Piret Kuusik: palun vabandust, et hiljaks jäin! Aasia sajandi algus Euroopas

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Piret Kuusik. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Majanduslik, ideoloogiline ja sõjaline vastasseis on kolinud Euroopast Aasiasse. 40 protsenti maailmamajandusest asub Aasias, demokraatia ja autoritaarne valitsemiskord ristavad piike ning Lõuna-Hiina merelt ja Taiwanist võib alguse saada järgmine sõda, kirjutab Piret Kuusik algselt Diplomaatias ilmunud kommentaaris.

Euroopa magas nn Aasia sajandi avapeo maha. 2009. aastal vallandus Euroopas pahameel ja kriitikatorm, kui president Barack Obama teatas, et USA hakkab Aasiale suuremat tähelepanu pöörama, ning hakkas vähendama Ameerika kohalolu Lähis-Idas ja Euroopas.

Nüüd, veidi rohkem kui kümme aastat hiljem on aga ka Euroopa kursimuutusele järele jõudmas. Viimase aasta jooksul on mitmed Euroopa riigid avaldanud oma Aasia ja Vaikse ookeani või ka Hiina strateegiad. Lisaks on septembris oodata Euroopa Liidu Aasia ja Vaikse ookeani strateegiat.

Euroopa, välja arvatud Prantsusmaa, on Aasia ja Vaikse ookeani piirkonda siiani vaadanud peamiselt majanduse vaatevinklist. Seal asuvad EL-i kümnest olulisimast kaubanduspartnerist neli: Hiina, Jaapan, Lõuna-Korea ja IndiaKagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) kuuluvad riigid kokku on EL-i kolmandad kaubanduspartnerid Hiina ja USA järel.

Tänu tihenenud suhetele ja geopoliitilistele kaalutlustele on EL viimastel aastatel hoogsalt sõlminud piirkonnas kaubanduslepinguid Jaapani, Vietnami ja Singapuriga. Kõnelused Austraalia ja Uus-Meremaaga kestavad, lähenetakse Indiale ning kaubanduskokkulepe Hiinaga sai küll kokku lepitud, kuid selle kinnitamine on lahtine.

Tasakaal ja prioriteedid

EL-i püüe rohkem kogu Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnaga koostööd teha teenib eesmärki tasakaalustada ja mitmekesistada hetkel liialt Hiina-keskseks muutunud lähenemist Aasiale. Ülemkogu strateegia koostamise suunistest peegeldub ELile omane soov teha kõike: kaitsta inimõigusi, hallata julgeolekuohtusid, ehitada taristut, parandada ookeanide tervist ning arendada koostööd kliima, tervise, majanduse, kaubanduse ja teaduse vallas.

EL-i strateegia edukus oleneb sellest, kas suudetakse paika panna süstemaatiline Euroopa kohalolek või jääb peale tahtmine teha kõike ja prioriteetide puudumine viib läbikukkumiseni. Kõike tehes ei jõua tihti lõpuks midagi teha või kaotatakse kontroll suure pildi üle ja tegeletakse vähem oluliste teemadega.

Tung leida tasakaal USA ja Hiina vahel on Euroopas ja Brüsselis suur. Samas on see ka kõrge riskiga lähenemine just seetõttu, et vaja läheb väga head n-ö ruumitunnetust ja poliitilist vaistu. Balansseerimisstrateegia eeldab painduvust ja kiiret otsustamisvõimet. Samas, EL ei suuda võtta kiiresti poliitilisi seisukohti, eriti välispoliitikas. Mitte midagi või liiga hilja ütlemine viib ebaoluliseks muutumiseni.

On naiivne loota, et eurooplastel lubatakse piirkonnas vabalt tegutseda. Poliitilist ja majanduslikku agressiivsust, mida Hiina julgelt näitab, saab kogeda nii piirkonnas endas kui ka ilmselt koduukse ees. Hiina on ka Euroopas kohal ega väsi meelde tuletamast, et kui Euroopa saadab Aasia ja Vaikse ookeani piirkonda oma laevad, siis miks ei tohiks Hiina seda sama teha Vahemerel. Või siis Läänemerel?

Enne EL-i on Aasia ja Vaikse ookeani strateegiad juba mitmel liikmesriigil. Kõige olulisem ja ühtlasi keerulisem on Prantsusmaal, kellele kuuluvad Mayotte, Reunion, Uus-Kaledoonia ja Prantsuse Polüneesia, kus kokku elab ligi 1,6 miljonit Prantsuse kodanikku.

Seega on Prantsusmaa olnud oma strateegilises mõtlemises varbaga piirkonna julgeolekuolukorras sees ning erinevalt teistest EL-i riikidest on tal konkreetsed julgeolekuhuvid, nagu territooriumide suveräänsus ja vaba liikumine merel. Sõjatehnika ja ligi 8000 Prantsuse sõdurit on piirkonna peale ära jagatud. Prantsusmaa näeb end piirkonnas iseseisva ja tasakaalustava jõuna ning on üldiselt hoidunud tihedast koostööst USAga.

Hiljuti avaldatud Suurbritannia välispoliitika raportis rõhutatakse samuti Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna kasvavat olulisust. Erinevalt Prantsusmaast katsub London leida võimalusi tihedamaks koostööks USAga. Jääb mulje, et Suurbritannia plaanib end teha kasulikuks keskmise suurusega jõuna, kes võib-olla just ei juhi, kuid on piisavalt kaalukas, et olukorra kurssi muuta. Nii Pariisi kui ka Londoni mõtlemises tuleb tugevalt esile, et julgeolek on prioriteet.

Saksamaaga on lood teised. Saksamaa avaldas oma strateegia eelmisel aastal ning öeldakse, et juba see on märk omaette. Saksamaale on siiski kombeks oma poliitikat laiendada läbi Brüsseli, mistõttu EL-i strateegia suurimaid vedajaid ja toetajaid on just Saksamaa koos Hollandiga.

Saksamaa enda strateegia põrkub aga samadele küsimustele, mis EL-i puhul. Taas kord tahetakse teha palju ja mitmes valdkonnas, aga kuna Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas käib jõujoonte maha märkimine, ei pääse ka geopoliitilistest kaalutlustest.

Saksamaa prioriteedid on majandus ja kaubandus, seda ka välispoliitikas, ning on ebaselge, mis piirini on Saksamaa valmis neid prioriteete kaitsma. Investeeringud ja koostöö on tore seni, kuni mõlemad osapooled töötavad heameeles ühise eesmärgi nimel. Aga kui seda ähvardab väline tegur – sõjaline konflikt või negatiivne mõjutustegevus –, kas siis on Saksamaa valmis selle koostöö eest seisma sõjaliste ja poliitiliste instrumentidega? Või pigem loobub?

Tihe konkurents

USA-le ja Suurbritanniale on võtmeriigid Austraalia, India ja Lõuna-Korea, kes kutsuti külalistena ka peatselt toimuvale G7 kohtumisele Londonis. Nii eurooplaste kui ka USA strateegiaid vaadates tekib aga küsimus, kui palju mahti on neil riikidel eraldi suhelda kõikide partneritega? Euroopa riikide, EL-i ja USA suurem koostöö võib muutuda üha kriitilisemaks vajaduseks. Eelkõige tuleb see Euroopale kasuks, sest paratamatult võetakse USA enne jutule kui Euroopa.

Näha rohkem Euroopat ja eriti EL-i investeerimas nii majanduslikult kui ka poliitiliselt Aasia ja Vaikse ookeani piirkonda on üks läbivaid sõnumeid nii Indiast, Austraaliast kui ka mujalt. Ootused on arendada digitaalvaldkonda, ühenduvusi ja taristut ning tegeleda kliimapoliitikaga.

Kihk Euroopaga rohkem suhelda on kannustatud soovist pääseda binaarsest valikust USA ja Hiina vahel. Püüdlus poliitilisi valikuid mitmekesistada on piirkonna riikide peamine strateegia 21. sajandi multipolaarsuse poole tüüriva maailmaga toimetulekul.

Aasia ja Vaikse ookeani piirkond on aga üüratu ja selle haldamine nii sõjaliselt kui ka poliitiliselt keeruline. Seetõttu mõlgub ikkagi mõtetes küsimus, kas Euroopal on võimekus regioonis tõsiselt midagi korda saata või näidata kohalolekut ainult pealiskaudselt. Näiteks on nii britid kui ka sakslased saatmas sinna sõjalaevu ja ELil on ka vastavad võimalused. Seda ei ole küll palju, kuid teeb geopoliitilist pilti ikkagi segasemaks.

USA ei ole vaimustuses

President Joe Bideni administratsioon on teinud eurooplastele tasakaalustrateegia soovi lihtsamaks. Bideni plaan "teha koostööd Hiinaga, kus võimalik, aga võistelda, kus vajalik" annab ELile rohkem valikuvabadust kui Donald Trumpi "sa oled kas meiega või meie vastu" Hiina-poliitika. Samas teeb vahetevahel muret Euroopa soov ennast tõestada ja USA-st põhimõtteliselt eristuda.

Kas Euroopa oskab ära kasutada soodsad võimalused koostööks USA-ga ning samas püüelda iseseisvuse poole, kui leiab selleks vajadust, on testiks Euroopa Komisjoni püüdele olla nn geopoliitiline komisjon.

Mida arvab USA Euroopa suuremast osalusest Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, on lahtine. USA ei ole just vaimustunud mõttest, et eurooplased on seal rohkem kohal. Washington eelistaks, et eurooplased pigem tegeleksid iseenda kaitsmisega ja kergendaksid sellega USA vaeva Euroopas. Kui Hiina on praegu USA välispoliitiline proovikivi number üks, siis Venemaa oht ei ole Washingtoni poliitika kujundajate peast kadunud.

Hiina ja USA vastasseisu vaadeldes ei tohi ära unustada, mille üle võitlus käib. Kujundlikult käib võitlus globaalses köögis ja elutoas kehtivate reeglite üle. Hiina tõus paratamatult mõjutab rahvusvahelist korda, kuid küsimus on, kas koosolemise reeglid jäävad samaks.

Eesti pimenurk

Tallinnas istudes võib Aasia ja Vaikse ookeani piirkond tunduda abstraktne ja kauge mure. Kuid mis siis, kui Venemaa otsustab sarnaselt Hiinaga Lõuna-Hiina merel teatada, et Soome laht kuulub Venemaale, ning sellega koos piirata teiste liikumist ja hirmutada naaberriike? Eesti ei saa teisel pool maakera toimuvat eirata. Käimas on põhimõttelised võitlused, millest Eestil ega ka Euroopal ei ole luksust ennast eemaldada.

Kas Eesti peaks ise oma strateegia välja arendama? Mitte just täna, aga kindlasti ei tohi Eesti ignoreerida piirkonda ja peaks aktiivselt töötama, et teadmisi ja kogemusi piirkonnast laiendada.

Paratamatult on Eesti võimalused piiratud ja Eesti välispoliitilised prioriteedid mujal. Vaieldamatult on Põhja- ja Baltimaad ja laiemalt Euroopa Eestile olulisemad. Samas on Aasia ja Vaikse ookeani piirkond muutumas oluliseks meie lähimatele liitlastele. Soovides kindlustada suhteid liitlastega, peab oskama nendega kaasa mõelda ja nende probleeme mõista.

Aasia ja Vaikse ookeani piirkond võib muutuda Eesti pimedaks nurgaks, kus me tegelikult ei oska isegi oma väiksel viisil kaasa mõelda ja rääkida. Seetõttu on saatkondade avamine Soulis ja Singapuris vajalik ja tunnustust vääriv käik.

Euroopas ja EL-is kaasarääkimisel saab Eesti panustada just geopoliitilise mõtlemise ja vaatega. Eestile on julgeolekuprillide kandmine sama loomulik kui hingamine. Seetõttu on vahetevahel mõistetamatu Saksamaa ja EL-i tugevalt majanduslikest huvidest kannustatud välispoliitiline hoiak. EL-i välispoliitika on 27 liikmesriigi ühine kokkulepe, kus Eesti peaks julgelt kaasa rääkima. Ka siis, kui see on Tallinnast kaugel, sest 21. sajandil on kaugus aina suhtelisem mõiste.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: