Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud 1990. aastad olid Lääne suhetes Venemaaga lootuste aastad. Paraku jäi positiivne periood lühikeseks, umbes ühe kümnendi pikkuseks ja alates Vladimir Putini saamisest Venemaa presidendiks 31. detsembril 1999. aastal on Venemaa areng olnud demokraatlike väärtustega vastassuunaline.

2000. aastate esimene pool kulus Vene režiimil siseriiklikuks puhastuseks. Hävitati valdav enamus vabast ajakirjandusest ja loodi poliitiline süsteem, kus tegelik opositsioon ei pääse isegi riigi parlamenti. Alates 2000. aastate teisest poolest toimus oluline muutus ka Vene välispoliitikas. Läbivaks ideoloogiaks sai vastandumine Läänele. Sellele järgnesid sõda Gruusia vastu 2008. aastal ja alates 2014. aastast sisuliselt praeguseni kestev sõda Ukraina vastu.

Ka praegu on Venemaa välispoliitika nurgakivi vastandumine Läänele. Vene juhtkond ei näe, et olukorras, kus eksisteerib teatud mõistes terviklik Lääs, oleks Venemaal võimalik olulisel määral oma positsiooni maailmas tugevdada. 

Venemaa juhtkond on veendunud, et sõjaline võimekus on peamine vahend, millega end maailmas kehtestada. Kõige parema võrdluse annab selles statistika sõjaliste kulutuste osakaalust kogu keskvalitsuse kuludest.

Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi (SIPRI) andmetel oli Venemaal see number 1998. aastal 6,9 protsenti. 2016. aastaks oli see kasvanud 14,8 protsendile ehk üle kahe korra. Tõsi, Ukraina-vastase agressiooni tekitatud majanduskriisi tõttu on see number 2019. aastaks langenud 11,4 protsendile. Aga ka see number on endiselt väga kõrge. Võrdluseks, USA-l oli vastav number 2019. aastal 9,4, Hiinal 5,4, Eestil 5,3 ja Ühendkuningriigil 4,5.

Selle raha eest on Venemaa suutnud oma armeed märkimisväärselt moderniseerida. Viimase kümnendiga on Venemaa sõjaline mõtlemine naasnud külma sõja aegsete plaanide juurde, mis nägid ette valmisolekut täiemahuliseks sõjaliseks konfliktiks NATO-ga.

Armee arendamise prioriteetseks suunaks on olnud selgelt Lääs. Alates Ukraina sõjast on Venemaa loonud läänesuunal kuus uut diviisi. Märgatavalt on uuendatud ka relvastust. Kalibr ja Iskander tüüpi raketisüsteemide kasutuselevõtt on head näited viimase kümnendiga toimunud arengutest. Venemaa on muutnud oluliselt efektiivsemaks oma väljaõppesüsteemi. Sõjaliste õppuste ja nendel osalejate hulk on suurenenud. 

2021. aasta suve teisel poolel ja sügisel toimub järjekordne suurõppus Zapad-2021. Kuna tegu on meie piiride vahetus läheduses toimuva õppusega, siis on selge, et antud ajaperioodil suurenevad ka ohud meie ja meie naabrite julgeolekule.

Sedalaadi õppuste ajal, kus potentsiaalse vaenlase üksused on sisuliselt pidevas valmisolekus ja ka meie piiride vahetus läheduses, väheneb eelhoiatuse aeg märgatavalt ning see tõstab paratamatult ohutunnet. Seda enam, et Venemaa suurõppused on kahel korral varem kasvanud üle ka sõjalisteks operatsioonideks: 2008. aastal järgnes õppusele Kavkaz agressioon Gruusia vastu ja 2015. aastal õppusele Tsentr sõjaline operatsioon Süürias.

Tänavu lisab määramatust ka ebastabiilsus Valgevenes. Eeldatavasti toimub arvestatav osa Zapad-2021 õppusest Valgevene territooriumil. Kui Valgevene opositsioon peaks suutma kevade ja suve jooksul uuesti inimesed tänavale tuua ja survestada Aleksander Lukasenkot, siis suureneb võimalus, et Venemaa kasutab õppust oma vägede alalise kohalolu suurendamiseks Valgevenes.

Suuri muutusi Vene välispoliitikas pole oodata

Ukraina-vastase agressiooni, sellele järgnenud Lääne sanktsioonide ja naftahinna languse tekitatud majanduskriis ei jõudnudki Venemaal enne COVID-19 kriisi lõppeda. Venemaa SKT, mis Maailmapanga andmetel oli 2013. aastal 2292,5 miljardit dollarit, langes 2016. aastaks 1276,8 miljardile ehk peaaegu poole võrra.

2019. aastaks kasvas SKT 1699,9. miljardile, mis on ainult 74 protsenti 2013. aasta numbrist. 2020. aastal pöördusid numbrid taas langusesse. On selge, et nii pikk ja sügav majanduskriis ei saa jätta mõjutamata ka kaitse-eelarvet. Järgneval kümnendil ei õnnestu Venemaal oma sõjaväge moderniseerida sama kiires tempos kui eelmisel kümnendil. Samal ajal on sõjaline eelarve koos sisejulgeolekuga need kaks valdkonda, mida siiski eelisarendatakse. 

Majanduslangus on toonud kaasa ka Venemaa elanike varasemast suurema rahulolematuse poliitilise režiimiga. See on ka peamine põhjus, miks sisejulgeolekut on eelisarendatav. Kuna majandusolukorra arvestatavat paranemist kusagilt paista ei ole, siis tõenäoliselt on režiim üha enam sunnitud toetuma repressiivaparaadile ja väga arvestatav osa Vene režiimi energiast läheb enda võimu kindlustamisele.

Läänes on ajalooliselt palju arutatud (ja arutatakse ka praegu) selle üle, kas nõrk Venemaa võiks ülejäänud maailmale olla veelgi ohtlikum kui tugev Venemaa. Ehk tänapäevasesse keelde tõlgituna, kas Venemaa juhtkond võiks oma siseprobleemide lahendamiseks võtta ette järjekordse sõjalise operatsiooni mõne oma naabri vastu. Krimmi annekteerimisega ju õnnestus Putinil oma populaarsust märkimisväärselt tõsta.

Viimaste kümnendite ajalugu näitab pigem siiski vastupidist. Kui Venemaal on läinud majanduslikult kehvasti, siis pole olnud ka jaksu naabrite sõjaliseks kimbutamiseks. Nii rünnak Gruusia kui ka Ukraina vastu võeti ette ajaperioodil, kui Venemaa majandusel läks silmapaistvalt hästi.

Venemaa majandus on kriisis, aga see on siiski kordades paremal järjel kui 1980. või 1990. aastatel. Seetõttu pole põhjust ka arvata, et Venemaal oleks kohe-kohe tulemas revolutsioon või täielik kollaps, pigem on põhjust arvestada veel üsna pikalt vinduva kriisiga. Sellest tulenevalt pole oodata ka suuri muutusi Vene välispoliitikas.

Olulistes küsimustes, mis viisid kriisini Vene-Lääne suhetes, ei ole Venemaa poliitika muutumas. Okupeeritud Ida-Ukrainast, Abhaasiast, Lõuna-Osseetiast või veel vähem annekteeritud Krimmist Venemaa lahkuda ei plaani.

Venemaa suhtumine Ukrainasse ja Gruusiasse pole muutunud, vaatamata sellele, et Ukraina ja Gruusia valitsused on üles näidanud vägagi arvestatavat kompromissivalmidust. Vastupidi, Vene võimude kontrollitavas meedias spekuleeritakse järjekindlalt uue rünnakuga Ida-Ukrainas, eesmärgiga laiendada okupeeritud territooriume.

Lääne võimalused Venemaad muuta on piiratud

Venelased teavad, et nad ei suuda olla konkurent Läänele kui tervikule. Sellest tulenevalt püütakse jätkuvalt tekitada umbusku ja vastuolusid lääneliitlaste vahele. See ei ole Venemaa poliitikas midagi uut.

Juba külma sõja ajal tegeldi aktiivselt Ühendriikide ja Euroopa, NATO ja EL-i, EL-i riikide vaheliste tülide tekitamise ja õhutamisega. Euroopa riikides finantseeriti nn rahuvõitlejaid, kelle põhilised loosungid nõudsid USA sõjalise kohaoleku lõpetamist Euroopas. 

Ühendriikide uue administratsiooni ametisse astumine on loonud pinnase, et Lääne-siseseid vastuolusid märgatavalt vähendada ja kontrolli all hoida. See ei saa olema kerge, sest mitmed vastuolud on endiselt alles. Kaubandusküsimused on jätkuvalt üleval. Paljud Euroopa liitlased ei suhtu liiga entusiastlikult kaitsekulutuste suurendamisesse, mida Ühendriigid neilt ootavad. Aga vähemalt on riigijuhtide omavaheline keemia märgatavalt parem.

Kui Ühendriikide ja Euroopa suurriikide suhted tõepoolest korda saavad, siis on vaieldamatult tegu silmapaistva tagasilöögiga Venemaale.

Venemaa tööriistakastis on lisaks sõjalistele vahenditele palju muid vahendeid. Näiteks infosõda ja mõjutustegevus. Eesti on kogenud juba 1990. aastatest alates, et meid süüdistatakse venekeelse vähemuse diskrimineerimises ja natsilembuses. Enamik Lääneriike on probleemi teadvustanud alles viimase kümnendi jooksul. See on mingil määral ka loogiline, sest alles 2000. aastatel laiendas Venemaa selles osas oma geograafiat. 

COVID-19 tõi esile selle uued vormid infosõja uued vormid. Eelmisel kevadel, kui pandeemia oli Euroopas veel uus ja tundmatu nähtus, käivitas Venemaa nn meditsiiniabi projekti. Itaaliasse veeti Vene sõjaväe transpordilennukitega meditsiinivarustust. Seejärel vedas Vene lippudega ehitud Kamazidest koosnev konvoi selle varustuse läbi poole Itaalia Rooma lähedalt Bergamosse. Paar nädalat hiljem tunnistasid aga Itaalia ametiisikud ajalehele La Stampa, et 80 protsenti varustusest oli kasutu.

Sarnane protsess käib ka läbi nn vaktsiinidiplomaatia. Ma ei ole pädev hindama Sputnik V meditsiinilisi omadusi, küll aga on selge, et Venemaal puudub võimekus toota piisav kogus Sputnikut isegi selleks, et oma kodanikud kasvõi enam-vähem rahuldavas tempos ära vaktsineerida.

Kui nüüd vaadata konkreetselt Eesti suunas, siis Vene propaganda, mis külvab kahtlusi Läänes toodetud vaktsiinide suunal, tekitab eelkõige korvamatut kahju siinse venekeelse elanikkonna hulgas. Vene propagandakanaleid vaatavad inimesed ei julge end Pfizeri, AstraZeneca või Modernaga vaktsineerida ning ootavad Sputniku näol valget laeva, mis suure tõenäosusega ei saabugi või kui saabub, siis on suure valge laeva asemel tegu halli kummipaadiga. 

Läänemaailma võimalused muuta Venemaad on piiratud. Venemaa, nagu teisedki riigid, võib muutuda oma kodanikkonna või siis ka eliidi tahtel. Katseid iga hinna eest nendega suhelda tõlgendavad venelased nõrkusena ja need võivad viia piinlike läbikukkumisteni nagu hiljutine Josep Borrelli Moskva-visiit näitas. Suuresti on ühepoolseks jäänud terrorismivastane koostöö, tõenäoliselt on naiivsevõitu lootused siiraks koostööks keskkonnakaitse ja rohepöörde valdkonnas.

Loomulikult tuleb Venemaaga suhtlus lahti hoida, seda tehti ka külma sõja ajal. Aga sel juhul on mõistlik rääkida konkreetsetest teemadest omapoolsete konkreetsete eesmärkidega. Niisama rääkimist lihtsalt rääkimise pärast kasutatakse peaaegu kindlalt omakasupüüdlikult ära.

Olukorras, kus Lääne võimalused muuta Venemaa käitumist on piiratud, tuleb garanteerida, et ise oldaks piisavalt tugevad, et heidutus toimiks. Selles osas on pilt muidugi oluliselt parem, kui ta oli 2014. aastal. Lääs on Venemaad kui ohtu tunnetanud ja vastavas suunas ka tegutsenud.

eFP üksuste paigutamine Balti riikidesse ja Poola on kindlasti selline asi, millega potentsiaalne agressor peab arvestama. Oluline samm edasi on ka enamuse NATO liikmesriikide sõjaliste kulutuste suurendamine. 

Kuigi on selge, et Eesti suurusele riigile on kollektiivkaitse elulise tähtsusega, on ka meie enda tegevus väga oluline. Ka meie enda võimed on osa kollektiivkaitsest. Et küsida liitlastelt suuremat panustamist, peame ka ise olema valmis rohkem panustama. Leedu ja Poola on teatanud oma plaanist tõsta kaitsekulutusi 2030. aastaks 2,5 protsenti SKT-st. Siinkohal on põhjust küsida, et kas Eesti ja Läti julgeolekuolukord on parem? Pigem mitte.

Hiina on Venemaaga võrreldes kõrgemas liigas

On selge, et lähikümnenditeks jääb Eesti julgeolekuohuks number üks Venemaa, seda eelkõige oma geograafilise läheduse tõttu. Aga peame ka arvestama, et Läänele kui tervikule on samaväärne ja pigem suuremgi risk Hiina RV.

Venemaa ja Hiina juhtkondade mõttemallides ja käitumismaneeris on palju sarnast, aga Hiina on Venemaaga võrreldes eelkõige majanduslikult potentsiaalilt hoopis teises ja kõrgemas liigas ning sellest tulenevalt ka Läänele kui tervikule ohtlikum.

Hiina poliitika on esimees Xi Jinpingi ametiajal oluliselt muutunud, seda nii välis- kui ka sisepoliitikas. Välispoliitikas on tekkinud avalik soov end kehtestada. Naabrite puhul on see viinud konkreetsete sõjaliste sammudeni, kaugemate riikide puhul piirdub esialgu katsetega kehtestada oma väärtusruumi, mis on muidugi meile samuti väga ohtlik. 

Jaapani ja Taiwani suunal piirdub surve seni veel peamiselt sagenenud mere- ja õhupiiri rikkumistega. Jaapanil ja Taiwanil on Ühendriikidega kahepoolsed kaitselepped, seetõttu on Hiina nende suunal jätkuvalt suhteliselt ettevaatlik.

Seevastu Lõuna-Aasia riikide puhul on Hiina veelgi agressiivsem. Lõuna-Hiina merel on Hiina võtnud enda kontrolli alla mitmeid territooriume, mis rahvusvahelise merearbitraaži otsusel kuuluvad Filipiinidele.

Hiina relvajõudude moderniseerimine toimub veelgi kiiremas tempos ja on ressurssidega paremini kaetud kui Venemaal ja tõmbab Eesti olulisemate liitlaste, eelkõige Ühendriikide, tähelepanu endale.

Tähelepanu materialiseerub vägede näol, mis on vajalikud selleks, et Hiina suurenevat sõjalist võimsust tasakaalustada. Kuna see aga pärsib liitlaste valikuvõimalusi vastamaks Venemaa agressiivsele käitumisele Euroopas, siis jõuame siit tagasi selleni, et USA ootab Euroopa liitlastelt senisest suurema vastutuse võtmist oma julgeoleku tagamise eest.

Hiina on muutunud ka sisepoliitiliselt. 20. sajandi lõpu ja selle sajandi esimese kümnendi mõõdukalt autoritaarsest süsteemist, mille puhul oli lootus edasiseks positiivseks arenguks, on nüüdseks liigutud üsna jäigalt autoritaarsesse süsteemi.

Esimees Xi Jinpingi jaoks muudeti seadusi ja talle on loodud võimalus jääda võimule sisuliselt elu lõpuni ametisse. Jõhkralt rikutakse uiguuride inimõigusi Xinjiangis. Enamik inimõiguseksperte usub, et rikkumised on juba klassifitseeritavad genotsiidina. Veebruaris võttis vastava otsuse vastu ka Kanada parlament.

