Eelmisel nädalal tuli valitsus välja põhimõttelise kokkuleppega uue riigi eelarvestrateegia osas, mis näeb ette ministeeriumide valitsemisalades kärpeid ja need ähvardavad ka kaitsekulutusi.

Loomulikult on iga valitsuskabineti kohus suhtuda eelarvesse vastutustundlikult ja leida kokkuhoiukohti.

Mäletatavasti tõstis ka eelmise valitsuse rahandusminister Martin Helme (EKRE) just riigieelarvekõneluste käigus üles kaitsekulutuste vähendamise teema, mis kiiresti toonase kaitseministri Jüri Luige (Isamaa) selget vastuseisu kohtas ja päädis tegelikkuses teatud sõjaliste võimete arendamiseks ühiste jõupingutuste tulemusel lisavahendite leidmisega.

Taaskord on põhjust äärmiselt kriitiliselt suhtuda soovi kärpida kaitsekulusid, eriti olukorras kus maailm on ilmselges kriisis. Ameerika Ühendriikide luurekogukonna poolt eelmisel nädalal avaldatud julgeolekuprognoosi ei ole lugupeetud valitsuse liikmed ilmselt lugenud.

Selle prognoosi järgi on ohud maailmas kiiresti kasvavad ja Eesti-sugusele väikeriigile ei ole antud luksust kärpida riigikaitsekulusid, olgu siis sõjalises riigikaitses, diplomaatilises kaitsetegevuses või ka sisekaitses.

Olukorras, kus Venemaa koondab kümneid tuhandeid sõdureid oma läänepiirile, kus juba praegu käivad suured ettevalmistused selle sajandi suurimateks õppusteks Zapad 2021 NATO idapiiril ja kus Venemaa president on suure koduse surve all ning vajab edukat välispoliitilist maineparandust, ei ole väikesel riigil mõistlik anda signaali oma kaitsekulude (loe: kaitsevõime) vähendamisest.

Kaitsekulude seotus kahe protsendiga SKT-st on alati olnud kondiks hambus kõikidel kriitikutel, kes tihti sedastavad: "Mida te tahate, teil on ju kaks protsenti?" Kahjuks tuleb nentida, et mitte protsent, vaid reaalsed eurod on need, millega saab sõjalist riigikaitset arendada ja Eesti SKT sada protsenti on praegu veel paraku liialt väike, erinevalt näiteks Hollandist või Taanist.

Sõjaline riigikaitse on viimastel aastatel arenenud üheks paremini läbiplaneeritud riiklikuks valdkonnaks. Just eriti ametis oleva kaitseväe juhataja prioriteet on olnud kärpida struktuurist välja kõik mitte otseselt sõjalise kaitsega seotud valdkonnad nagu näiteks kaitseväe spordirühm jne.

Administratiivkulude drastiline vähendamine ja optimeerimine on olnud juba aastaid prioriteet, leidmaks ressursse reaalsete sõjaliste võimete arendamiseks. Riigi kaitseinvesteeringute keskuse hea töö tulemusena on suudetud betooni valatud eurode mahtu vähendada ja suunata need samuti sõjatehnika hangetesse.

Seda kõike selleks, et suurendada Eesti reaalseid sõjalisi võimeid, mille "täielikku puudumist" on aastaid häälekalt kritiseerinud reformierakondlasest riigikogu liige ja endine kaitseväe juhataja Ants Laaneots.

Kaitseväe arenguplaane, nii kümne- kui nelja-aastast, tehakse lähtudes sõjaliste ohtude analüüsist, juba olemasolevaid võimeid arvesse võttes ja lähtudes eelarveprognoosist. Need ei ole laest võetud ja mitte kunagi ei jätku Eesti-sugusel riigil raha kõikide vajalike võimete arendamiseks, mistõttu peab Eesti oma kaitseplaane tegema koos liitlastega.

Ka liitlased teevad kaitseplaane lähtudes meie enda panusest. Kui teha olulisi kärpeid, siis peab valitsus võtma kalkuleeritud riske ja otsustama, millised võimed jäävad välja arendamata või arendatakse välja hiljem ehk ajalise nihkega.

Kaks protsenti SKT-st kaitsekuludele on alati olnud miinimum ja NATO lepingu artikkel 3 deklareerib selgelt, et iga riik peab olema võimeline ennast kaitsma. NATO liitlased eeldavad, et Eesti täidab enda poolt võetud kohustused NATO ees ka sõjaliste võimete arengut pidevalt jälgides. Kahjuks on Eesti olukord aga selline, et iga kärbe mõjub otse võimearengule ja seega nõrgestab reaalsest riigikaitset.

Meie lähiriikidest on karme näiteid kärbetest, mille tulemusena kaitsevõime langes tasemele, kus sellele polnuks ehk üldse enam mõtet kulutada. Võtame näiteks Läti ja Leedu kaitsekulud enne 2014. aasta Venemaa sissetungi Ukrainasse või Rootsi, mis Nõukogude Liidu lagunemise järgses eufoorias oma riigikaitse suurelt jaolt likvideeris ja nüüd suurte raskuste ja kuludega taastab kunagi nii tugevat totaalkaitsel põhinevat riigikaitsesüsteemi.

Mõistan loomulikult, et hetkel käib riigieelarve teemaline iga-aastane vägikaikavedu erinevate ametkondade vahel ja see on tavaline demokraatlik protsess, aga küsimus on ka sõnumites.

Millise signaali annab valitsus meie liitlastele, kes suurendavad praegu USA eelmise, aga ka praeguse administratsiooni eestvedamisel kaitsekulutusi? Liitlastele, kes reaalselt oma kohalolekuga panustavad Balti riikide õhuturbesse.

Need summad, mida liitlasriigid investeerivad lennutundidesse meie õhuruumis, on väga märkimisväärsed. Kuidas vaatame otsa brittidele, taanlastele ja prantslastele, kes on oma sõdurid ja tankid toonud meie riigi kaitsevõime tugevdamisse?

Pean tunnistama, et minu ametisoleku ajal ei olnud harvad need juhud, mil mõni Ameerika või Saksa kindral küsis minu käest, kui järjekordselt rääkisin vajadusest Eestisse vägesid tuua: "Kui teie ohuhinnang on nii kõrge, miks te ise vaid kaks protsenti investeerite? Teil on ju kiiresti vaja meresõjavahendid, kaugtulevõimet, teie merepiir on kaitsmata, õhusõjavõime on puudu ja jalavägi ei ole täielikult välja arendatud ja varustatud!"

Seega, kui minu nõu küsitakse, siis ma mingil juhul ei kärbiks kaitse-eelarvet, vaid soovitaksin tõsiselt kaaluda mõningate veel arendamata, kuid riigi sõjaliseks kaitseks oluliste võimete kiiret väljaarendamist.

Selleks pole vaja märgatavalt suurendada kaitsekulude protsenti SKT-st (teatud ülalpidamiskulude tõus kaasneb iga uue võime tekkimisega), vaid teha ühekordsed investeeringud hangetesse ja vajadusel seda ka riigikaitselaenuga rahastades.

Millised need võimed peaksid prioriteetide järjekorras olema, peab ütlema kaitseväe juhataja, kellel on ainukesena Eestis pädevus ja ka otsene vastutus sõjaliste võimete arendamise ja kasutamise eest. Kui meil oleks aega, siis võiksime sõjalisi võimeid arendada aeglaselt ja tasakaalustatult, aga seda luksust praegune maailma meile ei kingi.