Möödunud aasta lõi sassi kogu ühiskonna tavapärase elurütmi ning tõi töötervishoiu teemad fookusesse, sama olukord on jätkunud ka selle aasta esimestel kuudel.

Ka kõige põikpäisem tööandja on nüüdseks mõistnud töökeskkonna riskide hindamise ja nende maandamise vajadust, sest kui ei võeta kasutusele meetmeid, kuidas ennetada koroonaviiruse levikut töökohal, läheb ettevõte lihtsalt kinni.

Sama on kogenud ka töötajad – kui ikka isikukaitsevahendeid ei kasutata, siis varem või hiljem saab viirus sind kätte.

Koroonaviiruse levik õpetas meile niisiis, et ohutusreeglid pole tühi sõnakõlks või tööinspektorite tüütu erahuvi. Igaüks on saanud veenduda, et isikukaitsevahend, näiteks mask, tõesti kaitseb.

Kevadel helistas meile töömees, kes uuris, kas peaks maski ikka kandma. Tema töötab juba 20 aastat puidutööstuses, kus on palju tolmu, aga pole kunagi tulnud selle peale, et mask ette panna. Kas nüüd koroonaennetuseks peaks?

Loodetavasti saab töömees nüüd tänu koroonaviirusele aru, et mask aitab, ning kasutab maski ka puidutolmu vastu, millega ta juba 20 aastat on oma kopse kahjustanud. Klassikuid parafraseerides võib öelda: "Hea töökeskkond on elementaarne, Watson!"

Vaatame koroonaaja tööturu näitajaid ka teise nurga alt. 2020. aastal oli meil 14 protsenti tööõnnetusi vähem, mis tähendab, et võrreldes eelmise aastaga pääses tervisevigastusest 654 inimest. Surmaga lõppes mullu üheksa tööõnnetust.

Oleks ilmselt meelevaldne ütelda, et aastaga on meie töökeskkond teinud suure arenguhüppe ning ohutu ja tervist hoidev töökeskkond on saanud igapäevaelu osaks nagu kätepesu. Ühest küljest avaldab mõju kindlasti see, et eriolukorra ajal piirati paljude ettevõtete tegevust, suur osa inimesi saadeti kodukontoritesse.

Siiski vähenes tööõnnetuste arv enim metalltoodete tootmises, veonduses ja laonduses ning ehitusel, kus töö jätkus ka eriolukorra ajal – küll väiksemas mahus. Teisest küljest hakkas eriolukorra algusest kasvama töötute arv, mis tähendab, et osas sektorites tuli töö ära teha vähemate inimestega.

See asjaolu võiks tööõnnetuste arvu hoopis suurendada, sest inimesed töötavad suurema pingega ja kiirustades, mis on õnnetuse juhtumise eelduseks. Küll võib arvata, et inimesed olid tööl märksa tähelepanelikumad ja hoolsamad – tööd tuleb teha targalt, ennast ja teisi hoides.

Koroona tõi tööellu kaasa veel ühe olulise muutuse. Endisest privileegist teha kaugtööd sai norm. Siit-sealt on kuulda, et mõned inimesed pole juba üle aasta kontorisse jõudnud. Nüüd tuleb aga läbi mõtelda, kuidas edasi.

Mis saab siis, kui viirus on seljatatud või on õpitud sellega elama? Kas meil tekib tühjade kontoripindade uputus või tahavad inimesed tagasi kontoritesse, et teha tööd tööajal ja töökohas ning saada oma kodud tagasi? Küllap on tõde kuskil vahepeal ning võib üsna kindel olla, et kaugtöö teemad jõuavad ikka ja jälle meieni.

Kriisidest saadud õppetunnid on alati arengule kaasa aidanud. Näiteks on kirurgia teinud just sõjaväljal suuri arenguhüppeid; Krimmi sõja ajal hakkas Florence Nightingale haavatud sõdureid põetades järgima oma ajas erakordseid hügieenireegleid. Kriisis omandatud teadmisi on edukalt rakendatud ja edasi arendatud.

Loodame, et ka töötervishoidu ja tööohutust võtavad nii Eesti töötajad kui ka tööandjad eluliselt olulise küsimusena ka koroonajärgses ühiskonnas. 2020. aasta ja käesoleva aasta esimesed kuud tõestavad, et vastasel korral majandust jätkusuutlikuna hoida on pea võimatu.

Kommentaar ilmus algselt tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu.