ette ei nähtud.

Sõjamängude käigus kukkus Punaarmee pealetung Ida-Preisimaale läbi, samal ajal aga saavutati suurt edu lõunas, edela suunal. Selle tulemusena kinnitati lõplikult pealetungi põhisuunaks Lõuna-Poola ehk "lõuna" variant."[32]

Operatiivplaani dokumentide täpsustamist vastavalt sõjamängude tulemustele hakkas juhtima uus, 1. veebruaril 1941 aastal ametisse määratud kindralstaabi ülem armeekindral Georgi Žukov.

Sõjakäigu viimane ja lõplik plaan valmis 15. maiks 1941. Info sellest jõudis ajaloolasteni 1990. aastate Venemaa "sula" perioodil avalikustatud dokumendist nimetusega "Kaalutlused Nõukogude Liidu Relvajõudude hargnemise plaani kohta sõja puhul Saksamaaga ja tema liitlastega".[33]

Plaan nägi ette Punaarmee esimese strateegilise ülesandena pealetungi kuni 300 km sügavusele Poola territooriumile, sellel paiknevate Wehrmachti peajõudude purustamise ning Poola ja Ida-Preisimaa vallutamise. Operatsiooni kestvuseks plaaniti 30 ööpäeva. Pealetungi esimesele strateegilisele ülesandele pidi järgnema teine - Saksamaa vallutamine.

5. mail 1941 esines Stalin programmilise kõnega NSV Liidu kõrgemate sõjaväe õppeasutuste parimatele lõpetajatele Kremlis korraldatud vastuvõtul.

Kõne sõnum oli: NSV Liit on nüüd tugev, tema relvajõud on varustatud uusima tehnika ja relvastusega. Riigil on oma julgeoleku tagamisel aeg minna "kaitsepoliitikalt" üle "pealetungi poliitikale." Agressiivse Saksamaa vastu on tarvis kasutada pealetungi strateegiat, mille tagab nõukogude võimas sõjatehnika. Stalini kõne sai aluseks kohe pärast seda alanud, kogu riiki hõlmavale ideoloogilisele töötlusele ja propagandale, mille eesmärk oli valmistada rahvas ette tulevaseks sõjaks.

24. mail 1941 toimus Stalini kabinetis pikalt kestnud nõupidamine. Peale Stalini osalesid sellel välisminister Vjatšeslav Molotov, kaitse rahvakomissar marssal Semjon Timošenko, kindralstaabi ülem armeekindral Georgi Žukov ja tema esimene asetäitja kindralstaabi operatiivvalitsuse ülem kindralleitnant Nikolai Vatutin, Punaarmee õhujõudude peavalitsuse ülem kindralleitnant Pavel Žigarev ning kõik viie läänepiiri äärsete sõjaväeringkondade juhatajad, nende sõjanõukogu liikmed ning sõjaväeringkondade õhujõudude ülemad.

Nõupidamine oli ülimalt salajane. Olemasoleva katkendliku informatsiooni põhjal võib järeldada, et Saksamaa-vastase sõjakäigu plaani arutati Stalini juures veelkord põhjalikult, mille järel ta kinnitas selle lõplikult. Strateegilise pealetungi reaalsetele läbiviijatele – sõjaväeringkondade ehk sõjaaja rinnete juhatajatele selgitati nende ülesanded ja anti kätte vajalikud sõjakäigu operatiivplaani dokumendid.[34]

Pärast NSV Liidu lagunemist arhiividokumentide juurde pääsenud ajaloolaste üksmeelsel kinnitusel olid kõik 1940-1941 aastatel kindralstaabi poolt väljatöötatud plaanid mitte kaitse, vaid strateegiliste pealetungioperatsioonide plaanid. Mingit strateegilise või operatiivtasandi kaitse planeerimist kindralstaabis ega mujal ei toimunud. Selle väljatöötamise küsimust isegi ei tõstatatud kuni sõja alguseni 22. juunil 1941.

Järgnevad sündmused näitasid, et just vastavalt 15. mai 1941 plaanile toimus Nõukogude vägede juurdevool ja hargnemine pealetungi lähtealadele Ukrainas ja Valgevenes. Seda tehti ülima saladuskatte all. Saksa luure ei tohtinud teada saada vägede koondamisest. Üksuste liikumine riigipiirile toimus öösiti, varjatult.

Stalin nõudis, et peamine vägede transpordivahend, raudtee töötaks oma tavalises rahuaja režiimis, transportides sõjaväge varjatult, öisel ajal. Kuid see tekitas probleemi, mille tõttu hakkas venima üksuste vedu operatiivplaanidega määratud lähtealadele. Vastavalt plaanile pidi Punaarmee lõpetama kõik ettevalmistused sõjaks hiljemalt 15. juuliks 1941. See tähendas, et sõda Nõukogude vägede strateegilise pealetungi näol võis alata kas juuli teisel poolel või augustikuu alguses.

Punaarmee ettevalmistumist kallaletungisõjaks ja kaitseettevalmistuste läbiviimise täielikku puudumist nii strateegilisel kui ka operatiivtasandil kinnitas veenvalt 22. juunil 1941 Nõukogude vägede paigutus, mis vastas täielikult 15. mail 1941 kinnitatud operatiivplaani versioonile.

Operatsioonis pidid osalema viis rahuaja sõjaväeringkondade baasil moodustatavat rinnet, sh: – Põhjarinne (22 diviisi) Soome vastu; Loode rinne (23 diviisi) Balti riikides – Ida-Preisimaa vastu; Läänerinne (53 diviisi) Valgevenes - Poola ja Ida-Preisimaa lõunaosa vastu. Kõige võimsam, Ukrainas paiknev Edelarinne (123 diviisi) tegutses strateegilise operatsiooni pealöögi suunal.[35]

Rumeenia vastas seisev Lõuna rinne (27 diviisi) pidi ainsana olema valmis läbi viima kaitseoperatsiooni oma ligi 700 km laiuses vastutusalas juhul kui Rumeenia ja Saksa väed lähevad üle pealetungile.

Kahe peategelase, Lääne ja Edela rinde põhijõud olid koondatud kahte võimsasse löögirusikasse. Neist põhjapoolne asus Valgevenes nn Belostoki sarves, lõunapoolne – Ukrainas, Lvivi piirkonnas. Selles oleva esimese strateegilise ešeloni taha paigutus veel teine, 77 diviisist koosnev vägede strateegiline väegrupp.[36]

Kuid esimeseks sõjapäevaks, 22. juuniks olid neist sõjaplaaniga määratud lähtekohtadel vaid 17-20 diviisi. Punaarmee ei olnud veel lõpetanud oma vägede koondamist pealetungi lähtealadele. Terved armeed teisest strateegilisest ešelonist olid alles teel tulevase sõjategevuse piirkonda.

Kuigi stalinlik ajalugu räägib saksa vägede suurest ülekaalust 1941. aasta juunis, siis faktid ei kinnita seda. 22. juuni 1941 seisuga oli Punaarmeel läänerindel 190 diviisi ja suur ülekaal Wehrmachti üle raskerelvades ning tehnikas, sh: 15 687 tanki saksa 4171 vastu; 59 787 suurtükki saksa 42 601 vastu; 10 743 lennukit saksa 4846 vastu. Ainult isikkoosseisu oli Punaarmeel vähem - 3 289 851 inimest, Wehrmachtil - 4 306 800 inimest.[37]

Punavägede suur ülekaal raskerelvades ja sõjalennukites ning kallaletungi ootamatus seletavad ilmselt ka Stalini šokki 22. juunil, mis tegi ta mitmeks päevaks teovõimetuks. Ta oli kindel, et Hitler, teades nõukogude vägede suurt tehnilist üleolekut, ei julge esimesena rünnata. Füürer aga tundis nii luureandmetele tuginedes kui ka vaistlikult, et kui tema ei löö esimesena, siis teeb seda varsti Stalin. Hitler lihtsalt ennetas 22. juunil 1941 kallaletungiga Stalinit.

Saksa Wehrmachtil oli sõja esimestel päevadel üsna lihtne oma soomusvägede kiiludega murda läbi Punaarmee väikestele maa-aladele kuhjatud, pealetungiks valmistuvate, tohutu sõdurite ja tehnika massiga löögigruppide tiibadel, piirata nad sisse ning õhulöökide, suurtükitule ja motoriseeritud üksuste energiliste piiramisoperatsioonidega hävitada või halvata nende vastupanu.

Täiesti ebaadekvaatsed väljakujunevale operatiivolukorrale olid Punaarmee kõrgema juhtkonna kangekaelsed katsed viia ellu ülalpool kirjeldatud sõjaplaani (kuna mingit muud plaani ju polnud) ning korraldada oma suurte mehhaniseeritud ja tankiväekoondistega halvasti koordineeritud vasturünnakuid sakslaste pealetungile. Kõik nad kukkusid läbi, Punaarmee üksused kandsid suuri kaotusi.

Nõukogude propaganda on palju rääkinud impeeriumisse kuuluvate rahvaste patriotismist ja isamaa-armastusest. Suvel 1941 saksa vägede vastu seisvate punaarmeelaste käitumisest ilmnes, et neil puudus igasugune motivatsioon Stalini poolt hiigelkoonduslaagriks muudetud kodumaa kaitsmiseks. Terved Punaarmee üksused andsid end vangi või jooksid laiali. Vene ajaloolase V. Krasikovi andmetel olid poolte kaotused ajavahemikus 22. juuni – 31. detsember 1941 järgmised:

  • Punaarmee: hukkunud – 802 191; haavatud – 1 269 978; teadmata kadunud 3 906 965 (peamiselt sõjavangid ja desertöörid – A.L). Kokku 5 979 134 in.
  • Saksa väed: hukkunud – 273 816; haavatud – 802 705; teadmata kadunud – 57 245. Kokku 1 133 766 in.[38]

Olukord Punaarmee rinnetel oli 1941. aasta septembris nii katastroofiline, et Stalin palus tungivalt Briti peaministrit Winston S. Churchilli saata talle kiires korras abijõude ja maandada 25-30 briti diviisi Arhangelskis või tuua nad Iraani kaudu NSV Liidu lõuna piirkonda.[39]

Liitlased, lend-lease leping

Lend-lease seaduse ehk sõjalise abiprogrammi loomise hitlerliku Saksamaaga võitlevate ja hädas olevatele Euroopa riikidele võttis USA vastu märtsis 1941 ning laiendas kohe selle tegevuse Suurbritanniale. Oktoobris 1941 kirjutasid USA, Suurbritannia ja NSV Liidu esindajad alla protokolli vastastikustest sõjalistest tarnetest.

Olukord idarindel oli nii katastroofiline, et NSV Liit oli valmis liitlaste abi eest maksma isegi vahenditega impeeriumi kullavarudest. Novembris 1941 laiendas USA oma lend-lease abiprogrammi ka Nõukogude Liidule.

Teise maailmasõja jooksul moodustas USA kõikide tarnete hind liitlastele erineva relvastuse, tehnika ja varustuse näol 50,1 miljardit dollarit, ehk ligi 17 protsenti kõigist USA sõjakulutustest Teise maailmasõja ajal.[40] Sellest 22 protsenti moodustas NSV Liidu osa. Moskvale tähendas selle abi kogusumma rahalises vääringus 11,1 miljardit dollarit.

Raha jagunes algselt (miljonites dollarites) järgmiselt:

lennukitele - 1 189, tankidele ja iseliikuvatele suurtükkidele – 618, autodele – 1 151, laevadele – 689, suurtükkidele – 302, laskemoonale – 482, tööpinkidele ja tööstusmasinatele – 1 577, metallidele – 879, toitainetele – 1 726, jne. Ameeriklaste andmetel oli septembri 1945 lõpuks USA-st saadetud NSV Liitu 14 795 lennukit, 7 056 tanki, 8 218 õhutõrje suurtükki, 131 tuhat kuulipildujat, 140 alleelaevade tõrje alust, 46 miinitraalerit, 202 torpeedokaatrit, 30 tuhat raadiojaama ja muud. Suurbritanniast sai Nõukogude Liit enam kui 7 000 lennukit, üle 4 000 tanki, 385 õhutõrje suurtükki, 12 miinitraalerit, jne. Kanadast saadi 1 188 tanki.

Paljud nõukogude lennuväe eskadrillid, polgud, isegi diviisid lendasid alates 1943. aastast end õhulahingutes saksa Luftwaffega väga efektiivselt näidanud ameerika hävitajatel R-39, Aerocobra. Punaarmees ülimalt populaarsed, kõrge maastikuläbivusega USA veoautod Studebekker, hellitava nimetusega "Katjuša", olid laialdasel kasutusel lahingumasinatena nõukogude reaktiivsuurtükiväes. [41]

Neid kasutati nõukogude armees suurel arvul veel kaua pärast sõda, kuuekümnendatel aastatel. Peale relvastuse ja sõjavarustuse sai NSV Liit lend-lease kaudu 480 tuhat veoautot ja kergeid Jeepe, traktoreid, mootorrattaid, laevu, rongivedureid, vaguneid, toitu ja muud kaupa.

NSV Liidu tarned Ameerika Ühendriikidesse moodustasid hinnas omakorda kõigest 2,2 miljonit dollarit. Nõukogude Liit andis USA-le 300 tuhat tonni kroomimaaki, 32 tuhat tonni margaanimaaki, plaatinat, kulda ja puitu.

Väljendades oma tänu ja lugupidamist USA-le teatas Stalin 1945. aastal, et Nõukogude & Ameerika lend-lease leping mängis tähtsat rolli ja "mõjutas oluliselt sõja edukat lõpetamist meie ühise vaenlase vastu."

Hitleri saatuslik viga

Esimestest suurtest võitudest idarindel eufoorias olev Hitler andis juba 14. juulil 1941 käsu Wehrmachti reorganiseerimiseks, eesmärgiga valmistada see pärast NSV Liidu purustamist ette sõjaks Inglismaa ja Ameerika Ühendriikidega.[42]

Suurusehulluses füürer ei mõistnud ikka veel oma suurimat viga – kallaletungi NSV Liidule ja lääneliitlaste üha kasvavat materiaalset abi temale. Isegi sõja õnneliku lõpu korral idarindel ei oleks operatsiooni "Barbarossa" kaasatud 150-160 saksa diviisi olnud suutelised püsivalt okupeerima hiigelriigi 22,4 miljoni ruutkilomeetri suurust territooriumi.

Kolmanda Reichi sõjakäigu kriis saabus juba 1941. aasta sügisel. Novembris oli Saksamaa silmitsi sügavate sõjalis-majanduslike probleemidega. Wehrmachti reservi juhatajana olemasolevatest inimressurssidest ja olukorrast sõjatööstuses täit ülevaadet omav kindralooberst Friedrich Fromm kandis 25. novembril 1941 Hitlerile ette, et arvestades katastroofilist olukorda sõjatööstuses on vaja nii kiiresti kui võimalik sõlmida vaherahu.

29. novembril 1941 teatas Kolmanda Reichi relvastuste ja laskemoona minister Fritz Todt füürerile omakorda, et sõjalises ja sõjalis-majanduslikus suhtes on sõda juba kaotatud. Ta lisas, et sõja lõpetamine Saksamaa kasuks on võimalik ainult poliitilise lahenduse teel.[43]

Detsembris 1941 järgnes saksa vägede esimene suur lüüasaamine Moskva all. Füüreri "Ida sõjakäik" oli läbi kukkunud.

Aprillis 1945 seisis hiiglaslik Punaarmee juba Elbe ja Doonau kallastel. Stalin oli ühe osa oma sotsialistliku revolutsiooni ekspordiplaanist Euroopasse täitnud. Võime vaid oletada, mis oleks Lääne-Euroopaga juhtunud siis, kui Jossif Stalin oleks 1941. aastal ennetanud relvavenda Hitlerit, minnes esimesena üle strateegilisele pealetungile.

Ainuke tõsine takistus Punaarmee edule oleks olnud pea kõikide Lääne-Euroopa riikidega sõjajalal olev Hitleri sõjamasin. Hiiglasliku nõukogude impeeriumi diktaator ja tema kindralid olid kindlad, et nad saavad sellest jagu ja hävitavad Saksamaa. Võib-olla tõesti, nagu Moskvas mõeldi, oleks NSV Liidu läänepiir siis kulgenud piki Atlandi ookeani idarannikut.

Lõpetanud koostöös liitlastega Kolmanda Reichi purustamise ja okupeerinud Saksamaa idaosa ning Ida-Euroopa väikeriigid, võttis Stalin ette verise arveteõiendamise kõikide NSV Liidu okupatsiooni alla langenud ja Moskva arvates vaenulike naaberrahvastega. Selleks kasutati ära juba 1934. aastal NKVD alluvuses loodud üleriiklik Laagrite Peavalitsus ehk GULag ( Главное Управление Лагерей – ГУЛаг), millele anti üle kõik riigis olevad vangimajad.

Pärast sõja lõppu oli GULag-is 53 regionaalset kinnipidamisvalitsust, nende koosseisus olid tuhanded vangilaagrid, 425 sundasustust, ehk nn kolooniat, enam kui 2000 erikomandatuuri. Kokku oli GULag-is enam kui 30 000 vangilaagrit ja vangimaja.[44]

Traagiliseks kujunes okupeeritud Balti riikide saatus. Eestis algas NKVD ja KGB jaht endistele riigijuhtidele ja riigitöötajatele, eestimeelsetele ettevõtjatele, talumeestele, metsavendadele, iseseisvuse toetajatele ning sõja ajal saksa sõjaväes teeninud sõduritele.

