11. detsembril möödunul aastal pidas Vene Föderatsiooni välisminister Sergei Lavrov kõne Välis- Ja Kaitsepoliitika Nõukogu XXVIII Assambleel. Antud organisatsioon on ellu kutsutud patriootiliste ja võimutruude Venemaa ettevõtjate, avaliku elu tegelaste ja poliitikute poolt eesmärgiga "teha Venemaa suureks".

Välisminister Lavrov tegelikult millegi kardinaalselt uuega ei esinenud. Rääkis ikka sellest, kuidas kuri Lääs ja eriti USA üritavad Venemaad nurka suruda ja talle ebaõiglaselt sanktsioone peale panevad. Tavaliselt erinev oli aga see, et ta teatas ettevaatlikult Venemaa järjekordsest pöördest Itta.

Seekord oli tuli jutuks siis see, et ehkki Lääne arvates on Venemaa nüüd isoleeritud, on Venemaal hoopis tekkinud hulk uusi koostööpartnereid Euraasia Liidu, BRICS-i, Šanghai koostööorganisatsiooni või Sõltumatute Riikide Ühenduse kaudu. Ühesõnaga, järjekordne kannapööre Euroopa suunas ja ümberorienteerumine müütilisele Idale.

Eripäraks vast siis mõnevõrra ootamatu reveranss Hiina suunas. Lavrov kaebas, et Läänemaailm üritab lisaks Venemaale sanktsioonidega ebaausalt ja ebaseaduslikult nurka suruda ka Hiinat.

Viimane kõlav Idasse pöörde faas käidi Venemaal välja 2014. aasta märtsis pärast seda, kui nii Euroopa Liit kui ka USA panid paariks päevaks välja Venemaa riigipanga raha liikumise ja lubasid välja kuulutada välja esimese ringi sanktsioone. Seda kõike seoses Krimmi annekteerimisega. Siis kõlas Venemaal igast nurgast ja meediakanalist hüüe: "Me pöörame Euroopale selja ja liigume Itta!"

Asi läks nii kaugele, et meedias peeti isegi plaane, millisele Venemaa Kaug-Ida linnale võiks langeda au saada uueks pealinnaks. Pakuti Vladivostokki, väheke tagasihoidlikumalt Lääne-Siberis asuvat Novosibirskit ja mingid utopistid isegi laiemale avalikkusele täiesti tundmatut Jakuutia väikelinna Njurbad.

Äkki olid need jutud läbi nagu noaga lõigatud ja selle asemel pidas seesama Sergei Lavrov Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudi õppuritele kõne, milles ta kaebas selle üle, miks Euroopa Venemaaga läbi ei taha saada, mõlemad on ju osa kristlikust maailmast. Seega oli kannapööre täielik, äkki hakati rõhutama Euroopat ja Venemaad ühendavale ühisosale. Pärast seda ei tahetud Venemaal mitte kuidagi meenutada plaani kellelegi selga keerata ja kuhugi liikuda.

Tegelikult kuulutati nõukogudejärgsel Venemaal esimene ametlik "pööre Itta" (povorot na vostok) välja hoopis 2008. aastal, kui suhted USA-ga järjekordselt hapuks läksid. Siis ähvardati ka läbi lillede saada Hiina suurimaks sõbraks.

Tegelikult on Venemaa jõudumööda üritanud ennast Idas sisse seada. 2012 aastal toimus Aasia-Vaikse ookeani majanduskoostöö organisatsiooni APEC-i 24. kokkusaamine Kaug-Idas Vladivostokis, linnas, mis asub kiviviske kaugusel Põhja-Korea ja Hiina piirist ning millest Jaapangi pole eriti kaugel.

On asutatud mõningaid mittetöötavaid erimajandustsoone Hiina-Venemaa piiril, suure hurraaga asutati 2015. aastal n-ö Primorje kobarsadam, et sadamate süsteem Vaikse ookeani ääres Primorje krais, mille kaudu peaks kohe-kohe algama elav kaubavahetus Venemaa ja Aasia riikide vahel.

Nüüd võib nentida, et midagi sellest pole käivitunud. Hiina ja Venemaa vahel pole siiani ühtegi korralikku silda, rääkimata korralikust teedevõrgust Venemaa pinnal, mis aitaks arendada mastaapset kaubavahetust suure lõunanaabriga. Vladivostokist algav Transsiberi-BAM-i raudteeliin on amortiseerunud ja sellel pole kunagi toimunud mingitki Hiina kaupade konteinervedude transiiti.

Põhjus on iseenesest väga lihtne – Kaug-Ida ehk siis see regioon, mis peaks igatpidi olema uue Itta-pöörde esirinnas, on tugevasti alaarenenud ja alarahvastatud. Kui Venemaa pool elab Kaug-Idas kuus miljonit inimest, siis Hiina poolel kolmkümmend kaheksa. Venemaa poolel lihtsalt ei eksisteeri mingit atraktiivset turgu kaubavahetuseks ei Hiina ega teiste Aasia riikidega.

Regiooni 46 000 asulat on pisikesed ja tihti suurem osa aastast logistiliselt isoleeritud, nende elanikkond on vaene ja suudab osta vaid Hiina kõige odavamaid kaupu.

Suured linnad nagu Habarovsk, Anadõr, Magadan ja Blagovešensk asuvad teineteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel ja nende vahel on vaid lennuühendus. Ainukene toimiv majanduslik näitaja on Vladivostokis asuv Venemaa suurim autoturg. Sinna veetakse Jaapanist parempoolse rooliga autosid, mis siis hiljem mööda porisse uppuvaid teid treileritega üle terve Siberi laiali veetakse, nii et jaapani autosid on näha isegi Kesk-Siberis.

Vastupidiselt levinud müütidele ei kiirusta isegi hiinlased seda tühja maad hõivama, sest seal pole lihtsalt midagi teha. Kus võimalik, kasvatavad hiinlased kohalikele juurvilja või tegelevad ehitustööga, ent tänapäeval elab rohkem Venemaa kodanikke Hiinas kui vastupidi ning enamik Venemaale sisse sõitnud hiinlasi katsuvad imbuda rohkem rahvastatud Lääne-Siberi või Venemaa Euroopa-poolsetesse piirkondadesse, kus neil on väljavaated tööd leida.

Venemaa Itta pöördumisest võiks teatud tingimustel rääkida, kui Venemaa idapoolsetes regioonides ei valitseks kohalikul tasandil tõeline paranoia Ida suhtes. Jaapani, India ja eriti Hiina ettevõtetele tehakse igasugune tegutsemine Kaug-Idas nii raskeks kui võimalik.

Hiina-Venemaa erimajandustsoonid seisavad sisuliselt just Venemaa-poolse vastutöötamise tõttu, Jaapani- ja India ettevõtjaid võetakse küll vastu suure meediakäraga, kuid konkreetseid lepinguid eriti alla ei kirjutata.

Teine asi on muidugi ka see, kas kogu Vaikse ookeani äärne Aasia ruum peab Venemaad üldse enda hulka kuuluvaks. Pigem mitte, sest ajalooliselt pole Venemaa sealses ökotoobis selliseid juuri ajanud nagu samuti euroopaliku kultuuriga Austraalia või Uus-Meremaa. Seega on igasugune Itta pöördumise ähvardus lihtsalt ähvardus, mida kasutatakse situatsioonis "viinamarjad on hapud".