Me oleme ürgne metsarahvas. Näiteks sai eestlastest animistlik ristirahvas, sest usk kui suur kultuuriinnovatsioon takerdus metsa – vähemalt nii väidab semiootikust kirjamees Valdur Mikita, kelle teosed on seda metsamüüti viimastel aastatel tugevalt juurutanud. Kaunilt sõnastatud muinasjutulised kaemused on kahtlemata inimesi tolle müüdi kaudu kultuuriliselt ühendanud.

Tartu Ülikooli religiooniuurijate hiljutised tööd aga näitavad, et eestlaste eriline suhe metsa ja loodusega polegi nii ürgne, vaid ulatub pelgalt nõukogude aega, kus metsarahva kujund oli looduslik tööriist, millega kaitsti eesti kultuuri.

Mõistagi on neid, kes nüüd teadlastele vastu vaidlevad, kuna tunnevad endas ikkagi ürgse metsarahva müüdi väge. Ja siis on kindlasti ka neid, kes leiavad tolles teadlaste uuringust kinnitust sellele, et inimene peabki metsa üle valitsema. Eks mõlemal poolel on omamoodi õigus ja kumbki pool on omamoodi ekslik – või oleks paslikum öelda "metsa eksinud"?

See pani mind aga mõtlema, kuidas meie võrreldes ülejäänud eurooplastega suhtume keskkonna- ja kliimateemadesse. Võtsin appi Euroopa Sotsiaaluuringu andmetel tuginevad uuringud. 

Alustame sellest lõputust vaidlusteemast, kas kliima muutub inimtegevuse tagajärjel. Sellegi osas jagunevad inimeste hoiakud riigiti kaheks. Erinevad uuringud on näidanud, et üldiselt on kliimaskeptilisemad eakamad ning madalama haridustasemega inimesed (uuring 1, uuring 2).

Kuid Euroopa Sotsiaaluuringu andmetest ilmneb seegi, et Kesk- ja Ida-Euroopa elanikud, eestlased nende hulgas, on kliimaskeptilisemad kui lääneeurooplased. Artiklis tuuakse esile Venemaa, Tšehhi ja Eesti kui kolm kõige kliimaskeptilisemat riiki Euroopas. 

Lisaks sellele tõuseb Eesti esile ühe erandliku nähtuse poolest. Nimelt, neis riikides, kus üldine inimestevaheline usaldus on kõrge, tunnevad inimesed rohkem isiklikku vastutust kliimamuutuste mõjutamisel. Aga Eesti on siin erand: meie usaldus on küll üle Euroopa keskmise, kuid me ei näe isiklikku vastutust ega toeta kliimamuutuste pidurdamiseks mõeldud poliitikaid. 

Kui kliimatoetusi jagatakse...

Teine, Rootsi teadlaste artikkel näitab, et vähem kui viiendik Eesti elanikest toetaks kliimamuutuste pidurdamiseks mõeldud makse näiteks saastetasusid – sellest veel väiksem näitaja on ainult söekaevandusmaal Poolas, kus seda maksu toetaks ligikaudu 15 protsenti elanikkonnast. 

Kliimasõbralikke piiranguid toetab peaaegu pool eestimaalastest, kuigi sellegi näitaja poolest oleme pigem skeptikute väiksemas grupis koos Leedu, Venemaa ja Islandiga. 

Kui aga jagatakse kliimasõbralike tegevuste toetusi, on Eesti inimesed vägagi keskkonnahoiu pooldajad, või vähemalt Euroopa riikide kõvade keskmike hulgas.

Minust ei sõltu midagi

Leedu teadlaste uuringust selgub, et kuigi Eesti inimesed usuvad inimese võimesse kliimamuutust mõjutada näiteks vähendades energiatarbimist, siis ei osata näha iseenda panust selles.

Pigem usuvad Eesti elanikud, et muutust saab esile kutsuda vaid kollektiivselt. Sellegi hoiaku poolest oleme sarnased pigem ida- kui lääneeurooplastega. Mõistetav – jagame nendega ju suuresti ühist ajaloolist tausta ning sellega kaasas käivaid hoiakuid. 

On see kõik nüüd hea või halb? Ei ole üks ega teine. 

See on lihtsalt tõdemus, mis vahest aitab selgitada, miks näiteks metsateema, mis on lähedalt seotud hoiakutega kliimamuutustesse, paneb eestlasi nii kirglikult vaidlema.

Osa meie inimestest tuleb ajaloost, kus üksikisikust ei sõltunudki midagi ja keskkonna ning metsa nimel võitlemine oli abivahend kultuuriliseks säilimiseks. Teine osa Eesti inimestest tuleb ajast ja ühiskonnast, kus keskkonna, kliima ja metsa eest võitlemine annab võimaluse kuuluda üleilmsesse kogukonda, kus igaüks hoiab ja armastab kõike elavat. 

Kui oleksime tõeliselt ürgselt tark rahvas, õpiksime elama nii, et kummagi maailmavaatega inimesed suudavad teineteisega kohaneda ja leida tingimused kooseksisteerimiseks.

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.