Meetod oli üks – kätte saadud "rahvavaenlaste" mahalaskmine või saatmine kohtuotsuseta surmalaagritesse, mis asusid Siberi ja Kaug-Ida kõige karmimates põhja- ja idapoolsetes piirkondades. Nende jaoks, kes jäid ellu oli karistus standardne – 25 pluss 5 aastat vangistust.

25 - 29. märtsil 1949 viis NSV Liidu Riiklik Julgeolekuministeerium Stalini käsul üheaegselt kõigis kolmes Balti riigis läbi operatsiooni "Priboi", mille käigus küüditati mõne päeva jooksul Eestist 22,5 tuhat, Lätist 39 tuhat ja Leedust 25,5 tuhat inimest.

Plaan nägi ette deporteerida kolmest Balti riigist Siberisse sundasumisele kokku 87 000 inimest, enam kui 7 500 perekonda. Väljasaatmisele koos peredega kuulusid "kulakud" ehk jõukamad talumehed, riigi- ja muud töötajad kes ei jõudnud põgeneda läände, ettevõtjad, metsavendade ja nn "natsionalistide" pered. Need inimesed kaotasid kõik.

Uued elukohad olid määratud Jakuutia ANSV-sse, Krasnojarski ja Habarovski kraisse, Omski, Tomski, Novosibirski ja Irkutski oblastisse.[45] Paljud küüditatutest – peamiselt naised, lapsed ja vanurid - jäidki igaveseks Siberi mulda. Nõukogude repressioonid jätkusid kuni Stalini surmani 5. märtsil 1953.

Venemaa ülesanne taastada maailma suurvõimu staatus

Teine maailmasõda viis siit ilmast enam kui 50 miljoni inimest. Üle poole neist, ligi 30 miljonit koos Stalini lugematutes surmalaagrites hukkunutega, olid NSV Liidu elanikud. Purustati kümnete riikide linnad ja asulad, majandus, infrastruktuur.

Selle katastroofi peakorraldajad olid kaks totalitaarriikide eesotsas olevat, maailma valitsemisest unistavat diktaatorit – Hitler ja Stalin. Kõigele, mida need hullunud juhid tegid sõja vallapäästmiseks, aitas kaasa Lääne suuriikide pahahõnguline ja lühinägelik "mittesekkumise" ning "rahustamise" poliitika.

Kui sõja kaotanud Saksamaal jätkus hiljem mehisust ja ausust tunnistada oma süüd ning püüda kuidagi kompenseerida Kolmanda Reichi poolt teistele rahvastele tekitatud kannatusi ja materiaalset kahju, siis Nõukogude Liidul ja tema järeltulijal Venemaa Föderatsioonil leidus ja leidub siiani vaid sõnu stalinlike kuritegude ülistamiseks ja õigustamiseks.

Kui Hitler ja natsionaalsotsialism said rahvusvahelises kohtus ja maailmas õiglase hinnangu, siis kohus Stalini ja ülimalt agressiivse stalinismi üle on veel pidamata. Puudub ka sõjas kõige suuremaid ohvreid kandnud, suurvene šovinistliku propagandaga pimestatud vene rahva hinnang Stalinile ja tema poolt ülesehitatud Nõukogude impeeriumi agressiivsusele ning selles toimunud kohutavatele massikuritegudele.

Esimesel jaanuaril 2000 sai kogu maailm ja ka venelased ootamatult teada uuest Venemaa Föderatsiooni presidendist, tundmatust endisest KGB ohvitserist Vladimir Putinist. Tekkis küsimus, kuhu ta hakkab majandusraskustes vaevlevat hiigelriiki juhtima.

Ambitsioonika mehe plaanid ja soovid selgusid varsti. Kremli ülesandel koostati ajavahemikus 2005-2010 Venemaa Teaduste Akadeemia, eriteenistuste ja õigeusu kiriku esindajate ühistööna viiest raamatust koosnev kogumik, ehk nn (Putini) Venemaa uus doktriin. Kogumikku kuulusid neli sarnase pealkirjaga "Projekt Venemaa" ("Проект Россия") ja erinevate alapealkirjadega raamatut, mis kirjeldasid ja analüüsisid Moskva vaatevinklist lähtuvalt olukorda ning arenguid maailma pea kõikides valdkondades.

Viies raamat "Uus Vene doktriin" alapealkirjaga "Aeg sirutada tiivad" ("Новая русская ДОКТРИНА. Пора расправить крылья") kujutas endast laiamastaabilist programmi, kuidas riigil minna edasi sise- ja välispoliitikas, julgeolekus ning teistes ülimalt tähtsates valdkondades.

Raamatu "Новая русская ДОКТРИНА. Пора расправить крылья" esikaas. Autor/allikas: https://mybook.ru/

Doktriiniga püstitati Venemaale ülesanne taastada maailma suurvõimu staatus, mille saavutamiseks määrati kaks strateegilist eesmärki:

  •  lähim - taastada kontroll post-nõukogude ruumi, sh Balti riikide üle (ehk Venemaa impeerium vähemalt NSV Liidu piirides –A.L.);
  •  lõplik - saada globaalseks administraatoriks, teiste sõnadega - maailma valitsejaks. Viimane eesmärk näeb raamatus otsetõlkes välja nii: "Kui USA ainult imiteerib ja sisuliselt labastab globaalse administraatori rolli, siis Venemaale kuulub see roll õigusega. Nüüd peab ta praktiliselt seda kinnitama, asudes selle täitmisele."[46]

Venemaa absoluutse monarhi (tsaari) staatuse ja õigused eesmärgiks võtnud Putin asus aega viitmata oma püstitatud strateegilisi lähieesmärke täitma. Augustis 2008 tungisid Vene väed kallale oma sisepoliitilisi probleeme lahendada püüdvale Gruusiale ning okupeerisid selle koosseisu kuuluvad Lõuna-Osseetia ja Abhaasia.

Teadmata Lääneriikide, eriti USA reaktsiooni, Putin kogu Gruusia territooriumit okupeerida veel ei julgenud. Ta jäi ootama. Läänemaailma ilmnenud passiivsus ja abitus andsid Putinile vabad käed ning hoogu juurde.

2014. aastal järgnes Venemaa meelevaldselt otsitud kallaletung Ukrainale. Vene väed annekteerisid sellele kuuluva Krimmi poolsaare ja alustasid relvastatud kallaletungi Ukrainale, okupeerides selle idaosas asuvad Luganski ja Donetsi oblastid. Moskva peetav sõda Ukrainas käib edasi.

Visanud kõrvale majandusraskustes viskleva Venemaa krooniliselt siseriiklikud probleemid, on maailma valitsemisest unistaja suunanud oma huvid ja tegevuse välismaale. Ja vägivallahaare aina laieneb.

Alates 2015. aastast, on Vene palgasõdurid ja sõjaväelased, kandes raskeid kaotusi, kaitsmas Putini "rahvuslikke huvisid" Süürias, Liibüas, Lõuna-Sudaanis, Kongos, Kesk-Aafrikas, Libeerias, Liibanonis, Lääne-Saharas, Haitis, Venezuelas, Vietnamis, Ukrainas, Armeenias, Tadžikistanis, Kirgiisias, Kasahstanis, Lõuna-Osseetias, Valgevenes, Moldovas.

Vaadates ühel poolel olevale autoritaarsele, kiiresti relvastuvale ja agressiivsele, suurvene impeeriumi taastada püüdvale isevalitseja Vladimir Putini poolt juhitud Venemaa Föderatsioonile ning teisel poolel olevale jõukust ja heaolu nautivale, kuid lühinägelikult jälle ohutaju ning kaitsevõime kaotanud Lääne-Euroopale, tekivad küsimused, kas Teise maailmasõjaga sarnased sündmused võivad korduda ka tulevikus.

Kas Euroopas leiavad uuesti aset suurriikide sobingud nagu München nr 2, Molotovi-Ribbentropi pakt nr 2, teine Jalta, rahvaste massiline tapmine ja hävitamine surmalaagrites? Kas taas otsustatakse väikeriikide ja rahvaste selja taga nende saatus?

Tekib küsimus, kas kaasaegsed, ennast praktikas juba reaalsete agressoritena demonstreerinud suurriigid on ohjeldatavad? Või kas kaks maailmasõda ise tekitanud ja üle elanud Lääne-Euroopa riikidel on lõpuks ometi piisavalt üksmeelt ja tahet efektiivse kollektiivkaitse loomiseks ning püsiva rahu tagamiseks kontinendil?


Allikad:

  • Winston S. Churchill. The Second World War. The Grand Alliance. Houghton Mifflin Company Boston, 1950.
  • Mannerheim, G. Mälestused. Stockholm: Välis-Eesti Kirjastus, 1952.
  •  3.Leskinen, J., Juutilainen, A. Talvesõda 1939–1940. 105 päeva Soome rahva kangelaslikku võitlust. Varrak, 2004.
  • Andres Kasekamp. BALTI RIIKIDE AJALUGU. Varrak, Tallinn 2011
  • М.Мельтюхов. Упущенный шанс Сталина. Советский Союз и борьба за Европу 1939-1941. (Документы, факты, суждения). "Bече" Москва 2000
  • В.Т.Фомин. Фашистская Германия во второй мировой войне (сентябрь 1939 - июнь 1945 гг.). М., 1978.
  • Эрих Манштейн. Утерянные победы. Издательство АСТ. Москва 1999.
  • General Heinz Guderian. Panzer Leader. Da Capo Press. New York. 1996.
  • Рейнгард Клаус. Поворот под Москвой. Крах гитлеровской стратегии зимой 1941/1942 гг. М.: Воениздат, 1980
  • Марк Солонин. 23 июня "день М". Москва "ЯУЗА" 2009.
  • Виктор Суворов. Ледокол. День "М". МОСКВА АСТ 1998
  • Г.А. Соломон. Среди красных вождей. Париж. 1930. Т. 1.
  • Виктор Суворов Андрей Буровский и другие. Союз звезды со свастикой. Москва "ЯУЗА ПРЕСС" 2011.
  • Hitler A. Mein Kampf. Munchen.1933.
  • Война 1939 -1945 гг. Два подхода. Часть I. M.
  • Фельштинский, Ю. СССР - ГЕРМАНИЯ 1939. Документы и материалы о советско-германских отношениях в апреле-сентябре 1939. г. 1983 г.
  • И. Риббентроп. Между Лондоном и Москвой. Воспоминания и последние записи. Мысль,1996.
  • B.М. Молотов. Внешняя политика СССР. Т.4. О внешней политике Советского Союза. М., 1939.
  • Т.С.Бушуева. …Проклиная попробуйте понять. Новый мир 1994. N. 12.
  • Е. Новоселова. Правда о войне и мире. Как государство собирается бороться с фальсификацией истории. "Российская Газета" N. 4913 (89) от 20. мая 2009 г.
  • Н.С.Лебедева. Катынь - преступление против человечества. Издательская группа "Прогресс-культура" 1994.
  • Докладная записка наркома обороны и начальника Генштаба Красной Армии в ЦК ВКП(б) И.В.Сталину и В.М.Молотову "Об основах стратегического развертывания Вооруженных Сил СССР на Западе и Востоке на 1940-1941. гг. : ЦАМО ф. 16 оп. 2951 Д. 239.
  • Российская Академия Наук. ЗИМНЯЯ ВОЙНА 1939 – 1940 Книга 1. Политическая история. Москва НАУКА 1999, lk. 166-147.
  • РГВА. Ф. 37977. Оп. 1. Д.232.
  • В.А.Красиков. Победы, которых не было. Санкт-Петербург. Издательский дом "Нева", 2004.
  • Наука. Общество. Оборона. Ленд Лиз.
  • A.Федотов. Репрессии. Сталинский Гулаг и Жертвы реформ. www.great-country.ru­/rubrika- myth/reprisal/00059.html
  • ГУЛАГ. Материал из Википедии

Viited

[1] Е. Новоселова. Правда о войне и мире. Как государство собирается бороться с фальсификацией истории. "Российская Газета" N. 4913 (89) от 20. мая 2009 г.
[2] Виктор Суворов. Ледокол. День "М". МОСКВА АСТ 1998
[3] Г.А. Соломон. Среди красных вождей. Париж. 1930. Т. 1. Стр. 15
[4] Виктор Суворов Андрей Буровский и другие. Союз звезды со свастикой. Москва "ЯУЗА ПРЕСС" 2011. Lk.165-166
[5] Hitler A. Mein Kampf. Munchen.1933. Lk. 742
[6] М.Мельтюхов. Упущенный шанс Сталина. Советский Союз и борьба за Европу 1939-1941. (Документы, факты, суждения). "Bече" Москва 2000. Lk. 349, 358, 359, 600 (tabelid 27,28, 30, 31).
[7] М.Мельтюхов. 2000. Lk. 83
[8] Война 1939 -1945 гг. Два подхода. Часть I. M. Lk. 136-137
[9] Фельштинский, Ю. СССР - ГЕРМАНИЯ 1939. Документы и материалы о советско-германских отношениях в апреле-сентябре 1939. г. 1983 г. Lk. 49, 61-63. (Edaspidi: Фельштинский, Ю. 1983)
[10] И. Риббентроп. Между Лондоном и Москвой. Воспоминания и последние записи. Мысль, 1996. Lk. 145
[11] Эрих Манштейн. Утерянные победы. Москва 1999. Lk. 27
[12] General Heinz Guderian. Panzer Leader. Da Capo Press. New York. 1996. Lk. 96
[13] РГВА. Ф.35084. Оп. 1. Д.24. Lk.3-10
[14] В.М. Молотов Внешняя политика СССР. Т.4. О внешней политике Советского Союза. М., 1939, lk. 9
[15] М.Мельтюхов. 2000. lk. 132
[16] Н.С.Лебедева. Катынь. Lk. 215-216
[17] Фельштинский, Ю. 1983. Lk 116-117
[18] В.Т.Фомин. Фашистская Германия во второй мировой войне (сентябрь 1939 июнь 1945 гг.). М., 1978, 101.
[19] Т.С.Бушуева. …Проклиная попробуйте понять. Новый мир 1994. N. 12.
[20] Российская Академия Наук. ЗИМНЯЯ ВОЙНА 1939 – 1940 Книга 1. Политическая история. Москва НАУКА 1999,lk. 166-147
[21] М.Мельтюхов. 2000. Lk. 179
[22] М.Мельтюхов. 2000. Lk. 181
[23] РГВА. Ф. 37977. Оп. 1. Д.232. Lk. 6, 10-11, 17.
[24] Andres Kasekamp. BALTI RIIKIDE AJALUGU. Varrak Tallinn 2011. LK. 163. Edaspidi: A.Kasekamp 2011
[25] A.Kasekamp 2011. Lk. 165
[26] М.Мельтюхов. 2000. Lk. 153
[27] Мелтюхов 2000. Lk. 164
[28] Mannerheim, G. Mälestused. Stockholm: Välis-Eesti Kirjastus, 1952. Lk 49, 112.
[29] Leskinen, J., Juutilainen, A. Talvesõda 1939–1940. 105 päeva Soome rahva kangelaslikku võitlust. Varrak, Lk 770.
[30] Докладная записка наркома обороны и начальника Генштаба Красной Армии в ЦК ВКП(б) И.В.Сталину и В.М.Молотову "Об основах стратегического развертывания Вооруженных Сил СССР на Западе и Востоке на 1940-1941. гг. ЦАМО ф. 16 оп. 2951 д. 239. л. 1- 37
[31] "Докладная записка наркома обороны и начальника Генштаба Красной Армии в ЦК ВКП(б) И.В.Сталину и В.М.Молотову "Об основах стратегического развертывания Вооруженных Сил СССР на Западе и Востоке на 1941. год N. 103313"
[32] Мелтюхов 2000. Lk. 372-373
[33] Марк Солонин. 23 июня "День М". Москва "ЯУЗА" 2009. Lk. 170
[34] Марк Солонин. 23 июня "день М". Москва "ЯУЗА" 2009. Lk. 179-180
[35] Мелтюхов 2000. Lk. 380
[36] Марк Солонин. 23 июня "День М". Москва "ЯУЗА" 2009. Lk. 200
[37] Мелтюхов 2000. Lk. 478
[38] В.А.Красиков. Победы, которых не было. Санкт-Петербург. Издательский дом "Нева" 2004. Lk. 351
[39] Winston S. Churchill. The Second World War. The Grand Alliance. Houghton Mifflin Company Boston, 1950. Lk. 462
[42] Мелтюхов 2000. Lk. 513
[43] Рейнгард Клаус. Поворот под Москвой. Крах гитлеровской стратегии зимой 1941/1942 гг. М.:
 Воениздат, 1980. Lk. 219
[44] ГУЛАГ. Материал из Википедии. https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%93%D0%A3%D0%9B%D0%90%D0%93
[46] Новая русская ДОКТРИНА. Пора расправить крылья. Москва "ЯУЗА" "ЭКСМО" 2009. Lk. 275

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: