Erakond Isamaa on oma valiku teinud: jätkab sama esimees Helir-Valdor Seeder. Seedri tiiva võit oli veenev, seda nii esimehe kui ka eestseisuse valimistel. Niisiis, suuri muutusi tulemas justkui pole ning Isamaa jätkab ka edaspidi valimiskünnise lähedal kõikuva erakonnana, mis end valimiste eel suudab vormi viia ning enamasti üsna korraliku tulemuse teha.

Kuidas Isamaa sellises madalseisus nii kaua on vastu pidanud? Mis on olnud nende salarelvadeks? Kuid veelgi põletavam on küsimus, kas lõppenud suurkogust õhku jäänud pinged võiksid Isamaale seekord saatuslikuks saada?

Poliitikateadlasi on kaua aega köitnud küsimus, miks osa erakondi elab edukalt madalseisud ja kriisid üle ning jäävad kestma, teised aga hääbuvad üsna kiiresti, kui esialgne kiire edu ja tõusufaas on möödas. Milles seisneb siis parteide kestlikkuse saladus?

Loomulikult sõltub kõik kontekstist ja universaalselt kehtivat valemit ei suuda poliitikateadus anda. Ometi on vähemalt Ida-Euroopa uusi demokraatiaid uurides välja toodud kolm võtmefaktorit. Esiteks, haakumine oluliste ühiskondlike lõhede ja konfliktitelgedega, mis aitab parteil hoida valijatele arusaadavat ideoloogilist joont. Teiseks, tugev erakonnaorganisatsioon, mis tagab selle, et isegi langeva toetuse olukorras on erakonnal olemas võrgustik, keda saab enne valimisi aktiveerida, lasta neil omakorda oma lähedasi agiteerida, jne. Nii võib partei valimistel teha isegi parema tulemuse, kui arvamusküsitlused seda prognoosisid. Kolmandaks, liidrid. Karismaatiline ja veenev liider võib ka üsna hapras seisus parteil võimaldada kõige mustemad päevad üle elada. Kui aga karismaatilist esimeest pole parajasti võtta, siis avalikkusele tuntud ning pikaajalise kogemusega poliitikutute galerii võib anda ligilähedase efekti. Need on inimesed, kes teavad, kuidas organiseerida professionaalseid valimiskampaaniaid, koalitsioonikõnelustel välja rääkida head diilid, jne.

Kui vaatleme Isamaad, siis kõik need kolm pikaajalisuse eduvalemi komponenti on paigas. Võtame kõigepealt Eesti poliitika tuumkonfliktid, milleks on, esiteks, vene-küsimus (mida teha siinse vene vähemusega ja kuidas suhtuda Putini Venemaasse); teiseks, sotsiaalmajanduslik parem-vasakpoolsus (küsimus ümberjagamisest) ja lõpetuseks liberaalsuse-konservatiivsuse väärtuslõhe (konflikt, mis said tuult tiibadesse just EKRE tulekuga). Vaadates Seedri juhitud Isamaad, pole kahtlust, kus partei sellel teljestikul paikneb: vene-vastases, parempoolses ja konservatiivses nišis.

Isamaa on üksjagu vaeva näinud oma organisatsiooni ülesehitamisega. Tõsi, selles osas peab partei olema tänulik omaaegsetele respublikaanidele, kes selle tööga aastatuhande alguses süsteemselt algust tegid. Ometi on täna Isamaal kogu Eestit kattev organisatsioon. Kui partei kohalikud tipud ei otsusta eelolevatel valimistel minna ühes valimisliitudega, võib partei üle-riigiliselt teha parema tulemuse, kui arvamusküsitlused täna lubavad.       

Kuigi Seedrit on raske pidada karismaatiliseks juhiks ja suureks häältemagnetiks, siis professionaalsed ja pika kogemusega poliitikud on Isamaa vaieldamatuks raudvaraks. Isegi konkurendid peavad möönma, et Isamaa suudab valimiste eel korraldada selge sihikuga ja tuumakaid kampaaniaid. Koalitsiooniläbirääkimistel aga saab Isamaa alati oma kõige märgilisemad lubadused leppesse sisse. See annab nende lojaalsemale valijabaasile kinnituse, et partei on endiselt sadulas.

Ometi on üks asjaolu, mille vastu isegi pikaajalised ja vanad erakonnad ei saa, ning mis nende eespool kirjeldatud salarelvad nüristab – selleks on erakonnasised tülid, mis võivad eskaleeruda kodusõjaks. Võtmeküsimuseks on täna, kas võidu saavutanud Seedri tiival jätkub küllaldaselt poliitilist suuremeelsust, et nad ei asuks parempoolseid parteist välja tõrjuma ja nende ridadest valitud juhatuse liikmeid ignoreerima, vaid pigem üritaks neid kaasata oma meeskonda? Kas parempoolsetel on piisavalt sirgeselgsust allajäämisega leppida, või üritatakse anda lahinguid veel tagantjärele?

Kui Isamaas puhkeb valimiste eel kodusõda, täpsemalt jätkusõda, siis ükskõik, kes ka ei võidaks, valija korjab meediast üles lihtsa tõdemuse: "Isamaas on mingi jama, nad ise ka ei tea, kuhu liikuda soovivad." Isamaa kandidaadid kohalikel valimistel joonduvad siis sellele vastavalt ning eelistavad valimistele vastu minna pigem valimisliitudes. Lühidalt, kõik see, mis on Isamaad seni püsti hoidnud – organisatsioon, selge sõnum ja professionaalsed poliitikud – põrmustuks sisetülide pöörises. Niisiis, suuremeelsust, võitjad! Ja strateegilist nutikust, kaotajad!   

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.