Eelmisel nädalal ilmus oluline ÜRO kliimaraport, mis Eesti ajakirjanduses sai võrdlemisi tagasihoidliku tähelepanu, küll aga analüüsisid seda põhjalikult paljud välismeedia väljaanded. Valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (IPCC) raportit on välja antud kuuel korral viimase kolmekümne aasta jooksul.

Kui eelmine andis teada, et 95-protsendilise tõenäosusega on kliima soojenenud inimese tegevuse tagajärjel alates 1950. aastatest, siis uus raport on selle osas kindlasõnalisem: alates 1970. aastatest on kliima soojenenud kiiremini kui mistahes 50-aastasel perioodil viimase 2000 aasta vältel, seda on kiirendanud inimtegevus ning kliima soojeneb ja muutub kiiremini kui seni arvatud.

Uus raport toob välja faktid olukorra kohta, kuid selle inimesele vahetult tuntavatest mõjudest ilmuvad lähikuudel järgmised analüüsid. Lugedes viimast raportit ja paljusid samal teemal avaldatud publikatsioone, julgen tõdeda, et kliimasoojenemist ei saa üleöö seisma panna. Küll aga saab kohe hakata tegelema kohanemisega, sest nagu loodusseadustest teame, ellu jäävad need, kes kohanevad. 

Keeva vee pott ei jahtu kohe

Kindlasti need, kes räägivad kohesest süsiniku ja kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise lõpetamisest vaidlevad nüüd mulle vastu – kuidas ma ikkagi julgen arvata, et kliimasoojenemist ei saa üleöö peatada. Selgitan seda veidi.

Kujutagem ette üht suurt veepotti, mis on pliidil pikalt kuumenenud ning nüüd pahinal keeb ja aurab. Kui keerame potil tule alt ära, siis olenevalt poti suurusest ja küttekeha tüübist jätkub keemine veel mõnda aega ning sooja ja auru tuleb sealt samuti veel pikalt. Köök on palav ja auru täis. 

Sama kehtib ka meie planeediga: kord juba "keemiseni" soojenenuna kulub sellel jahtumiseks aastasadu. Seepärast leiangi, et ka kliimamuutuste pidurdamiseks ette võetavate sammude ajal peame siiski tegelema ka muutunud tingimustega kohanemisega. 

Märgid kohanemise vajadusest

Ma ei ole kliima- ega keskkonnateadlane, mistõttu ma ei prognoosi, mis juhtub maakeraga 10, 50 või saja aasta pärast. Küll aga oskan ma lugeda märke, mis võiksid panna meid mõtlema kohanemisele. 

Mõni näide. Juulis hukkus Saksamaal üleujutustes enam kui sada inimest. Seesama tulvavesi tekitas ulatuslikke kahjusid ka Belgias. Kuigi üleujutusi on jäänud aastakümnete vältel vähemaks, siis seda pigem põhjusel, et on loodud hoiatussüsteemid ja toimetulekuviisid. 

Samas näitas just juulikuine üleujutus, et hoiatussüsteemid võivad alt vedada ka neid piirkondi, kus selle riskiga on arvestatud. Kas meil Eestis on üleujutuseks piisavalt hoiatussüsteeme? Või kui üleujutus juhtub, siis kas meie inimesed on rahaliselt kindlustatud kahjude korvamiseks või kas riigil on võimekust tulla appi?

Eelmisel nädalal tabas Tartut üsna lühike, aga siiski tugev vihm, mis pani veed tänavatel tulvama ning muutis parkimisplatsid laevatatavaks. Aga mis siis, kui sellist vihma tuleks paar päeva? Millised oleksid siis tagajärjed?

Üleujutuste teemaga seoses võtsid teadlased mitmel pool sõna, hoiatades, et tänapäeva linnaplaneeringutes pole sageli arvestatud üleujutuste ega kuumalainetega. Kanalisatsioonid ei suuda enam vastu võtta liigvett ning rohealasid, mis võiksid looduslikult vett imada jääb järjest vähemaks – see on üsna reaalne pilt väga mitmes Eesti linnas. Kas Eesti elanikena oleme piisavalt nõudnud oma valla- ja linnajuhtidelt, et nad taolisi riske maandaksid?

Teine kliimamuutus, mida omal nahal tunneme on kuumus. Juuni lõpus koges Kanada nn kuumakuplit, mis on erakordne kliimamuutuste tagajärjel võimendunud nähtus, kus kuumalaine ankurdub ühe koha peale. Praegu on kuumakuppel Lõuna-Euroopas, kus temperatuurid tõusevad päeval üle 40 kraadi. Kreekas, Itaalias, Egiptuses ja Türgis põlevad metsad. 

Võib-olla arvame, et see meid ei puuduta, kuid kaude puudutab küll. Kujutlege end olukorda, et jõuate kaua planeeritud puhkusereisile, kus ööbimiskohast aga evakueeritakse inimesi, paks suits teeb silmad kibedaks ning reisikorraldaja hakkab otsima meeleheitlikult viise, kuidas teid koju tagasi tuua? Jah, ka teistes riikides toimuvad katastroofid on meile lähemal kui eal varem. 

Juunis ja juulis kogesime Eestiski kuumalainet, millega võrreldav periood oli meil ka 2010. aastal. Kuigi tegu polnud kuumakupliga, olid sellelgi karmid tagajärjed. Mäletate, meiegi metsades keelati liikumine tuleohu tõttu. See saab tulevikus tavapäraseks, sest metsatulekahjud sagenevad ka Eestis. 

Aga kuumalainel oli Eestile veel saatuslikum mõju. Võrreldes samade perioodidega varasematel aastatel kasvas suremus Eestis 40 protsenti. Juunis oli 200 surma rohkem kui pidanuks. Kaudne põhjus oli kuumus, mis näiteks võimendas kroonilisi haigusi ja tekitas selle kaudu liigsuremust. 

Kuumalaine tabab kõige valusamalt näiteks eakaid, kes elavad kortermajas, kus pole jahutust ning kes kuumalaine ajal ei pruugi jõuda ka abini, kuna elavad näiteks 4. korrusel majas, kus pole lifti. 

Aga see puudutab ka nooremaid, näiteks ülekaalulisi keskealisi, kel on kahtlemata kõrgem risk saada infarkt kasvõi kuumal linnatänaval. 

Lahendused, et kohaneda

Taolised äärmuslikud olud muutuvad sagedasemaks, seda ütleb ka ÜRO kliimaraport. Kas oleme selleks valmis? 

• Kas näiteks järgmiseks kuumalaineks, või miks mitte ka kuumakupliks, on meie eakatel kodudes konditsioneer ning tugiteenused? 
• Kas oleme valmis maksma ka suveperioodidel suuremaid elektriarveid, sest majade jahutamine teatavasti on märkimisväärne elektrikulu. 
• Kas meie linnatänavatel on varjulistes kohtades piisavalt pinke ning veesilmu, et palavuse eest leevendust saada? 
• Kas meie linnades on piisavalt rohealasid ning vee ärajuhtimise süsteeme, mis suudaksid pikaajalise vihmasaju korral üleujutustele vastu pidada? 
• Kas oleme nii maal kui ka linnas teinud piisavalt hooldustöid, et järgmine tormituul ei tekitaks massilisi tormimurde metsas või linnapargis?

Ma ei kasuta oma argumentides kulutatud väljendit "meil on ainult üks planeet", sest see on väga inimesekeskne – justkui oleks planeet inimese omanduses. Ei ole. Planeedil Maa on üsna ükskõik, kas inimesed või nende kasvatatavad loomad ja kultuurtaimed elavad või hävivad. 

Kui tahame inimestena Maal ja Eestis edasi elada, peame mõtlema nii kliimamuutuste pidurdamisele kui ka nendega kohanemisele. Kodanike ja maksumaksjatena on just praegu mõistlik aeg küsida nii riigilt kui kohalikult omavalitsuselt, mida nad teevad kliimamuutustega kaasnevate äärmuslike oludega toimetulekuks linnades ja maal. Ja lõpuks on kohanemine iga inimese enda hooles ka – kindlustada oma kodu ja vara ning teha ettevalmistusi äärmuslikes oludes vastu pidamiseks.  

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.