Praegu ei ole organisatsiooni tööelus enam ammu küsimus selles, kas videokõne töötab, milline on helikvaliteet või kui kiiresti jõuavad olulised failid sinuni. See on hügieenifaktor. Nüüd on lakmuspaberiks see, kuidas hoida üleval inimlikku kontakti, luua hetki mõneminutilisteks spontaanseteks aruteludeks, just nagu toimuks need kontori koridoris või kohvinurgas.

Uskuge mind, ka enam kui tuhande inimesega organisatsioonis, kellest 70 protsenti töötab enamuse ajast igal pool mujal kui kontoris, ei juhtu see iseenesest. Olenemata isegi sellest, et oleme Elisas kaugtööd vabatahtlikult harjutanud ja praktiseerinud juba üle seitsme aasta. Tegelikult ei sünni mingit imet ka viie inimesega tiimis, kui jäädakse ootama ja vaatama, mis juhtub. Tõenäoliselt ei juhtu eriti midagi. Positiivset kindlasti mitte.

Ideaalne aeg asju teistmoodi teha

Mulle tundub, et viimase pooleteise aasta puhul on väga paljud keskendunud just olukorra negatiivsetele kaasmõjudele. Kahtlemata on tervisekriis halb ja seda ei sooviks kõige halvemas unenäos vaenlaselegi.

Samal ajal näen enda näitel, et pole olnud paremat võimalust era- ja tööelu lõimida. Koosolekud on muutnud efektiivsemaks. Meil on jäänud ära igapäevaselt vähemalt tunni võrra logistikat. Töö-, kooli-, lasteaiarutiin on hakanud võrreldes pandeemia algusaegadega paika loksuma ja loksub veelgi paremini paika, kui olukorra paranedes me viirusepiirangutest enam nii sõltuvad pole.

Kodustes oludes on sündinud väga palju innovaatilisi lahendusi, kuidas kõik toimima panna, et samaaegselt korraldada ära koosolek, koolitund ja lapse lõunapaus. Sama peab tegema ka organisatsioonis.

Praegu ongi superhea aeg panna ennast ettevõttena proovile ja teha asju teistmoodi. Sügisene rutiin on tagasi, suurem puhkusteperiood läbi ja oleks mõttetu langeda jälle täpselt samasse käidud ratta.

Jah, me oleme spontaansetest kohtumistest kohvimasina juures sisuliselt ilma. Jah, pole igapäevast vajadust end hommikul üles lüüa, et kontorisse minna. Pole enam neid hetki peale koosolekuid, kui saab veel kolleegiga kaks mõtet vahetada, sest tiimiliige on videokõneaknas juba kiirelt "lahku" vajutanud. Okei, ei ole. Aga kuidas neid siis asendada?

Innovatsioon sünnib juhuslikest kokkusaamistest

Ükski virtuaalne lahendus ei pruugi olla parem ega asendada vahetut suhtlust, kuid fakt on see, et innovaatilisus ja uued ideed tekivad juhuslikest kokkusaamistest ja mõttevahetustest. Seega tuleb inimestega kokku saada olgu siis ekraanide vahendusel või eelistatuna silmast silma. See on organisatsioonikultuuri ja töö toimivuse seisukohast äärmiselt oluline.

Seetõttu tuleb olla leidlikum ja ise neid juhuslikke mõttevahetusi planeerida ja kalendrisse lisada. Millal sa juhina näiteks käisid viimati oma tiimiliikmega vabas õhus kahekesi jalutuskäigul? Ja ma ei mõtle neid koosolekuid, millel arutasite vaid mõne projekti üksikasjalikke detaile, vaid pigem seda, kuidas kolleegil läheb.

Minu jaoks on saanud sellised sammukoosolekud oma tiimiliikmetega pea sama tavapäraseks kui Teamsi-kõne. Need on kalendris ja planeeritud ning need ei juhtu iseenesest. Need on teadlikult tekitatud.

Hästi on hakanud tööle ka virtuaalsed ja kõigile töötajatele üle veebi jälgitavad nn kohvinurgakohtumised pealkirjaga "Millest mõtled, X?". Need on lühikesed ja spontaansed arutelud, kus saavad kokku kaks organisatsiooni töötajat ning vestlevad maast, ilmast, elust-olust, eilsest filmiõhtust jne.

See on taas üks võimalus, kuidas tekitada sünergiat ja mõttevahetust, ilma et peaks olema meeletult asjalik ja tulema kokku selleks, et tööst rääkida. Muidugi pole tegu ideaalse lahendusega ega copy-paste'iga füüsilises ruumis toimuvast juhuslikust ideedevahetusest, aga see on nutikas viis, kuidas luua üldse selliste olukordade tekkimiseks võimalusi.

Planeeritud planeerimatus

Niisiis ei saa me lihtsalt jääda ootele ja vaadata, mis juhtub. Juhuslikkus ja vahetus peab olema täna rohkem planeeritud kui kunagi varem. See, mis varem tundus, et juhtub kohvinurgas või kontori koridoris iseenesest, tuleb nüüd mõnevõrra pingutatumalt.

Usaldusväärne organisatsioon peab ise panustama oluliselt rohkem. Rohkem tuleb küsida küsimusi "Kuidas sul läheb?" ja "Millest mõtled?", aina enam tuleb plaanida juhuslikke hetki. Kõik selle nimel, et säiliks inimlikkus ning tekiks võimalusi uute ideede sünniks ja innovatsiooniks.