Johann-Christian Põder: häda armastuse pärast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Johann-Christian Põder
Johann-Christian Põder Autor/allikas: Erakogu

Plaanitav rahvahääletus on asetanud Eesti luterliku kiriku üsnagi keerulisse olukorda. Seda iseloomustab "häda armastuse pärast", kui parafraseerida üht tuntud näidendit, kirjutab Johann-Christian Põder.

Valjuhäälne ja äärmiselt intensiivne esinemine rahvahääletust ja samasooliste paaride õigusi (piiravas võtmes) puudutavates küsimuses tähendab ühtlasi, et kiriku peamiseks partneriks või ühiseks rakkevedajaks saavad Eestis tahes-tahtmata poliitilised jõud, kellel paistab olevat rohkem ühist vaenukõne ja vähemuste kiusamise kui armastusega.

See sundis küllap ka peapiiskoppi Urmas Viilmat esinema kirjutisega, milles ta kinnitab üle tema enda isikliku armastusliku hoiaku ja rõhutab armastuse kesksust ka kristliku religiooni jaoks. Kahjuks ei ole sellest minu hinnangul väga abi. Miks nii?

Esiteks on igasuguste avalduste ja algatuste mõistmise jaoks oluline nende kontekst. Luterlik kirik leiab end vähemuse õigusi puudutavat rahvahääletust toetades või isegi ärgitades paratamatult nende leeris, kes on asetanud homoseksuaalsete inimeste elu ja õigused üha suurema surve alla – olgu siis rahvusvahelises plaanis või siin Eestis.

On ju sarnased arengud – ja seda just ka kirikute ja valitsusparteide koostöös – meile tuttavad näiteks nii Poolast kui ka Ungarist. Isegi kui püüda neid arenguid tõlgendada positiivse prisma läbi ehk siis mehe ja naise vahelise abielu eest seismisena, on sellistel algatustel paratamatult ka tugev ühiskondlikult negatiivne foon ja mõju, mis väljendub homoseksuaalsete inimeste kiusamise, vaenamise ja ebaturvalisuse kasvus.

Kuigi rahvahääletus võib olla teatud juhtudel hea ja legitiimne demokraatlik instrument, on selle kasutamine vähemuste õigusi puudutavates küsimustes seotud probleemsete eetilis-poliitiliste eelduste ning sotsiaalsete riskide ja kaasnähtudega. Et sellise rahvahääletuse toetamine või ärgitamine võiks olla kristliku armastuse asjakohane väljendus, on kõike muud kui selge ja enesestmõistetav.

Teine oluline põhjus seisneb aga selles, et plaanitud rahvahääletuse toetamine või sisuline valik ei tulene sugugi justkui paratamatult või möödapääsmatult piiblist või kristlikust õpetusest.

Nagu tänapäevane luterlik eetika ja ka arengud meile lähedastes luterlikes kirikutes näitavad, võib kristlik kirik põhjendatult ja vastutustundlikult olla ka just teistsugusel seisukohal – ta võib seista ühiskonnas nähtavalt, kaitsvalt ja hoolivalt nende kõrval, kes toetavad seksuaalvähemuste õiguste laiaulatuslikku parandamist.

Praeguse luterliku eetika vaatenurgast ei pea tegelikult tekkima olukord, kus öeldakse, et me küll armastame ja hoolime, aga ei saa selle vähemuse õiguste eest oma õpetuse tõttu välja astuda (või kui saame, siis väga piiratult).

Nii ei ole näiteks Taani luterlikus kirikus sarnast kitsikust või häda armastuse pärast. Seal mitte ainult ei rõhutata ligimesearmastuse tähtsust, vaid väljendatakse seda ka konkreetsete sammudega – homoseksuaalsete inimeste õiguste ja võimaluste eest seismisega, ka seoses pere- ja abieluga.

Ja see ei ole sugugi mitte poliitiline sund (nagu on korduvalt väitnud peapiiskop Viilma), vaid pikaajalise teoloogilise ja kirikliku arutelu tulemus. Sarnast süvitsi minevat teoloogilist tööd abielu ja homoseksuaalsusega seotud küsimustes pole Eesti luterlikus kirikus seni veel toimunud.

Kuigi meie luterlikku kirikut iseloomustab hetkel rahvahääletust ja homoseksuaalsust puudutavates küsimustes häda armastuse pärast, on peapiiskop Viilma osutused armastuse kesksele rollile kristluses väga õiged ja olulised. Tõepoolest, kristlust võiks nimetada isegi armastuse religiooniks.

Seejuures tuleb aga silmas pidada, et kristlikku armastust on vaja tõlkida ühiskondlikku hoolivusse ja õiglusesse. Nii tuleb ka küsida, kas plaanitud rahvahääletus ikka aitab seda teha? Või suurendab see pigem ühiskondlikku ebaõiglust? Ka tuleb näiteks küsida, kas sallivuse mõiste järjepidev vastustamine ikka aitab tõlkida armastust ühiskondlikku ellu – või suurendab see pigem sallimatust ja demokraatia põhiväärtuste mittemõistmist?

Kristlus kui armastuse religioon kõneleb armastuse tingimatust, radikaalsest nõudest, aga esiti ja eelkõige armastuse imelisest ja tingimusetust kingitusest. Armastus ei ole luterlikust perspektiivist tegelikult midagi, mis kuuluks iseenda treenimise või kasvatamise valda.

Armastus viib pilgu ära iseenda "minalt" teisele inimesele, tema olukorrale, hädale ja kannatusele. See on armurikkast vabadusest lähtuv spontaansus, südant ja elu muutev kingitus. Inimese moraal ja eetika on seetõttu tihti vaid abi ja asendus, püüd teha seda, mida armastus teeks.

Armastus ei ole midagi sellist, mis oleks vaid kristlaste eesõigus või privileeg. Igal pool, kus sünnib armastust, võib näha jumalikku jõudu ja väge, olgu see siis kristlaste või mittekristlaste seas.

Armastus on seejuures suunatud erilisel kombel neile, kes on nõrgemad ja haavatavad, keda ühiskond kipub eirama või enda seast välja lükkama. Sellisena on see meie inimsuse alus – ühtlasi aga ka kriitiline lakmuspaber nii kirikutele kui ka ühiskonnale laiemalt. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: