Õdede liidu juht: murdumise äärel õed võivad lõpetada tööandjale naeratamise

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Anneli Kannus Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Patsient vajab parimat, aga parimat ei ole võimalik anda, kui õed või hooldajad on ületöötanud ja üleväsinud. Kätte on jõudmas aeg, kus nad päriselt murduvad, tunnistab Eesti Õdede Liidu president Anneli Kannus, kes üritab pidada haiglate liidu ja kiirabi liiduga läbirääkimisi kollektiivlepingu muutmiseks, mille üks osa on palgatõusu küsimine.

Andke lootust, et koroonaaeg saab mööda ja läheb kergemaks.

Me kõik ootame päris sooja ilma, kui saaksime minna vähema riietusega õue, tunda end vabamalt, kohtuda lähedastega. Meie tervishoiutöötajatena väga ootame ja loodame, et mida rohkem on vaktsineerituid, seda rutem see aeg kätte jõuab.

Milline on teie arvamus, kuidas on Eesti vaktsineerimisega toime tulnud?

Vaktsineerimine on selline teema, et kuna iga päev tuleb uut infot ja jälle midagi muutub, siis kindlasti see tekitab palju segadust. Võib-olla iga infot, mis tekib, ei peaks kohe kiirelt jagama, vaid see tuleks enne läbi töötada ja siis jagada.

Iga-aastasel gripi vaktsineerimisel ei küsi me õelt või arstilt, millise firma vaktsiiniga on tegemist. Aga praegu, COVID-i ajal, küsime. Me ei usalda nüüd tervishoiutöötajat nii palju, nagu oleme muidu usaldanud.

Kas teie usaldate kõiki vaktsiine?

Jah, mina usaldan, sest need on tõenduspõhised otsused, mille tõttu need vaktsiinid on välja töötatud ja need on andnud väga häid tulemusi.

Kas teie ise olete vaktsineeritud?

Mina kuulun riskirühma ja olen vaktsineeritud peaaegu kõigi vaktsiinidega, mis üldse on saadaval. (Naerab)

Tuttav pereõde ütles, et poleks kunagi uskunud, et tal tuleb ka müügimehena töötada – helistab muudkui inimesi läbi, aga ei paku tolmuimejaid või toidulisandeid, vaid vaktsiini ja seletab kannatlikult, et kaup on aus ja usaldusväärne, tulge ja võtke.

Täna oleme jõudnud vaktsineerimisega sedavõrd kaugele, et võiks edasi minna nii, et kes ise on aktiivsed ja tahavad, saaksid järjest vaktsiinisüsti. Siis jääks ära õe kui müügiinimese töö.

Õdedel tuleb teha miljon süsti. Süst ise on üks hetk, aga inimene soovib enne küsida, soovib pärast küsida – see kõik võtab oluliselt rohkem aega. Kolleeg ütles ilusti, et inimene tahab terve olla ja tahab meelerahu, et vaktsiinisüst, mis tehakse, aitab päriselt.

Olete seda meelt, et nüüd võiks vanema generatsiooni vaktsineerimine jääda perearstidele ja noorematele võiks korraldada massvaktsineerimisi?

Jah, see oleks kindlasti mõistlik. See on ka ehk ainus tee, kuidas suured vaktsiinikogused saaks kõige kiiremini süstitud.

Tegelikult võiksime juba otsustada, et iga õlavarde tehtud süst avab järjest kiiremini ühiskonda.

Kas teil on vastus, miks kõik ei usu koroona ohtlikkust ja kehtestatud piirangute vajalikkust?

Iga inimene on erinev. Sellepärast ei usutagi. Igaühel meist on oma usk, arvamus ja teadmised. Kindlasti sõltuvad need sellest, millised on meie eelnevad kogemused, haridus, kes on meie ümber ja kellega me lävime. Mida raskem on olukord, seda enam inimesed klammerduvad erinevate uskumuste külge.

Sageli on need kitsad kõlakojad, kuhu inimesed sulguvad, olles kõik ühtemoodi mõtlevad mõnes sotsiaalmeedia grupis.

Seda kindlasti. Aga minu mõte on selline, et me pöörame mitteuskujatele liialt tähelepanu. Me ei saa täiskasvanuid, kel on isiklik arvamus, ümber pöörata. Tegelikult on neid ka vähem, kui praegu [meediast] välja paistab.

Teie arvates ei peaks me üldse tegelema nendega, kes ütlevad, et maski ei tule kanda, sest see ei aita millegi vastu, vaktsineerimine on saatanast jne?

Need on inimesed, kes praegu meie abi ei vaja. Peame tegelema kõigepealt nendega, kes päriselt meie abi vajavad.

Kuidas õed, nii haiglates kui ka perearstikeskustes, koroonaajal vastu peavad?

(Ohkab) Rääkisin veebruaris õega, kes oli jaanuarist vaktsineerinud. Igal õhtul, igal nädalavahetusel. Ja ta ütles siis, et ei kujuta ette, kuidas see kõik käib samas tempos suveni välja.

Aga käib ju?

Justnimelt, käib. See tähendabki, et õed ja hooldustöötajad on praegu ülekoormatud, üleväsinud ja kätte on jõudmas moment, kus nad päriselt murduvad. Kui tööl on keeruline ja raske ning õde küsib endale mõned puhkusepäevad, sest ta päriselt ei jaksa enam, päriselt vajab neid paari päeva ja talle öeldakse, et see on võimatu…

Mis siis saab?

Saab see, et ta läheb millalgi kas "sinisele lehele" või võtab palgata puhkuse või kirjutab lahkumisavalduse. Sest ühel hetkel saab anum täis.

Kui õde töötab koroonaosakonnas, näeb päevast päeva surijaid, kellel kõigil ei ole ilus pikk elu selja taga, on ootamatuid surmasid, siis ta vajab ka ise taastumiseks aega. Aga täna seda aega tal ei ole.

Või intensiivravi, mis neljas kuu töötab maksimumkoormusega. Kui nüüd millalgi tulevad [plaanilise ravi] ärajäänud operatsioonid, siis peaaegu iga lõikuselt tulija läheb alguses intensiivi ja alles sealt edasi tavaosakonda. Intensiivi inimesed on juba praegu ületöötanud, mis tähendab, et nemad peaksid saama suvel puhata, sest me ei tea, kas sügisel tuleb uus koroonalaine. Pooled opitoad peaks panema kinni ja laskma inimestel puhata. Aga seda ei saa ju teha.

Ja küsimus pole ainult haiglates. Hädas on kasvõi kooliõed, kes tegelevad paljude õpilaste vaimse tervise probleemidega, samuti on õpetajatel oma mured…

Kodanikualgatusena tekkinud "Teeme pai" heategevuskampaania on kogunud õdedele ja hooldustöötajatele paari nädalaga üle 300 000 euro annetusi. Inimesed hoiavad teid.

Õigus, inimesed hoiavad meid ja inimesed hoolivad meist, nad näevad, kui raske on tegelikult õdedel ja hooldustöötajatel. Aga meil on vaja, et ka riik seda päriselt tunnustaks.

Päriselt tunnustamine tähendab, et selline 21. sajandi orjatöö tuleks täna küll lõpetada. Kui õde või hooldustöötaja peavad töötama kahel kohal selleks, et ära elada, siis see ei ole normaalne. See peaks olema vaba valik ja võimalus töötada suurema koormusega, mitte pidev koputus südametunnistusele, et kui sina ei võta suuremat koormust, siis meil pole kedagi valvesse panna.

Aasta tagasi oli ju õdede keskmine palk 1697 eurot – kõrgem kui Eesti keskmine palk.

See oli keskmine. Pealegi, märtsis 2020, kui need andmed avaldati, oli kuupalgas näha juba COVID-i lisatasude mõju. Nii peaksime võtma aluseks õe miinimumpalga, mis on 8 eurot tunnis, mis teeb kuu [tavaliseks] koormuseks 1344 eurot bruto. Kui paneme juurde pisut öötööd ja nädalavahetused, saame keskmiseks palgaks 1422 eurot.

Paljud õed töötavad ilma öötööta ja ilma nädalavahetuste valveteta, neil ei ole ka COVID-i lisatasusid ja nende palk ongi 1344 ja 1422 euro vahel. Miinus maksud.

Õde vastutab selle eest, et ta teeb väga korrektselt, täpselt ja õigeaegselt tööd, mida arst on talle määranud. Mis tähendab, et kui meil on õde või hooldustöötaja, kes on 24 tundi valves, siis 12 tundi magab ja läheb jälle 12 tundi valvesse – kas ta jõuab välja puhata, kas ta peaks sellise koormuse juures lõpmatuseni vastu? Kolmandik õendustöötajatest on juba paarkümmend aastat töötanud suurema koormusega. See on ju põhjus, miks osa inimesi läheb tervishoiust ära. Nad ei suuda selle koormusega lõputult hakkama saada.

On see põhjus, miks enne koroonakriisi oli Eestis täitmata 500 õe kohta ja nüüd 700?

Õdede puuduse põhjuseid on suures plaanis kaks. Esiteks pole riik otsustanud tõsta õdede õppekohtade arvu. Teiseks on õed ja hooldustöötajad töötanud ennastsalgavalt, ennast unustades ning osa neist lahkub, sest ei tule paremaid tingimusi ja paremat palka. Peame ka arvestama, et Eesti õdede haridus on nii hea, et kõik piirid ongi tegelikult valla.

Ja Soome on nii lähedal?

Soome on lähedal, jah. Nüüd on Soome riik öelnud, et aastaks 2030 on neil vaja juurde 30 000 õde ja hooldustöötajat ning tõstnud õdede õppekohtade arvu. Meie oleme suure vaevaga suutnud üks kord kokku leppida, et õdede vastuvõtu arvu tõstetakse natuke üle 500 ja 2019. aastast oleme algatanud arutelu, kui palju oleks vaja õdesid tegelikult vastu võtta.

Kui palju siis oleks vaja?

Eestis peaks see arv olema vähemalt 600-700 vahel ehk 100-150 rohkem praegusest. Õige arv oleks iga-aastaselt vähemalt 700, et jõuaksime OECD riikide keskmisele tasemele.

Ma tean, kui vähe noori lõpetab praegu gümnaasiumi, mis tähendab, et paljud neist peaksid valima õe elukutse. (Naerab) Õnneks on paljud tulnud tervisekõrgkoolidesse nö teisele ringile – neil on juba teine haridus, aga tulevad õppima õeks. Meie tudengite keskmine vanus on kerkinud 24-25 eluaastani.

Õdede liit tahtis alustada läbirääkimisi kollektiivlepingu muutmiseks tööandjatega ehk haiglate liidu ja kiirabi liiduga. Kui kaugele olete jõudnud?

Alustasime juunis 2020, kui esitasime tööandjatele konkreetse ettepaneku. Pärast seda kohtusime nendega ühe korra, septembris, pärast oleme vahetanud mõned kirjad. See on kõik.

Arvan, et igas raskes olukorras on võimalik leida mingi lahendus ja kompromiss. Aga see eeldab üksteisega rääkimist. Seda pole praegu olnud.

Kas järgmine samm on kohtumine riikliku lepitaja juures?

Õdede liit ei ole esitanud riiklikule lepitajale töötüli avaldust. Arvame siiski, et milline on õdede ja hooldustöötajate tegelik olukord, seda peaksid kõige paremini teadma meie tööandjad ja nemad peaksid kõigepealt meiega rääkima.

Koroonaajal on inimestel käed-jalad tööd täis.

Tervishoius on käed-jalad tööd täis kogu aeg. Me ei saa öelda, et praegune olukord on nii palju hullem, et me ei saa üksteisega läbi rääkida. Eriti olukorras, kui näiteks regionaalhaigla juht Agris Peedu on intervjuudes samuti öelnud, et kõige suurem puudus on õdedest. Hooldustöötajat on võimalik kiiremini välja õpetada, aga õdesid ei saa üleöö juurde toota. See võtab 3,5 aastat, kui inimene on valmis päriselt õena tööle minema.

Mida te siis teete, hakkate streikima?

Streik on igas olukorras viimane abinõu. Kindlasti ei räägi me streigist koroonakriisi ajal.

Täna veel arvame, et on võimalik istuda maha haiglate liidu ja kiirabi liiduga. Eestis on uus majandusprognoos, haigekassale tulemas uus eelarve – tööandjatel on kogu info, et teha konkreetne pakkumine, milline võiks olla meie töötingimuste parandamine ja palgatõus aastatel 2021 ja 2022.

Teie soovite, et õdede 8-eurone tunnitasu tõuseks 9,4 euroni ja kutsega hooldustöötajal 5 eurolt 6 euroni.

Jah, selline oli meie ettepanek juunis 2020.

Ütlete oma kodulehel, et Euroopa Õdede Liidu sõnumiks on saamas "Õed, lõpetage kena olemine!" Kas see tähendab, et õed enam ei naerataks patsientidele?

Kindlasti me ei saa lõpetada naeratamist patsiendile, aga me saame lõpetada naeratamise tööandjatele.

Mida see tähendab?

Õde ja hooldustöötaja seavad enda heaolust kogu aeg ettepoole patsiendi heaolu. Nad leiavad pidevalt vabandusi, et minul on raske, aga sellel inimesel seal haiglavoodis on veel raskem. Täna peame ütlema, et õdedel ja hooldustöötajatel on sama raske, kui patsiendil seal voodis. Ja peame mõtlema, et patsient vajab parimat. Seda parimat ei ole võimalik anda, kui sa ise oled ületöötanud ja üleväsinud.

See on sõnum, et õed peaksid lõpetama nö kena olemise ja ootamise, et riik teeks midagi ka nende heaks, märkaks tööd, mida õed ja hooldustöötajad teevad ja väärtustaks seda.

Me kõik ootame koroona möödumist ja leevendust, aga kukkumine pärast seda võib olla oluliselt valusam. Kolleegid Euroopa Õdede Liidust ütlevad, et näevad juba pensionäride massilist lahkumist tervishoiust. Eestis on niigi õdesid puudu, pensionäre on meie seas 15 protsendi ringis ja kui, oletame, 400 neist läheks töölt ära, sest on lõplikult nii väsinud, et enam ei jõua – see oleks katastroof.

Kui õdedele, kes meil täna töötavad, ei anta mingit lootust, siis on minulgi raske neile öelda, et ärge minge…

Lugesin teie sotsiaalmeedia postitust inimestest, kes koroonaajal kodukontoris arvutiekraani taga "lamatised" saavad – selg kõver, jalad turses, silmad punased, kael pinges. Ütlete, et liigutamine on neile mitte hädavajadus, vaid eluküsimus. Mida nad tegema peaksid?

Tuleb oma tööelu, pereelu ja puhkus saada tasakaalu. Inimene ei puhka siis, kui ta lamab ristseliti voodis. Inimene puhkab siis, kui keha töötab, aga pea puhkab. Tuleb minna jalutama, tuleb leida meelistegevus, kuidas end liigutada – kellele on see tantsimine, kellele jooksmine, kellele jõutrenn… Näiteks tantsida on võimalik kodus, jalutada ja joosta saab õues.

Ja lapsed teevad hea meelega kõike seda, mida vanemad. Kui olete lastega kodus ja tahate vahepeal ka oma mõtetega olla, siis ema läheb hommikul jooksma, isa õhtul. Kui teil on lapsed, kes jaksavad juba kaasa joosta, võtke nad ühes.

Samamoodi on ilm juba nii ilus, et minge mängige palli, loopige seda kasvõi niisama.

Lisaks soovitan soojalt: ärge vaadake iga päev uudiseid. Tegelikult ei ole vaja teada, mida kirjutatakse jälle vaktsineerimisest, mida haigestunute arvust. Süvenege iseendasse, oma peresse.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: