Alustame keskkonna pärast muretsejatest, kui selgelt häälekamast grupist. Paljude rohelise mõtteviisi esindajate põhiprobleem on selles, et vastaspoole eelkõige majanduslikele argumentidele ei suvatseta isegi tähelepanu pöörata.

Hea näide on ERR-i portaalis ilmunud Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse eksperdi Uku Lillevälja kommentaar, milles ta sarjas Reformierakonna tõesti ootamatut kannapööret lubamaks puidujääkide subsideeritud põletamist Eesti Energia Narva jaamades.

Puidupõletajate põhiargumendiks on olnud vajadus tagada Eestile elektri varustuskindlus ning Narva linna elanikele taskukohane soojavarustus. Lilleväli aga lihtsalt ei pidanud vajalikuks nendele põhimõttelistele küsimustele vastata. Mis dialoogist me räägime?

Teine näide. Riigikogu kõnepulti kutsuti hiljuti riiklikult tähtsa arutelu üheks põhiettekandjaks inimene, kes näebki rohepöörde lahendust selles, et me hakkame elama enam-vähem nii nagu elasid meie talupoegadest esivanemad 200 aastat tagasi. Kõik eluks vajalik on tulevikus tehtud paljaste töökate kätega, inimesed toimetavad askeetlikus kogukonnas. Ühesõnaga tegemist on põhimõtteliselt düstoopia eestimaise variandiga.

Kliimamuutustega on tema sõnutsi nii kiire, et pole enam aega raisata teadusele ega oodata tehnoloogia arengut. 2035 peab olema Eesti kliimaneutraalne, jõuga tuleb läbi suruda muutused, mille hinna üle vaidleminegi on ebaeetiline. Milleks rääkida kerkivast elektrihinnast, kui planeet Maa on põlema süttimas?

Mingi osa kliimaaktivistidest meenutab kunagisi masinapurustajate liikumise esindajaid, kes arvavad, et piisab ainult sellest, et seiskame hoobilt saekaatrid, elektrijaamad ja autotehased. Lööme valimatult kinni kõik, mis saastab. Mis aga edasi saab, pole enam nende vastutada. Ärge raiuge metsa ja kõik!

Aga inimene, kellelt töö ja sissetulek ära võetakse, tahab detailitäpsusega teada, millised lahendused on laual. Lahendus ei ole harvesteri juhi kolimine Soome või Rootsi, kus saab oma tööd rahulikult edasi teha. Rääkimata sellest, et Eesti riigil jääb saamata sadade miljonite ulatuses maksutulu.

Veelgi abstraktsem roheliste lahendusvariant on üldsõnaline soovitus peatada tarbimine. Turumajanduses aitavad ettevõtted kaheldamatult kaasa ülepaisutatud tarbimisele. Tulevikus on aga kõik vastupidi: meile öeldakse, milliseid vajadusi teil vaja pole. Näiteks pole vaja autot, vaid piisab jalgrattast. Lihast valmistatud kotlette pole ka vaja, käivad ka kuivatatud kõrrelistest tehtud käkid.

Ettevõtlus

Nüüd vastaspoolest. Ka loodusvarade töötlemisest kasu saavad inimesed suhtuvad keskkonna pärast muretsejatesse absoluutse põlgusega. Mõne metsaomaniku sõnul on mets püha eraomand, millega võib ta teha, mida tahab. Tahan, lasen metsa mädanema, tahan, teen saja-aastasest tammest mäekõrguse pelletihunniku.

Seadusetähe järgi võibki nii olla, aga selliselt käituja on sotsiopaat. Mets, põld, soo ega järv pole lihtsalt pliiatsimärge katastriraamatus.

Elu veereb mõne ettevõtja arvates samade põhimõtete järgi nagu möödunud sajandil, mil uued tehnoloogiad olid mõeldud ainult selleks, et keskkonnast kergemini head ja paremat kätte saada, mitte selleks, kuidas tarvitada loodust võimalikult säästlikult ja vähe. Ettevõte on ju niimoodi aastaid tegutsenud, iga uus keskkonnanõue või piirang tekitab vaid vahkviha.

Kõik, kes juhivad tähelepanu looduse arutule raiskamisele ja saastamisele, tembeldatakse lihtsalt puukallistajateks, arulagedateks, kellega pole mõtet jahmerdada.

Päris rumalateks tembeldada on neid võimatu, aga nende kohta väidetakse, et rohelise agendaga tegeletakse isiklikust võimuambitsioonist või et nende rahastus on kahtlasevõitu. Isegi Venemaa mõjutustegevus on mängu toodud. Sest päriselt elukõlbliku tuleviku pärast muretsemine pole ju lihtsalt mõne äriinimese arvates võimalik.

