Inimene ei saa teisiti, kui peab oma vajadustele ja emotsioonidele kultuurilise vormi andma. Inimese elu juurde kuulub elu kultuuriline vormimine. Loomade käitumist me ainult kirjeldame, me ei anna eetilisi hinnanguid. Inimese puhul ei ole aga võimalik rääkida vajaduste vormitust rahuldamisest. Meie suhe oma bioloogilisse ülesehitusse on alati vahendatud ja vormitud läbi meie hoiakute ja tõlgenduste.

Eetilisest vaatenurgast tähendab see ühtlasi, et me peaksime vormima oma elu vastutustundlikult, lähtudes olulistest väärtustest ja kasutades oma parimat mõistust, fantaasiat ja kogemust. See kehtib kõigi eluvaldkondade puhul ja nõnda ka seoses inimese seksuaalsuse ja personaalsete suhetega, sealhulgas abieluga.

Seejuures on tähtis olla teadlik vormide muutumisest läbi ajaloo. Vahel võib kohata staatilist arusaama, mis näeb vormide muutuses alati vaid lagunemist, kurjust või allakäiku. Kultuuril on aga dünaamiline iseloom – see hõlmab korraga nii nihkeid, katkestusi kui ka järjepidevust. Vormide säilitamine ega muutmine pole kuidagi automaatselt eetiline, vaid vajalik on iga juhtumi hoolikas hindamine ja kaalumine.

Arutledes abielu üle, on mõistlik eristada selle kolme tahku või mõõdet.

Esiteks abielu bioloogilist elementi, milleks on peetud soojätkamist ja inimese seksuaalsust. Teiseks abielu mõttelist ja emotsionaalset (vaimset) sisu, millena on nähtud näiteks järglaste saamist, tungide ohjamist või ka ustavust ja armastust. Kolmanda mõõtmena võib eristada abielu institutsionaalset või õiguslikku ja kombelist vormimist.

Kõiki neid mõõtmeid on läbi ajaloo mõistetud üsnagi erinevalt. Alljärgnevas soovin osutada vaid mõnele olulisele nihkele.

Seksuaalsuse tähendusnihked

Praegust pilti abielust iseloomustab üldiselt arusaam, et seksuaalsus ei ole seotud üksnes või eelkõige järglaste saamisega. Abielu vormidel kauges ajaloos, näiteks vanas Iisraelis, oli kandvaks teljeks kõigis kolmes mõõtmes justnimelt soojätkamine. See leidis selge väljenduse polügaamias, kujundas aga arusaama abielust pikka aega ka selle monogaamses vormis.

Teises olulises arengujoones võib näha abielu bioloogilise elemendina seksuaalsuse sundimatust või isepäisust, mida siis abielu siiski vähem või rohkem edukalt ohjama pidi. Ka sellel varakristlikul ajal kujunenud ja askeetliku värvinguga arusaamal abielu sisust on pikk mõjulugu. Lisaks põimus see varsti arusaamaga, et seksuaalsus on kuidagi eriliselt seotud inimese patususega.

Alates reformatsiooniajast nihkusid need vaated vähemalt luterlikus kontekstis siiski tahaplaanile, andes teed arusaamale seksuaalsuse loomulikkusest. Asjakohatuks muutus ka abielu mõistmine Kristuse ja kiriku suhte sakramentaalse märgina.

Kui tulla meie aega, siis üldiselt on rõhuasetus seksuaalsuse sotsiaalsel funktsioonil. Seksuaalsust nähakse loomuliku ja rikastava osana inimsuhete personaalses ja kommunikatiivses terviklikkuses. See aitab ehitada lähedasi ja intiimseid suhteid ning on ühtlasi vastastikuse rõõmu, rahulduse ja mängulise heaolu allikas.

Armastus on uus asi

Kuigi abielu sisu määras ajalooliselt ka üksteise aitamine ja ustavus – tihti küll soojätkamisele suunatuse ja askeetliku hoiaku varjus –, ei tundnud see pikka aega nüüdset abielu iseloomustavat armastust. Meie arusaam armastusest on mõjutatud keskaja trubaduuride luulest ja eriti romantismist. Veel 19. sajandil oli võõras arusaam, et armastus tundelise ja elutäiust tõotava suurusena peaks kuidagi olema abielu eeltingimus ja kestuse alus.

Armastusabielu tänapäevases mõttes on seega uus ja moodne asi. Nagu juba mainitud, seisnes abielu sisu varasematel aegadel lastes, ihade ohjamises või ka religioosselt tõlgendatud truuduses ja üksteise teenimises. Armastus tundelise ja hingelise elutäiusena ei olnud abielu vaimne sisu, vaid elas pikka aega hoopiski väljaspool abielu.

See uus armastus ei ole vaid erootiline armastus (eros), aga ka mitte vaid sõpruslik armastus (filia) või ligimesearmastus (agape). Pigem võib selles näha uut kvaliteeti, mis ühildab endaga momente kõigist neist mõistetest.

Siinkohal peab märkima, et armastusabielu võidukäiguga on seotud ka abielulahutuse praegune rohkus ja tavapärasus. Kui abielu vaimne südamik on armastus, muutub see armastuse kadumisega tihti tühjaks ja laguneb.

Patriarhaadist partnerlusse

Kolmas märkimisväärne nihe puudutab abielu arengut patriarhaadist partnerlusse. Varasematel aegadel oli abielu üldiselt patriarhaalse iseloomuga. Abielusuhe oli ühtlasi võimusuhe ja see väljendus ka abielu (omandi)õiguslikus vormingus.

Nii Vana kui ka Uue Testamendi kontekstis jäi abielu hierarhilise mudeli raamidesse, kuigi mõlemad ajastud tunnevad ka patriarhaadikriitilisi impulsse. Nii püüdis näiteks kristlus tõlgendada abielu sisemiselt võrdsuse vaimus – olid ju mees ja naine Kristuses võrdsed.

Need impulsid ei saanud aga paraku ei abielu vaimse ega ka institutsionaalse kuju vormimisel eriti edukaks. Ka meid mõjutanud luterliku traditsiooni jaoks on tähendusväärne Lutheri patriarhaalne majaisa rolli rõhutamine. Patriarhaalse korraldusega seotud rollijaotus – mees hoolitseb välise suhtluse ja ülalpidamise, naine kodu ja laste eest – jäi kehtima veel sügavale 20. sajandisse ja kehtib mentaalselt paljude jaoks praegugi.

Siiski on armastusabielu ja soolise võrdõiguslikkuse võidukäiguga seotud selgelt ka patriarhaalse abieluvormi lõpp. Tänapäevaks on abielul selgelt partnerluslik sisu ja sellele vastav õiguslik-institutsionaalne kuju.

Abielu – ka samasoolistele paaridele

Abielu neljanda metamorfoosina olgu nimetatud selle avanemine samasoolistele paaridele. See on seotud mitmete asjaoludega.

Esiteks võib nimetada muutunud arusaama homoseksuaalsusest. Kuigi selles nähti kristlikus kontekstis pikka aega pattu, on näiteks luterlik eetika sellest hinnangust üldiselt loobunud. Ühiskonnas on ka laiemalt uute teadmiste valguses selginenud mõistmine, et tegemist ei ole pahe või haigusega, vaid seksuaalsuse loomuliku variatsiooniga.

Teise asjaoluna tuleb arvestada juba kirjeldatud abielu metamorfoosidega. Abieluline seksuaalsus ei ole enam seotud eksklusiivselt järglastega, vaid tundelise ja sotsiaalse funktsiooniga (lapsi on siiski ka samasoolistel paaridel). Ka on praegu abielu vaimne südamik armastus ja seega miski, mis võib toimuda ka samasoolise paari vahel, sisaldades ühtlasi suunatust siduvusele, üksteise aitamisele ja paarisuhte terviklikkusele.

Neid nihkeid arvestades on mitmel pool maailmas, ka kirikute toel ja julgustusel, toimunud abielu avanemine samasoolistele paaridele. Samasooliste abielu õigusliku vormina on muutunud paljude jaoks loomulikuks abieluga seostuvaks võimaluseks ja seda toetavad nii muutunud arusaam abielu bioloogilisest elemendist kui ka vaimsest sisust.

Abielu ja eetika

Vahel öeldakse, et abielu on oluline sümbol ja seetõttu ei tohiks seda muuta. Eetilisest vaatenurgast ei ole osutus sümbolile aga kuigi tugev argument – võib ju sümbol sisaldada endas nii eetiliselt kiiduväärseid kui ka problemaatilisi, näiteks ebaõiglust sisaldavaid tähendusi. Seega võib olla eetiliselt vastutustundlik sümbolit kohendada ja uuesti mõtestada, isegi kui me teame, et sümboli kultuuriline inertsus on tihti suur.

Teiseks peab täheldama, et olulised sümbolid ei ole sugugi nii staatilised, kui vahel arvatakse. Abielu puhul on toimunud hulgaliselt metamorfoose, mis aga ei tähenda, et abielu sümbolväärtus kaduma või kustuma peaks. Mõni nihe või metamorfoos võib sümbolile hoopiski uut elujõu anda. Nii võib abielu läbi ajaloo keerdkäikude ja eetilise reflektsiooni leida ka senisest asjakohasema fookuse.

Praegu ei sümboliseeri see enam eriliselt soojätkamist, seksuaalsuse ohjamist, sakramentaalset reaalsust või patriarhaalseid võimusuhteid, vaid partnerite armastuslikku, siduvusele ja terviklikkusele suunatud eluvormi.