Kersti Kaljulaid: nüüd näeme selgemini ja toimetame targemini

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
President Kersti Kaljulaid teenetemärkide üleandmisel Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Meie ühiskonna väikesed ja suured probleemid, alates tähelepanust nõrgematele ja lõpetades keele ja kultuuri hoidmisega, meie põhiseadusliku ülima eesmärgiga, lahenevad alati viisil, mille vältimatu osa on lootmine inimeste headusele, ütles president Kersti Kaljulaid teenetemärkide üleandmisel "Eesti tänab" peetud kõnes.

Kallid teenetemärkide laureaadid, mu armsad kaasteelised! Mõnikord on nii, et tuleb kohe mitu korda hakata, enne kui asja saab. Tänavuse aasta tähtsündmustega on see valdavalt nii läinud, muuhulgas ka teenetemärkide jagamisega. Mis minu jaoks on seotud vana hoiatusega: ole oma soovidega ettevaatlik, need võivad täide minna.

Nimelt siis, kui andsime teenetemärke kätte Narva kolledžis, säravat päikest täis ruumis, mõtlesin ma, kui haruldane see on, et üleandmise hetkel saavad teenetemärgid päris päevavalguses ja lumises päikesesäras helkida. Ja ma tundsin, et ei tahaks seda enam kunagi teha kohas ja viisil, kus päevavalgus peale ei paistaks. Paraku on aga nii, et suurem osa meie kultuuriruumist, kokkutulemise ja kõnepidamise paikadest, mis ka piisavalt mahukas on, loodab saalisviibijate sisemisele särale.

No ja siin me nüüd siis oleme, suures suves, õnneks ka enam-vähem soojas ja päikeses, ruumis, mis on inimolendile meeldivam, aga keskkonnana kontrollimatum kui mistahes aknata saal.

Õnneks oleme selle aastaga harjunud, et keskkond on ootamatu, kontrollimatu ja kiirelt muutuv. Enam ei leia kedagi, kes muretseks sobimatul hetkel ülelendava linnu kraaksatuse või kõneleja näo ees sumiseva mesilase pärast.

Üha rohkem leidub neid, kes muretsevad hoopis nende lindude ja mesilaste pärast. Pisiasjad on kaotanud oma võime meid häirida. Võib-olla on selles võti meie laste tuleviku päästmiseks.

Ehk ometi oleme lõpuks lähemal selle mõistmisele, et vähem võib olla rohkem. Olles sunnitud Fred Jüssi kombel tagaaias rohuliblega suhtlema ja selle ümber käivat vilgast elu imetlema võime avastada, et see meile just meeldibki.

Kindlasti ei jää me igavesti paikseks. Ja enamus maailma rahvaid istub ka edaspidi õhtuti välja minnes üksteisele, ka võõrastele, suhteliselt lähedale. Aga midagi on ehk ikkagi muutunud, just selles osas me maailmast, kus on jõukust ja seepärast ka mõjuvõimu. Arenenud riikides, nagu peenemalt öeldakse, meiesuguste hulgas siis.

Pärgviirusest viidute mälestus väärib, et inimkond oleks edaspidi parem asukas oma planeedile. Ja ta ongi. Tegelikult on selles, et individualismis süüdistatud kodanikud üle ilma suutsid eakate elude säästmiseks loobuda paljust olulisest, üks väga selge märk. Märk, et 21. sajandi inimesele on loobumine kellegi elu hoidmiseks jõukohane.

Lõpuks on ka kliimapööre mõningasest enesekohasest mugavusest loobumine tulevaste inimpõlvede elude hoidmiseks. Pandeemia on näidanud, et ühiskonda saab eest vedada, toetudes inimeste headusele.

Meie ühiskonna väikesed ja suured probleemid, alates tähelepanust nõrgematele ja lõpetades keele ja kultuuri hoidmisega, meie põhiseadusliku ülima eesmärgiga, lahenevad alati viisil, mille vältimatu osa on lootmine inimeste headusele.

Aga omakasu? Küüniline püüdlemine oma isikliku heaolu suunas, olgu või teistele peale astumise hinnaga? Kas see pole siis inimese ürgne loomus, normaalne ja tavaline, sellisena aktsepteeritav?

Minu meelest ei ole. Miks muidu on ajaloost tuntud kõige küünilisemad rahva ja riigiga manipuleerivad juhid alati pidanud looma müüdi, mis kurjust, karmust ja ebaõiglust põhjendaks? Aga just sellepärast – inimesed vajavad üllast eesmärki. Sest nad on sündinud headena. Ka need, kellest hiljem saavad kurjad ja manipuleerivad inimesed – või vabadust ja loovust pigem taunivad, piiravad juhid, on sündinud headena.

Oleme õues, nii nagu selle viimase aastaga oleme õppinud – kaitsetud päikese ja tuule käes, valmis kokku tulema talvisel koidikul või suvisel soojal pealelõunal. Nii nagu inimkond ennemuiste. Toetudes üksteisele, kantud ainult ühisest soovist koos läbi elada midagi ilusat või kaitsta midagi olulist. Homo sapiens, pisikese pärgviiruse poolt oma kohale looduslikus ökosüsteemis tagasi paika pandud. Nii nagu paljud domineerinud liigid enne meid.

Ma ei tea, miks, aga mind see miskipärast ei hirmuta. Pigem inspireerib ja julgustab. Me tuleme toime. Te tulete toime. Teie kõik siin rohelises saalis, kogu meie rahvas.

Jah, me majanduskasv sai nõrgem, aga ühiskonnana kasvasime kiiresti. Näeme selgemini ja toimetame targemini. Ikka oma Eesti pärast ja oma laste helgema tuleviku nimel, kõlagu see nii kulunult kui tahes. Vanaema käed on ka kulunud, aga nende tehtud pai pakub ikkagi kõike, mida lapselapsele siin maailmas julgeks tegutsemiseks tarvis on. Teadmist, et inimesed on tegelikult head. Teie olete. Aitäh teile kõigile!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: