Ma käisin hiljuti Gruusias. Kuidagi juhtus nii, asjaolude kokkusattumisel. Lisaks kõigele muule jäin ma sinna ka neljaks päevaks koroonavangi. Gruusias oli mul päris intensiivne programm – mitu linna ja mägiküla niimoodi, et igas kohas olin vaid paar-kolm päeva. Pidev sõitmine maršrutkadega, pidev peatuskoha vahetus. Selle eest nägin ma palju – tagasihoidlikust mägikülast kuni ülesvuntsitud Kutaisi kesklinnani tema hipsterrestoranidega.

Gruusia kohta eksisteerib stereotüüp. See, et tegemist on armsalt räämas maaga, kus elavad külalislahked inimesed, kes kostitavad kõiki võõraid liitrite kaupa voolava hea veiniga, naeratavad kogu aeg ja kus kõik on imekspandavalt odav. Siis veel see, et eestlasi seal austatakse ja armastatakse. Viimasega on nii, et millegipärast on eestlastesse tõesti soe suhtumine. Me mõned korrad saime näiteks eestlase boonust – kui taksojuht kuulis, kust me oleme, siis võttis poole vähem raha ja muidu pakuti oma abi. Teiste asjadega on nii ja naa.

Minu meelest on Gruusiat mõõdutundetult kiitvate inimestega nii, et nad on seal käinud tihti külas, kas tööasjus või sugulastel või kolleegidel või siis ka sõpradel. See on väga spetsiifiline situatsioon ja kalleid külalisi kantaksegi kätel. Isegi kui selline lahkus on võõrustajale üle jõu käiv. Mina olen Gruusia vahet käinud aastaid ja viibinud seal maal korraga mõnest kuust vaid mõne päevani. Etteruttavalt pean ütlema, et mind on kõigi nende aastate jooksul võõrad inimesed kostitanud Gruusias vaid loetud korral. Aastate eest Tbilisis pärast trenni istusin maha ühes suvalises keldrikõrtsis ja kui kõrvallauas istuvad ärimehed kuulsid, et ma olen Eestist, siis edasi juhtus see, mis legendides ikka juhtus. Teine kord ühes Tbilisi äärelinna metroopeatuse plekist ja eterniidist püstijala tänavabaaris kuulsid taadid, et ma olen Eestist ja igaüks tegi mulle tšatša välja. Kunagi küsisin kahelt pargikohvikus õlut joovalt vanamehelt teed, mille peale tuli kohe ettepanek teha mulle õlu välja. Muud nagu ei tulegi meelde. Gruusia on vaene riik ja inimestel pole enam raha külalisi mõõdutundetult kostitada. 

Ülalmainitud stereotüüp Gruusiast ignoreerib päris palju kihte selle maa mitmekülgse ühiskonna sees. Gruusia on eestlasele odav, sest tegemist on vaese riigiga, kus tööpuudus on röögatu. Kuna Gruusia sõltub tugevalt turismist ja erinevad pikkusega karantiinid on selle teinud peaaegu olematuks juba teist aastat järjest, siis on ka Gruusia lari kurss kukkunud kolinaga keldrisse. Johtuvalt sellest on praktiliselt kõik meiesuguse jaoks muinasjutuliselt odav. Mitte et kohalikele inimestele see väga meeldiks, aga hinnad on korrelatsioonis sellega, mida inimesed maksta suudavad. Mida kaugemale suurte linnade kesklinnadest, seda odavamaks läheb. Mägiküla tavernis maksid kahe inimesed söögid-joogid sama palju kui suurlinna restorani salat. Kvaliteedivahe oli muidugi ka, seda ei saa eitada.

Gruusias hakkas elu-olu enne koroonapandeemiat paranema ja muutuma. Suuremate linnade kesklinnu vuntsiti üles, ilmusid uutmoodi restoranid ja baarid. Tbilisi kesklinnas avati Fabrika, mis on sisuliselt Tallinna Telliskivi kvartal kontsentreeritud kujul ühes nabruskonnas. Fabrika ümber oli ka palju skandaale, kuna riik soovis sulgeda seal asuva elektroonilise muusika klubi (lisaks paarile teisele) kuna seal väidetavalt levivad narkootikumid. Tagajärjeks oli mitmepäevane protestireiv parlamendihoone ees. See on teine pool Gruusiast, mis ei sobi stereotüübiga. Noored entusiastlikud inimesed, kes teevad erinevaid projekte, valdavad vabalt inglise keelt, on seotud start up maailmaga ja kõik muu sinna juurde. Olen näinud ninakirtsutamist Gruusia ühiskonna selle osa suunas. Et pole nagu "autentne". Autentne on teatavasti hinkaalid, šašlõkk ja hatšapuri koos liitrise kannu veiniga. Mis on omakorda väga kitsas vaade Gruusia köögile, sest isegi keskpärases restoranis Gruusias on neli korda rohkem roogi, mida proovida.

Põhjus, miks sündis uus Gruusia köök ja kõik need kohad à la Telliskivi, on tegelikult selles, et noortel grusiinidel sai kõrini sellest, et kõik restoranid ja baarid olid sel maal "traditsioonilised". Polnudki eriti suur alternatiivi peale tabaka kana, hinkaalide või šašlõki. Nii hakkas esialgu Tbilisis, aga väikest moodi ka mujal tekkima alternatiivne baari-kohviku-restoranikultuur. Mõni nendest hip-kohtadest on ootamatult modernne. Näiteks on Kutaisis selline uue Gruusia köögi restoran, kus pole paberil menüüd. Klient saab algul parooli restorani WiFi-sse ja QR koodi. Siis tuleb minna netti ja vaadata menüüd virtuaalselt.

Huvitaval kombel olid vähemalt mõned nädalad tagasi just need uued, moodsad ja ka suhteliselt kallid kohad rahvast täis, samal ajal kui "traditsioonilised" restoranid ja baarid olid suhteliselt inimtühjad. Mis näitab suuresti seda, millisel elanikkonna kihil on Gruusias raha.

Ma olen oma elu jooksul korduvalt kuulnud kaeblemist selle kohta, kuidas mõni riik või linn on muutunud, kaotanud autentsuse ja saanud liiga modernseks või siis turistidele liiga avatuks. Kaeblevad peamiselt inimesed, kes on ise ka de facto turistid, ent ei pea ennast selleks. Gruusia ei ole ainukene riik, mis on pidevas muutumises. Selliste riikide elanikel on ka õigus heale elule ning mitmekesisusele valikutes. Inimene kes otsib taga seda tõelist "autentsust", peaks endale aru andma, et selle taga on reeglina alati vaesus ja sellest tingitus mahajäämus. Ja väga vähesed meist soovivad trööstitus vaesuses elada.