Me kõik tuleme oma ajast. Mina tulen Nõukogude ajast, mil ilmus massiliselt ateistlikku kirjandust. Suurem osa sellest püüdis "kummutada kristluse tõde", kuid argumendid, millega seda teha üritati, olid pehmelt öeldes pentsikud.

Eriti pentsikud tunduvad need mulle nüüd, rohkem kui 30 aastat hiljem. Näiteks selgitati lugejatele, et teadus on tõestanud, et maailm ei ole 6000 aastat vana, nagu väidab Piibel, vaid et universum tekkis rohkem kui 3,7 miljardit aastat tagasi; et inimene ja loomad ei ole tekkinud sel kujul, nagu nad eksisteerivad praegu (nagu jääb mulje ühest Vana Testamendi loomisloost), vaid on sellisteks muutunud pika aja jooksul; et paljud Vana Testamendi sündmused pole sel kujul, nagu Piibel neid kirjeldab, kunagi aset leidnud jne.

Kui loen neid raamatuid nüüd, tekib vägisi küsimus, kelleks autorid oma lugejaid pidasid. Kristlik teoloogia on juba ammu aktsepteerinud loodusteaduslikke teadmisi universumi vanusest ja liikide tekkimisest ning võtnud omaks ka seisukoha, et Vana Testamendi ajaloojutustusi tuleb hinnata kriitiliselt ning võrrelda arheoloogiliste andmetega.

Moosest ei peeta juba ammu Moosese raamatute autoriks ja et Piibel sõltub oma ajastu kultuurist ja maailmapildist, seda õpetatakse ka kooli usundiõpetuse tundides.

Ülikooliharidusega teoloogile on see aga endastmõistetavus. Uudiseid Ameerikas toimuvast võitlusest evolutsiooni õpetamise vastu koolides ja ekspeditsioonidest, mis otsivad Noa laeva (ja selle ikka ja jälle ka leiavad), võetakse meil kui kurioosumeid. Ka meie luterliku kiriku vaimulikud saavad Piibli, kiriku ajaloo ja erinevate religioonide kohta tänapäeva teadmiste taset arvestava ettevalmistuse.

Nii on see ka mujal maailmas ja seda juba rohkem kui sada aastat. Ent ometi puutume me Eestiski kokku nähtusega, mida nimetatakse kristlikuks fundamentalismiks.

"Fundamentalism" on üks meie ajastu märksõnu, mida tavaliselt seostatakse islamiga. Peale Iraani islamirevolutsiooni (1979) hakkasid religiooniuurijad nimetama fundamentalismiks teatud suundumusi islamis, mida iseloomustab püüd taastada võimalikult ranget elukorraldust, mis arvatakse olevat olnud iseloomulik islami algusaegadele ning millest hiljem olevat eemaldutud ("taganetud").

Samuti iseloomustab seda vaenulikkus lääne (ja üldse tänapäevase) kultuuri suhtes ning apokalüptiline maailmapilt. Fundamentalistid usuvad, et nad elavad lõpuajal ning osalevad Jumala poolel sõjas saatana ja tema vägedega.

Sellist usukäsitlust esindavad paljud islami rühmitused, millest osa on kantud ka terroriorganisatsioonide nimekirja. Kuid fundamentalism kui nähtus ei piirdu vaid islamiga, vaid hõlmab erinevaid religioone. Nii räägivad religiooniuurijad budistlikust, islami ja judaistlikust fundamentalismist. Tegelikult pärineb fundamentalismi mõiste aga kristlusest, täpsemalt Ameerika protestantlusest ning alles 1980. aastatel hakati seda kasutama ka teiste usundite puhul.

Kristliku fundamentalismi ajalugu

Mõiste "fundamentalism" on tuletatud traktaatidesarja "The Fundamentals" ("Põhialused") nimest. See sari ilmus Ameerika Ühendriikides aastatel 1910-1915 ning rõhutas ristiusu põhialustena (siit ka nimi) kristliku õpetuse teatud arusaamu ja tõlgendusi.

Kõige olulisem traktaatides leiduv arusaam (mis on aluseks kõigile teistele) on Piibli eksimatus mitte ainult kristlikku õpetust, vaid ka ka loodust ja ajalugu puudutavates küsimustes. Viimast põhjendati varasel uusajal tekkinud õpetusega verbaalinspiratsioonist. See on õpetus, mille järgi on Piibli tekst sõna-sõnalt Jumala poolt sisendatud, mistõttu seda tulevat ka mõista sõnasõnaliselt.

Tänapäeval, kui ollakse teadlikud, et meieni ei ole jõudnud ühegi piibliraamatu algteksti, on vaid tohutu hulk lahkneva sõnastusega käsikirju, ei ole selline arusaam enam võimalik või õigemini, on vaid võimalik intellektuaalsest aususest loobumise hinnaga, kuid varasel uusajal õpetati seda lausa ülikoolides.

Traktaatide mõjul tekkis Ameerikas erinevate protestantlike kirikute kristlasi ühendav liikumine, mis rõhutas nendes esitatud põhimõtteid, vastandas end tollasele akadeemilisele teoloogiale ning arenevatele loodusteadustele ja heitis kristlaste enamusele ette ilmalikustumist ning eemaldumist Piibli põhimõtetest.

Fundamentalistlik liikumine ei tekkinud alles esimese maailmasõja eelõhtul. Sellel on pikem ajalugu, mis ulatub tagasi 19. sajandisse.

1886. aastal asutas Ameerika äratusjutlustaja Dwight Moody Chicagos Moody Piibliinstituudi, mille eesmärk oli teadusliku piibliuurimise vastu võitlemine. See toimus ajal, mil teaduslik piibliiurimine tegi kiireid edusamme ja juurdus üha enam ka kirikutes.

Moody ja ta mõttekaaslased arvasid, et Piibli teaduslik uurimine teeb võimatuks arusaama, mille järgi pühakiri on eksimatu ka looduse ja ajalooga seotud küsimustes. Kui aga Piibel on juba milleski ekslik, arvas Moody, siis ei saa see enam olla kristliku usu kindel alus.

Tänapäevase luterliku arusaama järgi Piibel seda olla ei saagi, usu aluseks on Kristus ise. See mida räägib temast Piibel, on vaid tunnistused temast. Ent Moody ja ta mõttekaaslased samastasid Piibli ja Jumala Sõna sel kombel, et kahtlemine ühes tähendas automaatselt ka kahtlemist teises.

Praeguses luterlikus teoloogias räägitakse seevastu Piibli kui Jumala Sõna asemel Piiblist kui Jumala Sõna tunnistajast või sellest, et Jumala Sõna on vahendatud Piibli kaudu. Teoloog Karl Barthi järgi on aga Jumala Sõnal kolm kuju: ilmutatud Sõna, kirjutatud Sõna ja kuulutatud Sõna. Viimselt on Jumala Sõna aga Barthi järgi Kristus ise (Jh 1:1-14).

Fundamentalismi varane areng oli seotud Ameerika Ühendriikidega. 19. sajandi viimastel aastatel hakkas siin populaarsust koguma Piiblikonverents, kus Piiblit tõlgendati sõna-sõnalt. Ent juba varem, 1881. aastal oli Archibald A. Hodge koos oma kolleegi Benjamin Warfieldiga koostanud kaitsekõne Piibli sõnasõnalisele tõlgendamisele. Viimasele lisandus peatselt ka apokalüptiline maailmapilt, arusaam, et elatakse Jumala ja saatana vahelise võitluse viimasel perioodil, mis päädib maailma lõpuga.

Piiblit sõna-sõnalt uskuvad fundamentalistid on selles sõjas loomulikult Jumala poolel, Piiblit teaduslikult uurivad teadlased ning loodusteadlased aga saatana poolel. Selline dualistlik maailmapilt ühendab nii islami kui ka kristlikku fundamentalismi kuni praeguseni.

1920. aastatel hakkasid Ameerika fundamentalistid võitlema teadusliku piibliuurimise kõrval ka loodusteadusliku maailmapildi, eriti evolutsiooniteooria vastu. Viimase vastustajaid on Ameerikas teatavasti rohkelt ka tänapäeval. 1970. ja 1980. aastatel hakkasid fundamentalistid osalema aktiivselt poliitikas, püüdes kehtestada oma arusaamu poliitiliste ja seadusandlike vahenditega.

Kristlik fundamentalism ei ole kuhugi kadunud ka tänapäeval. Vastupidi, sellest on saanud konfessioonide ja kirikute piire ületav liikumine, mis on juba kaua aega olnud olemas ka Euroopas. Kui nn vanas Euroopas on fundamentalismi mõju suhteliselt marginaalne, on see endistes Nõukogude Liidu liiduvabariikides ja ka mitmetes endise idabloki riikides tugev.

Selle põhjuseks on religioonialase hariduse katkemine neis maades ning ka fundamentalistlike liikumiste rahaline manipuleerimine. Fundamentalistlikud ideed on jõudnud Euroopasse erinevate teleevangelistide ja nende kirjutatud brošüüride kaudu (mida Eestis tutvustab näiteks TV 7), kuid juba pikemat aega on see regioon fundamentalistlike usuühingute misjoniväli. Neist üks tuntumaid on Ameerika Ühendriikides tegutsev Missouri sinod.

Sinodi peamiseks mõjutuvahendiks on raha, siinse regiooni kirikute majanduslik toetamine, mille kaudu püütakse mõjutada ka kirikute vaimsust. Nagu võib öelda Läti luterliku kiriku näitel, on see strateegia Missouri sinodil (vähemalt teatud riikides) ka õnnestunud.

Fundamentalism Eestis

Eestisse jõudsid fundamentalistlikud ideed esmalt erinevate vabakirikute ja vabakoguduste kaudu. Nii kirjutas baptistipastor Karl Kaups baptistide juubelikogumikus juba 1930. aastatel:

"Praegune ja näiliselt ka tulevikuusuteadus on arvustav. Eriti sirutab ta oma käe Piibli arvustuseks, eraldades Piiblis Jumala Sõna ja inimeste mõtted. Sellega arvustus hävitab Piibli jumalikkuse, tunnustades võimalust, et Piiblis leidub ka inimlikke ja ekslikke kirjutisi ja vaateid. Need arvustavad seisukohad võivad mõjustada ka meie jutlustajaid tulevikus, sest neil on omatehtud teaduslik nägu, tulevikuaeg on aga teaduste kummardamise aeg.
Baptisti rahvas on aga piiblirahvas. Piibel on neile olnud ja peab jääma tulevikus kaanest kaaneni Jumala Sõnaks. Meie seisame ja langeme ühes Piibliga. Et aga Piibel kunagi ei lange, siis ei ole ka meil langemist karta, kui jääme terve Piibli juurde.
Siin peavad meie tulevased põlved valvel olema. Piiblikriitikale ei pea kunagi maad antama Eesti baptistide hulgas. Armuta tuleb välja rookida kõik, mis sinnapoole sihib, olgu isikud või vaated."

Alates 1970. aastatest levisid erinevates Eesti vabakogudustes erinevad peamiselt inglise keelest tõlgitud fundamentalistlikud raamatud, mis vaidlustasid nii teaduslikku piibliuurimist kui ka loodusteaduslikku maailmapilti.

Neile lisandus nn kristlikku sionismi esindav kirjandus, mis paigutas tänapäeva Iisraeli riigiga seotud sündmused apokalüptilise hea ja kurja võitluse konteksti. Hea poolel olid selles sõjas kõik Iisraeli riigi toetajad, kurja poolel aga vastased. See kõik toimus käsikäes teatud piiblitekstide (eriti prohvetitekstide) meelevaldse, kontekstivälise tõlgendusega.

Fundamentalism luterlikus kirikus

Luterlikku kirikusse jõudsid fundamentalistlikud ideed pastorite ja koguduseliikmete kaudu, kes suhtlesid tihedalt selliste ideede pooldajatega vabakirikutes. Ka teatud luterlikes ringkondades levisid samad eespool nimetatud raamatud.

Mäletan, et noore kristlasena lugesin ma Uku Masingu esseesid ja Paul Tillichi jutlusi. Kui ühe luterlike koguduse aktiivne liige sellest kuulis, soovitas ta mul lugeda nende asemel hoopis ühe Ameerika evangelisti fundamentalistlikke traktaate. Kuid tõsisem fundamentalismi sissetung EELK-sse algas Missouri sinodi mõjutustegevuse tulemusena.

Missouri Sinodil olid tihedad kontaktid Soome Luterliku Evangeeliumi Ühendusega (SLEY). 1991. aastast alates pidas Peterburi Ülikoolis inglise filoloogiast loenguid Missouri sinodisse kuuluv professor Thomas Sluberski.

Sel ajal tegutsesid nii Peterburis kui ka Baltikumis Missouri sinodisse kuuluvaid ilmikutest ettevõitjaid ühendava liidu International Lutheran Laymen's League (asutatud 1917) liikmed, kes tegid aktiivset koostööd ka vabakogudustega ühistes kommunikatsiooni- ja satelliitraadio- ning evangeliseerimisprojektides. 1997–2001 töötas nende finantseerimisel Eesti Televisioonis Eesti Luterliku Tunni teenistus.

Nagu mujal maailmas, nii on ka Baltikumis toimunud Missouri sinodi mõjutustegevus eeskätt hariduse toetamise egiidi all. Mitmed EELK vaimulikud on viibinud Missouri sinodi korraldatud koolitustel ning hiljuti Usuteaduse Instituudi rektoriks valitud Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander on täiendanud end järeldoktorandina ka St Louis'is asuvas Missouri sinodi Concordia teoloogilises seminaris.

Fundamentalismi tekkepõhjused

Tänapäeval vaatleb enamus religiooniuurijaid fundamentalismi vastureaktsioonina sekulariseerumisele ehk ilmlikustumisele, nähtusele, mida peetakse iseloomulikuks õhtumaadele, kuid mille olemuse üle on palju diskuteeritud. "Uuemad sekularisatsiooniniteooriad", mis tekkisid 1970. aastatel, enam religiooni hääbumist ei usu, sest statistika ja empiiriline reaalsus kõnelevad sellele vastu ning ei näe sekulariseerumises religiooni hääbumist, vaid hoopis muutumist.

Nii mõistavad religioonisotsioloogid Rodeny Stark ja Peter Berger sekulariseerumist spetsiifiliselt õhtumaisele kultuurile omase nähtusena. Sekulariseerumine kujutab endast ühiskonna moderniseerumisega kaasnevat nähtust, mis seisneb selles, et:

1. religioon kaotab need funktsioonid, mis tal minevikus olid olnud, nagu sotsiaalhoolekande korraldamine ja hariduse andmine, sest need funktsioonid võtab enda peale riik;
2. religioon kaotab oma funktsiooni moraali eest vastutajana, sest moraal muutub autonoomseks;
3. religioon tõmbub üldse avalikust pildist tagasi ja muutub rohkem individuaalseks;
4. institutsionaliseeritud religioossuse tähtsus kahaneb.

Põhilises on neil teooriatel kindlasti õigus, aga üksikküsimuste üle võib vaielda. Näiteks on tõsi, et sotsiaalhoolekandes ja hariduses ei ole kirikul enam monopoli.

Samal ajal on nn vanas Euroopas neis valdkondades kirikute panus arvestatav, näiteks kuuluvad Saksamaal paljud väga head humanitaargümnaasiumid kirikule. Ka arvestatav hulk haiglaid ja hoolekandeasutusi kuulub kirikule. Seega pole riik neis valdkondades kiriku funktsioone üle võtnud, küll võtnud aga siin kirikult monopoolse seisundi.

Ka Eestisse on tekkinud kiriklikke koole ja Tallinnas tegutseb luterlik lasteaed, kuhu võetakse ka mittekristlaste lapsi (eeldusel, et nad on nõus, et laps saab usuõpetuse algeid) ja see lasteaed on väga hinnatud. Peatselt alustab tegevust ka Kaarli koguduse gümnaasium.

Kui vaatame kirikutesse kuulumist Euroopas selliste parameetrite järgi, nagu kirikusse kuulumine ja jumalateenistustel käimine, siis on langustendents ilmne kogu Euroopas.

Olgu näitena nimetatud 1950. aastaid Saksamaal. See oli aeg, mil Saksamaal polnud veel Türgi võõrtöölisi. Tollal määratles end üle 96 protsendi Saksa Liitvabariigi elanikest (Saksa Demokraatlikust Vabariigist puuduvad selle aja kohta andmed) ühte või teise usulisse ühendusse kuuluvana (need usuühendused olid Evangeelne Kirik (mis Saksamaal ühendab uniooni-, luterlikke ja reformeeritud maakirikuidl) ja Rooma-Katoliku kirik; erinevate vabakirikute liiikmeskond on Saksamaal olnud väike ja on seda praeguseni).

1990. aastal, vahetult pärast Saksamaa taasühinemist oli kirikutesse ja usuühendustesse mittekuuluvate inimeste protsent juba 22,4 ja 2013. aastal oli see 33.

Või võtame teise näitaja, kirikus käimise ja näiteriigiks Inglismaa. 1903. aasta andmetel käis seal jumalateenistustel 19 protsenti elanikest, kuigi kirikusse kuulus suurem osa elanikkonnast. 2000. aastal oli see arv kaheksa protsenti.

Saksamaal on need arvud suuremad, kuid näiteks Rootsis, kus kiriku liikmeteks on ka suurem osa elanikkonnast, on oli see protsenti 2005. aastal neli. Loomulikult pole see religioossuse ainus parameeter, aga midagi see siiski näitab.

Sekulariseerumine pole seega mingi viimase poole sajandi nähtus, vaid algas juba 19. sajandi lõpus. Ometi on nii kirikutesse kuulujate kui ka kirikus käijate arvu osas riikidevahelised erinevused.

2010. aastal läbiviidud uuringute järgi käib Eestis jumalateenistustel (sh need, kes teevad seda üks-kaks korda aastas) üle 39 protsendi elanikkonnast (seega oluliselt rohkem kui Inglismaal ja ka rohkem kui Saksamaal). Kirikutesse ja usuühendustesse kuulub aga seevastu vaid üle 30 protsendi elanikkonnast. Siit on tulnud ka paljukorratud väide, et Eesti on kõige sekulariseeritum maa.

Umbes sama suur, kuid veidi suurem osa elanikest kuulub usuühendustesse Tšehhi Vabariigis. Vanas Euroopas, nagu seda on Saksamaa, Inglismaa, ka Soome, kõiguvad need arvud aga umbes 70 ja 80 protsendi vahemikus. Osades Skandinaaviamaades on kirikutesse kuulumise protsent veelgi kõrgem.

Nagu juba öeldud, ei tähenda sekulariseerumine siiski religioossuse kui sellise hääbumist. Institutsionaliseeritud religioossust ehk usuühendustesse kuulumist asendavad sekulariseerunud lääne ühiskonnas:

1. individuaalne ja mittetraditsioonile religioossus (inimene jagab teatud uskumusi, ent pole seotud ühegi traditsioonilise religiooniga);
2. uususundid ja uus vaimsus (ka nendest nähtustest räägime me eraldi);
3. vanad mittekristlikud usundid (budism, islam);
4. kultuur (muusika, teater, filmikunst, kust inimesed otsivad vastuseid oma eksistentsiaalsetele küsimustele).

Teiste sõnadega: need inimese vajadused, mida varem on Euroopas rahuldanud kristlus, ei ole kuhugi kadunud, kuid neile otsitakse rahuldust mujalt.

Fundamentalismi võib näha aga ka laiemalt vastureaktsioionina ühiskonnas ja inimmõtlemises toimuvatele muutustele. Kuna viimased on kiired, tajutakse neid ebakindlust tekitavatena ning seda eriti religioosses sfääris, kust otsitakse kindlustunnet. Viimast püütakse endale luua fundamentalistliku usukäsitlusega.

Kuna muutusi seostatakse ajaliselt uusaja algusega, siis lisandub fundamentalismis lisaks oleviku vaimsusele vastandumisele ka soov tagasi pöörduda uusaja-eelse vaimsuse juurde. Ja ometi on fundamentalismi pakutud kindlustunne ebakindel.

Milles seisneb fundamentalismi väärus ja ohtlikkus?

Fundamentalistliku usukäsitluse suurim viga on tegelikkuse ignoreerimine. See nõuab intellektuaalset ebaausust, loobumist empiiriliselt tõestavate tõsiasjade tunnistamisest sõnasõnalise piiblitõlgenduse kasuks.

Richard Holloway ütleb äsja ka eesti keeles ilmunud raamatu "Väike religiooni ajalugu" peatükis "Vihane religioon":

"Fundamentalistid ei üritanud teadust ümber lükata. Nad ei vaielnud sellega. Nad kuulutasid selle valeks. Seda võib võrrelda olukorraga, kui ema või isa lapsega vaidlemise käigus käratab: "See on nii, sest mina ütlen nii!" Just selliselt käitub ka fundamentalistlik religioon. See ei tugine tõenditele, vaid autoriteedile. Miks pole Darwinil õigus? Sellepärast, et piibel ütleb niimoodi! Ent nad ei piirdunud enda kehtestamisega. Nad püüdsid teadust ennast ära keelata. Ja siis andis teadus vastulöögi."

Kristlik fundamentalism pole aga mitte ainult väär, vaid on ka ohtlik. Tõsi, Euroopas ei rakenda kristlikud fundamentalistid (erinevalt näiteks Aafrikast ja Ameerikast) füüsilist vägivalda, küll aga vaimset ja on raske hinnata, kumma mõju on hirmsam.

Fundamentalistlikku gruppi sattunud inimest survestatakse psühholoogiliselt ja tehakse kõik, et ta ei saaks sealt lahkuda. Kui see tal ka õnnestub, võib tal olla raske normaalse tegelikkusega kohaneda, sest ta on kaotanud sõbrad ja eneseusu.

Kirikutes, kus fundamentalism on levinud, rakendatakse ähvardamistaktikat: fundamentalistlikke vaateid mittejagavaid või kritiseerivaid kirikuliikmeid ja vaimuklikke ähvardatakse sanktsioonidega.

Kuidas pakkuda fundamentalismile alternatiive?

Nagu öeldud, on fundamentalism vastureaktsioon kiiretele ühiskondlikele muutustele ja neist tingitud ebakindlusele. Eeskätt on see aga vastureaktsioon usulisele ebakindlusele ning katse saavutada usulist kindlust, kuigi seda tehakse küsitavate vahenditega.

Et inimene vajab kindlust ja seda ka usu vallas, on selge ning kirikute ülesanne on seda pakkuda. Kuid seda on võimalik pakkuda intellektuaalselt ausalt, tehes vahet vaid ajast ja kultuurist tingitud arusaamade ning igavese ja muutumatu jumaliku tõe vahel. Üksnes viimane saab olla kindel alus, millele inimene võib usus toetuda.

Hirm ja ebakindlus kuuluvad inimeksistentsi juurde, kuid kirikute ülesanne on aidata inimestel neist vabaneda. Kirikud saavad seda teha, kuulutades uut olemist Kristuses, mis annab inimesele julguse: julguse olla (Paul Tillich).

Kirikud saavad näidata inimestele, kuidas saavutada olukord, milles muutlik ja ebakindel ei suuda neid lahutada sellest, mis on ajatu. Selle kindluse saab anda vaid üks, Jumala armastuse kogemine.

Kirikute ülesanne on kuulutada Jumala armastust, mis on ilmunud Kristuses ning näidata inimestele teid, mida käies nad saavutavad rahu Jumala, iseenda ja oma kaasinimesega. Fundamentalism kui hirmul ja ebakindlusel põhinev ning sageli ka ise hirmu külvav kristluse vorm neil seda rahu leida ei aita ja kui aitab, siis vaid näiliselt.

Jaan Lahe on teoloog ja religiooniloolane, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja, Usuteaduse Instituudi professor, Tartu Ülikooli usuteaduskonna kaasprofessor ja Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning tõlkija.