Tavaline Eesti inimene

Sestap ongi meil nii, et osapoolte vahel puudub igasugune sisuline dialoog. Veebifoorumites toimub üksteise mõnitamine ja avalikud koosolekud on hüsteeria piiril olevate inimeste laupkokkupõrked. Üks osapool räägib homme hommikul saabuvast maailmalõpust ja teine räägib ainult igapäevase ettevõtluse tagakiusamisest.

Kõige selle keskel on tavaline Eesti inimene, kes tahab, et leib oleks laual ja metsi tühjaks ei raiutaks. Keskmine inimene, kes maapiirkonnas elades hakkama saamiseks vajab autot ja kes ei saa isegi unistada elektrisõidukist, mille hind on ligi poolsada tuhat eurot. Kes kindlasti tahaks, et lapsed pääseksid kliimamuutuste keerisest, kuid vajab ka igapäevaseid mugavusi ja lahedat toimetulekut.

See keskmine inimene ei saa aga toimuvast üldsegi aru. Kas minu töökoht jääb alles? Miks on elekter järsku kallis? Kaugel on aeg, mil kodus enam lemmikloomi pidada ei või, sest iga planeedil kõndiv imetaja aina suurendab neetud süsihappegaasi õhkupaiskamist? Küsimuste rida ainult kasvab ja kasvab.

Nende vahel laveerivad poliitikud, kellest osa lõikab lihtsalt populistlikke boonuspunkte. Veelgi jõhkram pilt avaneb aga siis, kui näiliselt loodussõbralike otsuste taga paistavad kellegi lihtlabased ärihuvid. Näiteks vaevalt Eesti pelletitootjad Narva jaamades hakkepuidu suuremat põletamist heal meelel pealt vaatavad.

Ja milline poliitjõud pakub lihtsaid vastuseid? Loomulikult EKRE, mis ainsana on selgelt öelnud, et kliimamuutused on spekulatsioon ja roheline loba tuleb lõpetada. Hammasrataste vahele jäämist kartvad inimesed täiendavad tasahilju iga päevaga rahvuskonservatiivide toetajate ridu.

Erakonna Eestimaa Rohelised toetus on aga neljapäeval ERR-i portaalis avaldatud erakondade populaarsusreitingus kolm protsenti, seda olukorras, kus pea iga päev piketeerivad inimesed metsaraie vastu. Murust madalam toetus kõneleb paljuski erakonna võimest pakkuda inimestele käega katsutavaid tulevikulahendusi.

Lihtsat väljapääsu pole

Säärastest radikaalsetest vastasseisudest lihtsat väljapääsu pole. Vahest püüaks üksteise kingadesse astuda ja üritada mõista vastaspoole argumente?

Näiteks tuimalt loodusvaenulikule majandamisele tuleb varem või hiljem lõpp. Loodetavasti varem. Kõikidele oleks lihtsam, kui seda ei tehtaks käsu korras, vaid liigutaks just läbiarutatud ja kokkulepitud rada pidi. Ja tavalisele inimesele tuleb julgelt öelda, mis saab olema selle raja hind ning mis igapäevaelus muutub.

Teisalt, kuni maamunal kõnnib inimene, jätkub ka inimest ümbritsevate ressursside kasutamine. Metsa kui taastuvat loodusvara raiutakse loodetavasti hoogsalt Eestis ka saja ja kahesaja aasta pärast. Ja instinktiivne soov elada jõukalt ja veel jõukamalt ei jäta enamikku inimesi maha mitte kunagi. Ning turumajandusest paremat majandamissüsteemi pole siiani leiutatud.

Mulle tundub, et oleme näinud piisavalt palju traagilisi eksperimente, kuidas ehitatakse jõuga ühiskondi, kus inimloomusele vastuvõetamatuid reegleid kehtestada üritatakse.

Tegelikult on need asjad, mida on võimalik edasiminekuks arvesse võtta, kuid esimene samm oleks see, et jätaks loosungid koju. Eelkõige aga vajame rohkem konkreetsust ja avatust. Sellekohane halb näide on metsanduse arengukava kokku paneva juhtkomisjoni argpükslik samm viimasel hetkel salastada metsanduse arengukavas raiemahud.

Kindlasti võib visata ka ühe suure kivi ajakirjanduse kapsaaeda, kus mitmed ajakirjanikud on selgelt poole valinud. Mitmed kirjutavad kasvõi musta valgeks, et RMK-le ära teha, kuid on ka neid, kes eitavad üldse igasuguseid kliimamuutusi. Ilmselt on häda selleski, et Eesti ajakirjandus on keskkonnateemasid alahinnanud, kuid arvestades teema olulisust ja ühiskondliku ärevuse suurust, ennustan, et see kauaks nii ei jää.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.