Maarja Kangro: kuulsusrikkad loomeliidud

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Maarja Kangro Autor/allikas: ERR

Kui meil said 1980. aastate lõpus loomeliidud kodanikuaktivismi kandjaks, sest muid jõude oli vähe, siis praegu neilt sellist funktsiooni eeldada ei saa, kirjutab Maarja Kangro algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Valitsus kukkus, see tähendab, EKRE-st saadi lahti, kriminaalasjas kahtlustatav Keskerakond jätkab.

Asjaolu, et loomeliitudel sündmuste käiguga mingit pistmist polnud, vaevab kunstiteadlast Johannes Saart. "Kas te ei oleks tahtnud panustada?" küsib ta, meenutades, kuidas 1988. aasta ühispleenum "pööras Toompeal riiki". 2013. aastal sunniti vaid üks minister tagasi astuma, nüüdseks tegeldakse üldse vaid raha ja "tootetutvustusega" (näitused, kontserdid, raamatud). Loomeliidud oleksid justkui muutunud mannetumaks.

Mis on muutunud, on mõistagi ühiskond ja loomeliitude roll. Skandinaavias on loomeliidud ammugi pigem ametiühingu või gildi tüüpi ühendused. Institutsionaalselt võetakse sõna just nimelt siis, kui asi puudutab valdkonda: kultuuripoliitikat, loomevabadust, rahastamisvõimalusi.

Kui meil said 1980. aastate lõpus loomeliidud kodanikuaktivismi kandjaks, sest muid jõude oli vähe, siis praegu neilt sellist funktsiooni eeldada ei saa. Ühine suur aateprojekt, iseseisev riik, on teostunud.

Aga milline see riik täpselt peaks olema? Loomeliidud ei moodusta poliitilist liikumist, mis sellele küsimusele ühtmoodi vastaks – kui välja arvata veendumus, et riik peaks kultuuri toetama. Ent mälestus kuulsusrikastest aegadest säilib.

Inimlikult on pahameel "vaikimise" pärast mõistetav ja mulle igati tuttav. Olen pidanud kõnesid EKRE-IKE vastastel meeleavaldustel, piketeerinud Stenbocki ja superministeeriumi ees ja tundnud tahtmist küsida: "Kolleegid-loojad, mis te magate?"

Kuidas nõnda, et mõni ei reageeri isegi sotsiaalmeedias, vaikib nii paljudest jõledustest (kui tsiteerida klassikuid)? Küllap oli inimeste elu siiski piisavalt mugav ja muutmata. Ja peale alkoholiaktsiisi langetamise, maasikasaagi nässukeeramise ja totrate ütlemistega väikese furoori tekitamise välismeedias ei saatnud ju EKRE suurt midagi korda.

Aga kas kirjanike liit kui institutsioon oleks pidanud reageerima? Millal ja millega? Koalitsioonikõneluste ajal?

Miks mitte, tahaks öelda minusugune liberaal. Ometi poleks liit sel juhul väljendanud päris paljude liikmete tahet ja usku. Õige mitu meie liiget kandideeris EKRE nimekirjas riigikokku. Nagu viidatud, on EKL oma rohkem kui 330 liikmega ideoloogiliselt liigirikas, kindlasti mitte mõttekaaslaste klubi.

Oleme saanud kuulda ja näha nii mõndagi: innukat wokeness'i, aga ka rassismi, eidžismi, seksismi. Ei tea, kas on kirjanikku, kellel mõne liidukaaslase käitumine poleks hinge täis teinud. Mõni liige on kinnitanud, et "Breivik tegi õiget asja". Mida sääraste liidukaaslastega peale hakata, algatada väljaarvamise menetlus? Astuda ise liidust välja? Ei usu, et dramaatilised žestid parandaksid kolleegide hoiakuid.

Kui loomeliidud oleksid nördinud ühispöördumise avaldanud iga kord, kui mõni Helme järjekordse jaburuse ütles, oleksid nad end sellega ainult naeruvääristanud. Mis ei tähenda, et ei võiks saabuda hetk, mil loomeliitude poliitiline reaktsioon on vajalik. Võib-olla polnudki see hetk kaugel.

Saar küsib loomeliitudelt, palju on neil "väge tegelda Eesti asjaga tänavu". Mis see "Eesti asi" on? Lippudega lauluväljakule loomeliidud ei lähe – vähemalt tahaksin loota, et mitte. Mida nad saavad teha ja mis ongi nende ülesanne, on just nimelt "tootetutvustus".

Seejuures ka vanemate toodete väärtustamine: püütakse esil hoida muusika-, kirjandusloo jne tippe, peetakse vastavaid tähtpäevi, antakse klassikute nimelisi auhindu. See tegevus tundub ehk kopitanud, aga nii luuakse järjepidevust, arvestusega, et ükskord kopitavad ka praegused rebellid.

Liitude iseäranis tähtis ülesanne on muidugi "tootearenduseks" võimaluste andmine. Need võimalused pole üksnes rahalised, aga selgitagem siinkohal – see näib olevat ikka veel vajalik –, et kirjaniku- ja kunstnikupalga saamine ei eelda vastavasse loomeliitu kuulumist. Ehkki kirjanike liidul, eelkõige selle eelmisel esimehel Karl Martin Sinijärvel, oli otsustav roll palga väljavõitlemisel.

Kas loomeliidud peaksid reageerima nüüd, kui kriminaalkahtlustuse saanud erakond astub ühest valitsusest teise? Aga nõnda võib jääda ju mulje, nagu leinataks kukkunud koalitsiooni. Nii et, kangelased, lähme arendame tooteid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: