Pandeemiaga seoses võisime kogeda globaalselt pea dramaatilist ebakindluse tõusu ja vajadust orienteerumise järele. Rakenduseetika on püüdnud sellele olukorrale vastata, reflekteerides intensiivselt pandeemiaga seotud probleeme ja tingimusi. Viimase aasta vältel on ilmunud palju uurimusi, juhendeid ja ajakirjade erinumbreid, mis on olnud pühendatud pandeemiale.

Ka teoloogia on püüdnud reageerida tänasele olukorrale ja väljakutsetele. Erinevad religioonid, kirikud ja teoloogilised eetikud on püüdnud pakkuda ekspertiisi ja juhatust. Mis on aga teoloogia potentsiaal seoses praktiliste eetiliste küsimustega? Kuidas võiks see informeerida ja olla väljakutseks aruteludele ja mõttetööle rakenduseetikas?

Enne kui käsitlen seda küsimust lähemalt, soovin ütelda paar sõna mõistete "teoloogia" ja "rakenduseetika" kohta. Teoloogia võib olla seotud erinevate jumalausu kujudega ja võib sisaldada erinevad viise, kuidas suhestada usku ja moraali. See ei kehti mitte üksnes seoses teiste religioonidega, vaid olulisel määral ka kristluse endaga. Alljärgnevas keskendun kristlikule arusaamale lähtudes luterlikust vaatenurgast.

Midagi sarnast on võimalik ütelda ka rakenduseetika kui avaliku ja interdistsiplinaarse ettevõtmise kohta. Rakenduseetikat on võimalk seostada erinevate vaatenurkadega, eriti seoses metoodiliste lähenemisviisidega. Rakenduseetikal on põnev metoodiline tööriistakast, mis väärib avastamist. Lisaks tihti domineerivatele meetoditele nagu printsiibieetika ja kasuistika võib rakenduseetikast leida väärtuslikke lähenemisi nagu näiteks vooruseetika, narratiivne eetika, fenomenoloogiline eetika, feministlik eetika või kriitiline teooria. Nõustuda võib siinkohal Uus-Meremaa bioeetiku John McMillianiga, et hea rakenduseetika toetub tervele reale lähenemisviisidele ega privilegeeri üht teoreetilist või valdkondliku vaatenurka, vähemalt mitte teisi välistavalt.

Mis juhtub, kui Jumal tuleb inimese ellu ja mõtlemisse? Mis juhtub või sünnib, on kristlikus vaates armastus. Teoloogiat võib näha Jumala kohalolu kogemuse väljendamise ja mõtestamisena. See on kohalolu, mida kogetakse armastuse tingimusetu kingi ja tingimatu nõudena. Sellele vastavalt on ka teoloogiline eetika armastuse eetika. See arvestab armastusega kui inimelu katkestava, orienteeriva ja ümberkujundava reaalsusega. See põhimõtteline vaade tähendab, et usust ei ole võimalik tuletada otseselt konkreetseid praktilisi juhendeid või tagajärgi. Usu eetiline olulisus ja jõud väljendub usust lähtuvas armastuses, mis püüab leida – avatud ratsionaalse arutelu ja inimliku fantaasia toel – parimaid võimalikke lahendusi. Usk on eetilise otsustusvõime varjatud põhi või alus.

Sellelt taustalt on võimalik avada ka teoloogia ja rakenduseetika vahekorda. Teen seda kolme ülesande najal, mis minu hinnangul rakenduseetikat iseloomustavad: normatiivne reflektsioon toimimise üle, hermeneutiline reflektsioon elu üle ja kriitiline reflektsioon piiride üle. Teoloogilise eetika ülesanne seoses rakenduseetikaga on seejuures kaasa aitamine armastuse realiseerumisele maailmas.

Armastust on vaja tõlkida konkreetsetesse tegudesse ja normidesse, kasutades parimat praktilist mõistust, fantaasiat ja kogemust. See kätkeb endas vabadust ja vastutust. Armastus ei anna meile vahetult eetilisi kriteeriume või lahendusi, vaid on inspiratsiooniks meie eetilistes püüdlustes ja aruteludes. See nõuab, et me kasutaksime rakenduseetika ja normatiivse toimimisreflektsiooni parimaid teadmisi ja meetodeid, et leida parimaid võimalikke lahendusi. Seejuures on oluline vaagida erinevaid eetilisi teooriaid ja püüda kriitiliselt lahti mõtestada eetilise otsusekujundamise metoodikat. Teoloogiline eetika võib seoses rakenduseetikaga toetuda seejuures eriti just neile mõistetele ja lähenemistele, mis on sisuliselt või ajalooliselt seotud kristliku armastusega: inimväärikusele ja inimõigustele ja solidaarsusele nendega, kes on ühiskonnas nõrgemad, haavatavad ja marginaliseeritud.

Normatiivse arutelu kõrval on oluline mõista rakenduseetika erinevaid mõisteid ja olukordi. Meil on vaja analüüsida elatud moraali antropoloogilisi ja eetilisi tingimusi ja viise. See hõlmab nii üldinimlikke kogemusi kui ka üksikisiku individuaalset elu ja olukorda. Viimastel aastakümnetel on rakenduseetikas viljakalt täiendatud normatiivset, printsiipidele ja toimimisele suunatud fookust erinevate elusituatsioone avavate lähenemisega (näiteks narratiivne eetika, fenomenoloogiline eetika, vooruseetika).

Usk ja armastus inspireerivad meid hermeneutilisele, mõistmisele suunatud arutelule rakenduseetikas, kasutades parimaid võimalikke lähenemisi ja säilitades alati sideme empiiriliste küsimuste ja seostega. See aitab meid mõista kogemusi nagu armastus ja lootus, kannatus ja meeleheide, võim ja valitsemine. See aitab meil mõista eetilisi nõudeid, mis lähtuvad elu ja looduse erinevatest seostest. Mõned sellised kogemused võivad kuuluda inimelu üldiste tingimuste hulka, moodustada justkui meie eluvormi "jõesängi" või "kõva kivimi" (Wittgenstein). Aga ka nende tõlgendamine ja eetiline avamine on jätkuv, diskursiivne ülesanne.

Viimasena võib esile tõsta arutelu piiride üle. Rakenduseetika peab kriitiliselt reflekteerima eetika piire, näiteks inimlikku lõplikkust, konflikti, mitmetähenduslikkust ja süüd. Usku ja armastust on vaja tõlkida piiride kriitilisse tajumisse. Nii võivad usk ja armastus olla väljakutseks ja irooniaks seal, kus praktiline mõistus kipub iseennast ideoloogiliselt absolutiseerima – võimalikuks pidama absoluutset teadmist või tegelikkuse valitsemist. Armastus aitab rakenduseetikal olla inimlik, jätkuv ja enesekriitiline arutelu. Armastuses sisalduv vabadus võtab inimlikku vastutust tõsiselt ja seisab nõnda eetikas dialoogi ja isegi pluralismi eest – pluralismi eest, mida piirab armastuse vaim. Olulised on ka piirid, mille seavad möödapääsmatud konfliktid ja dilemmad, süü ja vajadus andestuse järele. Ka siin on usul ja armastusel vabastav jõud, mis aitab vältida küünilisust ja lootusetut resignatsiooni.

Kõigis nendes valdkondades võib teoloogiline eetika täita oma ülesannet aidata kaasa armastuse realiseerumisele maailmas. Seejuures ta võib, aga ei pea tegema nähtavaks tegelikkuse usulist tõlgendust, näiteks mõistete loomine, patt, lunastus abil – viimane on teoloogilise eetika oluline, aga teisiti paigutatud ülesanne. Spetsiifiliselt kristlik lähenemine rakenduseetikas ei ole samastatav mingite konkreetsete eetiliste otsuste ja lahendustega või mingi erilise moraalsuse viisiga. See sisaldub pigem asjaolus, et kristlik usk ja armastus mõistavad end Jumala enda kingituse ja jõuna.

Kui teoloogia kohtub rakenduseetikaga ja käsitleb ka Eesti ühiskonnas põletavaid küsimusi (nt pandeemia, rohepööre, vähemuste õigused), ei peaks temalt ootama kuidagi eriliselt spetsiifilisi lahendusi või profiili – justkui tema panus oleks muidu kasutu. Teoloogilise eetika eripärane panus rakenduseetikasse ei seisne mingis erilises teadmises, vaid usu ja armastuse suunavas jõus ja väes, seda nii inspireeriva allika kui ka kriitilise väljakutsena.