Hongkongi puhul on Hiina lisaks kodaniku- ja inimõigustele selgelt rikkunud ka Ühendkuningriigiga 1984. aastal sõlmitud Hongkongi üleandmise lepingut, mis nägi ette Hongkongi autonoomia kuni 2047. aastani.

Halvenenud on inimõiguste olukord ka Hiinas tervikuna, poliitvangide hulk on suurenenud, nagu ka piirangud internetile ja sotsiaalmeediale.

Hiina puhul peavad nii Lääs tervikuna kui ka Eesti arvestama sellega, et liiga tihe integreerumine majandusvaldkonnas võib muuta meid sõltuvaks ja haavatavaks. Tuleb arvestada, et pea kõik suured Hiina investeeringud on Hiina riigi ja kommunistliku partei kontrollitavad. Hiina erakapital ja ärimehed ei ole oma käitumises vabad.

Nagu Venemaagi puhul, on Lääs ka Hiina puhul viimastel aastatel ohte selgelt paremini teadvustanud. President Donald Trumpi administratsioon muutis selgelt Ühendriikide Hiina-poliitikat ja kõik märgid näitavad, et ka praegune administratsioon ei kavatse Hiinasse pehmemalt suhtuma hakata. Aeglasemalt, aga samas suunas liiguvad ka Euroopa riigid.

Ka Eesti on saanud mitmel korral tunda Hiina agressiivset survet, seda nii poliitika kui ka majandusega seotud teemadel. 2011. aastal kohtus president Toomas Hendrik Ilves mitteametlikult Tiibeti usujuhi dalai-laamaga, mille järel Hiina peatas mitmeks aastaks ministrite tasemel kohtumised Eestiga. Piirang võeti maha alles pärast Eesti-poolset avaldust, mida võis tõlgendada ka vabandusena, 2014. aastal.

Eesti meedias on Hiina ja ka Huawei korraldanud mitmeid PR-kampaaniaid, millega inimesi püütakse veenda eeskujulikus inimõiguste olukorras Xinjiangis või Huawei sõltumatuses Hiina riigist.

Ka Eestis on Hiinaga seonduvate ohtude tajumine selgelt paranenud. Parimateks näideteks on Hiina sõjaväeluure heaks salaja töötanud teadlase hiljutine süüdimõistmine, aga ka Eesti valitsuse otsus viia Eesti osalus 17+1 tippkohtumisel peaministri või presidendi tasemest madalamale. 17+1 formaat on selgelt suunatud EL-i ühtsuse nõrgestamisele ning mida vähem me selle formaadiga seotud oleme, seda parem nii meile kui Euroopa Liidule.

Venemaa, meie liitlassuhete potentsiaalne murenemine ja Hiina on meie peamised julgeolekuohud. Aga need pole ainsad. Kuhugile ei ole Euroopast kadunud terrorism. Kui olukord Lähis-Idas uuesti plahvatab, röövib see jällegi täiendavalt meie liitlaste ressursse. 

Ühiskonna liiga tugev sisemine vastandumine on probleem. Poliitiline konkurents ja sõnavabadus on loomulikult positiivsed ja demokraatiaks hädavajalikud, aga liiga jõuline kasvõi retooriline vastandumine lõhub ühiskonda ja segab keskendumist ka välistele ohtudele. Ameerika Ühendriikide näitel oleme seda viimase paari aasta jooksul üsna ilmekalt näinud.

Ajal, mil Läänemaailm on viimase aasta jooksul suuresti keskendunud koroonapandeemiale, ei ole konventsionaalsed ja traditsioonilised ohud kusagile kadunud. Maailm on üsna närvilises seisus ja prognoosimatu.

Vähemalt osade Euroopa liitlaste vägede moderniseerimine aeglustub suure tõenäosusega pandeemiast tingitud majandusliku surve tõttu. Seda rohkem peame ise pingutama, et viimase 10-15 aastaga halvenenud julgeolekukeskkonnas hakkama saada.

Kommentaar põhineb 23. märtsil riigikogus peetud sõnavõtul.