Aeg-ajalt lahvatab avalikkuses debatt abordi moraalse lubatavuse ja õigusliku korralduse üle, ärgitajaks mõni meedias ilmunud arvamuslugu või ka mõne aborti tugevalt vastustava rühmituse korraldatud aktsioon.

Kuigi Eestis ei tõsteta jõuliselt lipule abordi keelustamist ja otsest piiramist, näib teema tõstatuse retoorika ja viis ometi tekitavat paljudes tundmuse, et vähemalt varjatult võib see olla ihaldatud eesmärk.

On ju ka rahastuse küsimus seotud praktiliste piirangute ja kättesaadavusega. Ka võib lugeda näiteks ühest kunagisest Eesti luterliku kiriku dokumendist, et "abort (välja arvatud meditsiinilistel näidustustel) on tapmine, seega lubamatu ja tuleb keelustada" (Kiriku sotsiaalne sõnum, 2005). 

Tahaksin seetõttu tähelepanu juhtida tolerantsi ja üksteise respekteerimise nõudele ja vajalikkusele pluralistlikus, erinevaid maailmavaateid ja religioone sisaldavas vabaduslikus demokraatias. See lähtepunkt aitab järele mõelda ka retoorika üle, mille abil erimeelsusi väljendatakse, olgu siis debati osapool milline tahes.

Liberaalne poliitiline elukorraldus on teatud mõttes lahenduseks ka abordiga seotud emotsionaalsetele debattidele. Tolerantne hoiak tähendab praktilist väljapääsu seal, kus sisulist üksmeelt silmapiiril ei ole. 

Abordiküsimus on just nimelt selline, kus erinevad maailmavaated, usulised seisukohad ja väärtused tihti kompromissitult põrkuvad. Erimeelsused on suured nii selle osas, milline on üldse embrüo või loote moraalne staatus, kui ka selle osas, milliseid lahendusi peaksid rasedusega seotud väärtuskonfliktid ja dilemmaolukorrad leidma. Ekstreemid ulatuvad siin ülirangest ja kompromissitust viljastunud munaraku kaitsest (vähemalt teoorias) kuni loote kaitseväärsuse eitamiseni ka päris hilises faasis.

Isegi kui kristlaste seas näib üksmeel suurem olevat, ei ole ka siin asi tegelikult sugugi nii selge. Eeldus, et on olemas vaid üks ja ainus kristlik-eetiline seisukoht elu algust ja reproduktsiooni puudutavates küsimustes, ei vasta lähemal vaatlusel tõele. Kristlased võivad olla küll üksmeelel oluliste baasväärtuste osas, aga mitte igas konkreetses bioeetika küsimuses (vt: Johann-Christian Põder, "Kristlus, abort ja embrüo", Sirp 5.04.2019).

Oluline võtmeküsimus on niisiis poliitiline – kas me riigina peaksime sundima kõigile peale mingi grupi või enamuse arusaama embrüo ja loote staatusest ja väärtusest? Või peaks riik olema religioosselt ja metafüüsiliselt neutraalne ja jätma inimelu varase, tõlgenduslikult eriti konfliktse faasi küsimused inimese isikliku südametunnistuse valda?

Õigusfilosoof Roland Dworkin on hästi kokku võtnud juhud, mil liberaalne riik ei peaks vabadusi piirama, isegi kui kodanike enamus seda sooviks.

Esiteks ei peaks riik seda tegema siis, kui see oleks mingile ühiskonnagrupile eriliselt koormav ja raske. Teiseks siis, kui ühiskond on teemaks oleva väärtuse olulisuse osas tõsiselt lõhenenud. Kolmandaks siis, kui see väärtus peegeldab suurel määral usulisi või maailmavaatelisi veendumusi, mis on inimeste moraalsele enesemõistmisele sügavalt olulised.

Liberaalne riik kaldub seega õiguslike regulatsioonide leevendamisele. See peab erilisel moel silmas neid, keda piirangud või sanktsioonid vahetult puudutatavad. Nende hääl ja puudutatus kaalub rohkem kui inimeste oma, kes küll ise mingite õiguslike korralduste alla vahetult ei lange (abordi puhul näiteks mehed), aga neid siiski maailmavaatelistel põhjustel vastustavad.

Selline poliitiline lahendus ei ole oluline vaid seoses abordiga, vaid ka teiste väärtuskonfliktidega (nt homoabielude seadustamisega). Konfliktid jäävad pluralistlikus olukorras püsima, aga neid on võimalik tolerantselt kujundada.

Tolerantsi puhul ei ole tegemist ükskõiksuse või suvalisusega, ka mitte riiklikult pealesunnitud relvarahuga, vaid kodanike endi huviga, et nad saaksid neid vahetult puudutavates väärtusküsimustes ise, omaenda südametunnistusest lähtuvalt otsustada. Õiguse ülesanne ei ole sellistes olukordades rangelt läbi suruda moraalset tõde, vaid korrastada kompromissina konfliktset elutegelikkust.

Lõpuks olgu öeldud, et liberaalsel riigil on suur lähedus või haakuvus luterliku eetikaga. Luterliku eetika vaatenurgast ei peaks kristlased nõudma riigilt abordi keelustamist, vaid otsima lahendusi, millega ka teisitimõtlejad saaksid nõustuda.

Paljud kristlased tõlgendavad embrüot ja loodet nii, et sellel on kogu oma arengu vältel jumalasuhtest tulenev väärtus. Aga sellist (usu)tõlgendust tuleb aktsepteerida isiklikus, seesmises vabaduses. Samuti tuleb mõista seda, et olulistes konfliktisituatsioonides (loote väärtus, naise olukord ja õigused) ei saa end asetada teiste inimeste vastutuse ja otsustuse asemele.

Luterlikule eetikale on alati olnud tähtis isikliku südametunnistuse austamine ja vabadus, mis peegeldub juba Martin Lutheri nn kahe-riigi-õpetuses, vaimse ja maise valdkonna eristamises.

Kristlane ei peaks niisiis riigilt nõudma, et see seaduse jõul usulisi tõlgendusi kõigile kehtivaks teeks ja abordid piiraks või karistuse alla seaks. Ta võib aga võimalusest aborti teha ise loobuda. Ka võib ta püüda elu keerukustega suhestuda, oma seisukohti avada ja teisi veenda – nagu püüdis minu hinnangul tegelikult teha oma arvamusloos "Provokatsioonikatse abordi teemal" ka peapiiskop Urmas Viilma.

Liberaalse hoiaku ja elukorralduse juurde kuulub seegi, et kõik võivad moraalsetes küsimustes oma seisukohti nõnda avada ja esitada, nagu nad neid tõepoolest näevad ja nagu see neil südamel on – peaasi, et seda tehakse hooliva, solidaarse tolerantsuse ja vastastikuse austuse vaimus.