Aimar Ventsel: uus ja vana ja normaalsus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Aimar Ventsel Autor/allikas: Riina Litov /ERR

Viimasel ajal üritatakse internetti viia üle see tegevus, mis mitte väga ammu toimus konverentsisaalides. Istudes kodukontoris, elutoas või isegi köögis, üritame käituda nagu "päris" konverentsisaalis, kirjutab Aimar Ventsel.

"Me elame uuel ajajärgul. Vana aeg ei tule enam kunagi tagasi!" Seda ütelust on kuulda olnud nüüdseks juba aasta aega, alates esimesest koroonakarantiini perioodist. Kõige kõrgemal tasandil käis selle idee välja peaminister Kaja Kallas isiklikult.

Tegelikult tahab enamik meist ühel või teisel moel tagasi pöörduda koroonaeelsesse maailma. Jah, kaugtöö on tulnud et jääda. Hiljuti Stanfordi Ülikooli poolt avaldatud uurimuse tulemusel soovib 80 protsenti töötajatest osalise või täieliku kaugtöö säilimist ning ekspertide arvatest hakkab tööandjate edukus tulevikus suuresti sõltuma sellest, kas suudetakse pakkuda töötajatele kodus töötamist.

Üleminekul kaugtööle nähakse ka ohte nagu korporatiivse kultuuri kadumine, et uute töötajate integreerimine kollektiivi saab olema keerulisem ja neil saab olema vähem võimalusi vanemate kolleegide käest õppida.

Plussid on samuti olemas – ideede genereerimine läheb kergemaks, sest üritusel osalemiseks ei pea füüsiliselt ühes ruumis koos olema, vaid ajurünnakul võib osaleda iga töötaja millises iganes maailma punktis ta sel hetkel ei ole.

Internet ja konverentsisaal

Teaduspoole inimesena puutun ma kõige intensiivsemalt kokku sellega, kuidas akadeemilised üritused on kolinud internetti. Ja see tendents toob nähtavale hoopis teised jooned muutustes, mis peaksid nime poolest olema radikaalsed.

Jah, nii mõnigi inimene on ütelnud, et üks koroonaajastu plusse on see, et huvitavad konverentsid ja loengud on nüüd kättesaadavad laiemale inimeste ringile, eriti käib see rohkem provintsiaalse kandi inimeste kohta. Et Narvast niisama spontaanselt Tartusse ettekannet kuulama ei sõida, aga nüüd kantakse see internetis üle.

Teisest küljest üritatakse internetti viia üle see tegevus, mis mitte väga ammu toimus konverentsisaalides. Istudes kodukontoris – mis on väga tihti kirjutuslaud elutoas või isegi köögis – üritame me kõik käituda nagu oleksime selles "päris" konverentsisaalis. Tegelikult üritame me enamikel juhtudel reprodutseerida seda "õiget" ja "päris" atmosfääri. Mul on olnud võimalus osaleda videokonverentsidel, näiteks kasvõi see üritus kui Eesti

Eesti ametlikult andis sisse avalduse Arktika Nõukogusse vaatlejaliikme staatuse saamiseks. Sel puhul pandi esinejad istuma lavale ja kõik nägi välja nagu diskussioonigrupp "päris" konverentsil. Sama olla teinud Eesti Vabariik ka ÜRO-s ja see olla ka furoori tekitanud. Ehk siis ei kogutud kokku arvuti taga Zoomi vahendusel osalejad, kelle väikesed pildid ekraanil tähistasid nende osalemist konverentsil, vaid lavastati tõeline plenaaristungi atmosfäär.

Ma ei saa eriti aru, miks selline samm nii erakordne on, aga Eestis on kord nii, et me siin olema igasuguste tehniliste lahendustega juba nii harjunud, et ei saa arugi, et teiste jaoks võivad need paista ennenägematute ja ennekuulmatutega.

"Tõeline atmosfäär"

Olles viimase aasta jooksul osalenud suurel arvul veebikonverentsidel, olen ma ka tähele pannud seda kuidas toimub "tõelise atmosfääri" taasloomine. Kogu algusperioodi kodukontori hektiline ja kohati isegi boheemne atmosfäär kaob järjest rohkem.

Kui aasta tagasi ei näinud osa sellistest konverentsidest osavõtjaid (mina kaasa arvatud) eriti vaeva oma väljanägemisega – no mida jumalat siin kodunurgas ja igapäevases miljöös ikka pungestad –, siis saabus kätte ka see aeg, kui ma istusin oma töölaua taga triiksärgis ja ülikonnas. Sest neid kriteeriume, mille järgi sind peetakse tõsiseltvõetavaks, pole keegi ära muutnud.

Me üritame üha rohkem välja näha, nagu istuksime konverentsisaalis ja peaksime ettekannet täismajale. Ning sel puhul hakkavad silma just sellised momendid, mis ei sobi füüsilisse konverentsi keskkonda.

Suvel toimus üks suur rahvusvaheline konverents, millel üks ettekandjatest pani pärast oma osa lõpetamist suitsu ette. Tal oli ülikond seljas ja lips ees, aga pilt sigaretist ning tuhatoosist tekitas tõrget. Isik istus oma suitsuses kabinetis Euroopa teises otsas, ent konverentsil seda lihtsalt ei tehta.

Peale välimuse on järjest rohkem hakanud rolli mängima ka taust. Ka see kord, kui ma pintsaku selga ajasin, et oma töötoas tähtsate inimestega suhelda, seadsin ma arvuti kaamerat tükk aega nii, et ma istuksin seljaga vastu raamaturiiulit. Ikkagi teaduseinimene! Eks ta ole, taust loeb sellistel üritustel palju.

Ühel teisel rahvusvahelisel konverentsil istus osa just nooremapoolsetest osalejatest köökides. Ja ühel hetkel ma enam ei kuulanud ettekannet vaid uurisin nende seljatagust. Täitsa huvitav oli vaadata, millised pliidid on inimestel. Ja millised kohvikeetjad ning milliste vürtside pakid on neil riiulitel. Arvatavasti vaatasid inimesed ka minu elamise puhul enam-vähem samu detaile.

Nüüd ongi mul mõte, et peaks tagaseina üle värvima, just videokonverentside jaoks. Neid imelikke taustapildiprogramme ma ei taha kasutada. Kuid just taustapildiprogrammide kaasabil luuakse tõsiseltvõetavust nii, nagu see olema peab. Kes manab selja taha raamaturiiuli, kes kalli kabineti. Praegusel ajal need programmid on viletsad, kunstlikkuse miljöö on kohe näha.

Aga on, mis on, me ripume "vana" küljes ja üritame "uut" vana järgi ümber teha. No mitte kuidagi ei kipu me tunnistama, et see "uus" võiks olla "uus normaalsus". Ei, kaugeltki mitte. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: