Tiit Hennoste: inimesed risttuultes ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tiit Hennoste
Tiit Hennoste Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Käib pidev räuskamine ja sõim. See on nimeline tigedus, suunatud konkreetsete inimeste, nende tegude ja mõtete vastu. Sõim tühja kohta ei salli. Kui EKRE omad veidi järele annavad, siis täidavad kohe tühja koha ultravasakpoolsed ja vastupidi, kirjutab Tiit Hennoste algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Mul on viimasel ajal pidev tahtmine kasutada Eesti elu kohta Stalini või nn sulaaja eesti näidendite pealkirju. Näiteks suurimal stalinistlikul näitekirjanikul August Jakobsonil olid "Elu tsitadellis" ja "Kaks leeri", üks kesksetest juunikommunistidest Johannes Semper kirjutas veidi hiljem "Inimesed risttuultes".

Võiks alustada näiteks nii: "Risttuultes maailmas ei saa alati valida üheselt pooli. Aga elu tsitadellis on tehtud võimatuks ning kaks leeri nõuavad: sa PEAD valima. Vaikimine on asumine vastase poolele."

Ühesõnaga, leerid on kaevunud ja kaevikuid kaevatakse üha sügavamaks, nii et muld lendab. Käib pidev räuskamine ja sõim. Selle taga ei ole nimetu, ahastav viha. See on nimeline tigedus, suunatud konkreetsete inimeste, nende tegude ja mõtete vastu. Järele jätta ka ei saa. Sõim tühja kohta ei salli. Kui EKRE omad veidi järele annavad, siis täidavad kohe tühja koha ultravasakpoolsed ja vastupidi.

Pole enam mõtet arutada, kes alustas või kes ikkagi pakub räigemat teksti. Olemuslik on see, kes määrab valitseva keele. Ja siin ei ole keskne veelahe konservatiivide ja liberaalide, rahvuslaste ja globalistide vahel. Keskne on piir keeleliste radikaalide ja keeleliste normaalide vahel. Radikaalfeministide sõnavara on sama kõva kui radikaalrahvuslaste oma. Muidugi on kummalgi omad sõnad, aga nad pärinevad samadest kaevikusõnavara kihtidest.

Aga kummalise uusnähtusena on viimasel ajal hakanud silma mingi pastorlik, kummardav, isegi pugev stiil. Vanemad meesterahvad poevad noortele naistele. Keskealised naisterahvad poevad ideoloogilistele vastastele.

Nooremad õnneks ei poe. Ei too nimesid ega näiteid, sest ei saagi esialgu aru, milles on asi. Kas on see katse kirjutada taas neutraalsemat teksti, aga vaba keele oskus on vahepeal kaotsi läinud. Või on see tahtmine meeldida vastaspoolele, nii igaks juhuks. Sest ükskord lõpeb võitlus ikka ühe poole võiduga. Ja siis on oluline, et oleks alibi, nagu ütles kristlaste asemel porgandit söönud lõvi Slawomir Mrožeki samanimelises jutus. Otsige üles ja lugege läbi, hea lühike lugu.

Teine uus mõiste on provokatsioon. Ei tahaks enam Pärnitsast, aga peab. Kui lugeda tema vanu lauseid kolleegide kohta ("Jota, haiseb kuse järgi.", "klassikaline "festivalihoor"" jm), siis tuleb kohe meelde klassika, eesti kirjanduse suurima provokaatori Kivisildniku just kolmkümmend aastat tagasi kirjutatud "Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist".

Lugege üle. Saateks vaid kaks märkust. Kivisildniku tekst oli värske ja vaimukas, mitte realiseerimistähtaja ületanud odav vorst. Ja provotseerimisest on saanud Eesti Vabariigis väga turvaline tegevus, kui meenutada Kivisildnikule osaks saanud järelmeid. Kuigi ma kahtlen, kas see on just heaoluühiskonna tunnus, nagu kirjutas Maarja Kangro.

Mu meelest on see pigem vaba ühiskonna tunnus. Aga kindlasti on see katse kontrollida agendat. (Martin Helme: "Kontrollime agendat klassikalisel viisil: provotseerides, eskaleerides, improviseerides, …")

Aga see pole kogu tõde. Sest ennekõike rääkida tuleb hoopis ministrist, kes andis allkirja ja võttis allkirja. Asi pole selles, et mees annab sõna, mees võtab sõna. Asi on muus. Demokraatlikus riigis ongi nii, et valitud žürii otsustab ja minister annab formaalse allkirja. Rõhutan, formaalse allkirja. Asi läheb hulluks siis, kui minister leiab, et tema õigus on allkirja mitte anda.

Pätsi ajal keeldus võim kinnitamast žürii antud kirjanduspreemiat pahempoolsetele luuletajatele Juhan Sütistele ja August Allele. Nõukogude ajast on tuntuim lugu ilmselt vastupidine, kui võim sundis žüriid andma preemia õigel poolel olevale Hans Leberechtile.

Mida ma tahan ütelda? Kui minister sekkub sellisel viisil auhinnakomisjoni, siis esindab ta ühemõtteliselt totalitaarset/autoritaarset mõtteviisi. Ei saa teha ühe ministri käitumise põhjal veel suuri üldistusi riigi kohta. Aga samm üle piiri on astutud.

PS Risttuulte maailmas on üha olulisem see, millest iga konkreetse juhtumi puhul vaikitakse. Tasub mõelda, millest vaikib üks ja millest teine leer. On hea harjutus edaspidiseks eluks.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: