Johann-Christian Põder: kaplaniteenistuse kadu nõrgestab kaitseväe inimlikkust

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Johann-Christian Põder Autor/allikas: Erakogu

Kaplaniteenistuse kaotamine nõrgestab valuliselt ja tundlikul moel Eesti kaitseväe inimlikkust. Tahan seda alljärgnevas avada kaplanite ühe keskse ja peamise töövaldkonna, hingehoiu vaatenurgast, kirjutab Johann-Christian Põder.

Hingehoidu võib mõista mitmel moel, asjakohane vaade ühendab aga erinevaid aspekte, väljendusviise ja situatsioone. Hingehoius võib olla rohkem esil selgelt usuline, religioosne mõõde, aga ka psühholoogiline, terapeutiline aspekt.

Hingehoid võib esineda igapäevasuhtluse vormis, aga ka eksistentsiaalse leina, süü ja surmaga tegelemise võtmes. Hingehoid võib keskenduda suhetele või ka elu mõttele. Hingehoius on tegemist lohutuse ja orientiiri leidmisega, inimese nägemisega jumaliku reaalsuse valguses. Hingehoid tähendab inimlikkuse ja vabaduse säilitamist seal, kus need on surve all ja ohustatud.

Hingehoiu raamsüsteem on religioon ja selliselt erilisel moel elu kontingentsuse või sattumuslikkusega seotud küsimused. Sattumuslikkus tähendab, et tegelikkus võiks olla ka teisiti, tihti traagilisel, õnnetul moel teisiti ja selles peitub elu irritatsioon ja rahutus, vahel ka sügav mure ja meeleheide. Seoses mõttetuse ja kannatuse kogemusega küsime tihti: "miks?" ja "milleks?".

Religioon kõnetabki inimest tihti just sellises olukorras – seoses teadmatusega ja ebakindlusega, seoses inimelu suurte, lahenduste osas aga kangelt vaikivate probleemidega.

Just selliste küsimustega tegeleb ka hingehoid. Hingehoidlik töö kõnetab inimest seoses elu konfliktide ja küsitavusega, see püüab kinkida lohutust ja elujulgust, vabadust ja väärikust olukordades, mis võivad tunduda väljakannatamatutena. Sellise isepärase kommunikatsiooni vahenditeks võivad olla rituaalid, palved, õnnistused ja vestlused, aga oluliselt ka kaplani enda kohalolu ja teekaaslus.

Hingehoidlik töö ei ole seejuures alati vaid vastus konfliktidele. See võib olla kantud ka tähelepanelikkusest, huvist, rõõmust ja avatusest. Hingehoidlik suhtlus ei pea olema alati selgelt religioosne, ometi on see aga raamitud juba kaplani isiku kaudu religioosse horisondi, ootuste, tõlgenduste ja võimalikkuste läbi.

Kõige selle juurde kuulub elu ja olude ühine jagamine, seda nii väeosas, väliõppustel kui ka missioonil. Seda ei saa teha teenust sisse ostes, viimase keerukusest või praktilisest võimatusest Eesti tingimustes kõnelemata.

Hingehoidu iseloomustab seejuures kriitiline solidaarsus. See ei samastu ega pea nõustuma kõigega, mida sõdurid või kaitsevägi teevad. Just nõnda võivad kaplanid olla aga partneriteks, kes pakuvad ruumi rahutusele ja mitmetähenduslikkusele ning aitavad leida orientiiri.

Eriti oluline on hingehoid seoses olukordadega, mis puudutavad surma, jõudu ja vägivalda. Näiteks posttraumaatilise stressi puhul on tähtis roll mitte ainult psühholoogidel, vaid ka hingehoiul. Süü ja andestuse küsimused tekivad ka siis, kui militaarse ratsionaalsuse kohaselt on tehtud kõik õigesti ja hästi. Kaplanid aitavad justnimelt ka sellistes eetilistes ja eksistentsiaalsetes küsimustes.

Kõik see tähendab, et hingehoidlik töö nõuab lähedust ja kohalolu, elamist ja olemist koos sõduritega, kuulumist nende juurde ja sekka. Hingehoidja peab olema rohkemat kui sissepääsuga külaline või põgus kontakt väljaspool väeosa. Taoline lähedus ei tähenda seejuures samastumist militaarse loogika või eesmärkidega.

Hingehoiu eesmärk ei ole olla süsteemi stabiliseeriv funktsioon või faktor. Hingehoidu ei saa taandada sellele, et see aitab tugevdada väeosa vaimu või sõdurite kaitse- ja võitlusmoraali.

Hingehoiu "teistsugusus" hoiab selle eest, et seda ei instrumentaliseerita teiste ratsionaalsuste ja süsteemide teenistusse. Selle süsteemiteoreetiline kood on viimselt transtsendentsus/immanentsus, mitte näiteks militaarselt funktsionaalne/ mittefunktsionaalne.

Nii ei ole kaplaneid vaja ainult või eelkõige kaitsevõime pärast, vaid lähtudes usuvabaduse põhiseaduslikust õigusest, see on viimselt inimväärikuse nõue, mis sarnaselt hingehoiule ei talu instrumentaliseerimist. Hingehoid on inimsuse ja inimväärikuse teenistus.

Hingehoid on niisiis alati ka "võõras" või "teine" süsteemis, see on kaitseväe "heterotoopia" (Foucault). Kaplanid kuuluvad ühtpidi saba ja sarvedega kaitseväkke, on selle suhtes aga ühtlasi "teised". Just selliselt tekib võimalus ja ruum hingehoiule, mis annab ruumi vabadusele, kahtlustele, lohutusele, elu mitmetähenduslikkusele. Ja seda vajab kaitsevägi omaenda inimlikkuse pärast, mitte ainult kaitsevõimet ja militaarset loogikat silmas pidades.

Hingehoid on kaitseväes selline eripärane aeg ja koht erinevate riituste, teenistuste, vestluste ja kogemuste kaudu, seda nii väeosas, väliõppustel kui ka missioonil. Nii võib välilaagris muutuda ka mõni laiguline autokast religioosse kodeeringu kandjaks, teistsuguse aja ja koha esindajaks. Nii on ka iga kaplan selle "teistsugususe" kandja, teise aja ja ruumi aura on tema ümber just ka siis, kui ta liigub kaitseväe igapäevase elu ja tegemiste rütmis ja süsteemis.

Hingehoiu kohalolu tegevväelaste igapäevaelus aitab hoida ja kaitsta nende väärikust ja inimlikkust. See aitab vältida liigset samastumist militaarsete loogikatega, kuitahes väärt ja üllast eesmärki need ka ei teeniks.

Kohtumised ja ühine aeg kaplaniga on tavapärase katkestus, hetk hingamiseks ja reflektsiooniks, pilk "teisale", et olla ise. Kaplanid on kaitseväe inimsust hoidev ja jumalikku vaatenurka võimaldav "teine", mis annab jõudu ja julgust suhestuda elu konfliktidega – julgust olla! Eestis suure vaevaga ja hästi üles ehitatud kaitseväe kaplaniteenistuse kaotamine saab toimuda paraku vaid inimsuse arvelt ja hinnaga.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: