Ilusast suvest hoolimata proovivad poliitikud Eestis käivitada arutelu selle üle, mida teha meie maksusüsteemiga. Skeptikud näevad kogu tegevuses küünilist soovi pseudoteemaga meediat täita, kunstlikult üht parteid teisele vastandades reaalsetelt muredelt tähelepanu kõrvale juhtida. Mille peale ma vastan, et kui see ka tõsi on, mis siis. Mis vahet seal on, mis värvi on kass, kui ta hiiri püüab. Meil on ühiskonnana vaja see debatt taas ära pidada, et leida vastus küsimusele, mida me tahame koos teha riiklikul tasandil, mida kohalikul ja mida ise ning mil viisil ja kui palju asjade eest maksta.

Miks me ei võiks liikuda edasi täpselt sama moodi nagu seni? Vastus sellele on osaliselt eelmise, pigem vasakpoolse majanduspoliitikaga valitsuse tegevuses, kuid peamiselt koroonakriisis. Selle aasta eelarve maht on 13 miljardit eurot ja tulusid jääb puudu kaks miljardit eurot. Võimalik, et parem maksulaekumine olukorda pisut parandab, aga üle miljardi tuleb puudujääk ikka.

Järgmise aasta riigieelarve praegune eelnõu näeb küll ette defitsiidi vähenemist, kuid jätkuvalt läheneb defitsiit miljardile. Tõenäoliselt oodatust kiirem majanduskasv seisu pisut parandab, aga koroonakriis ei ole ka veel läbi.

Me ei ole ühiskonnana tegelikult läbi arutanud, kuidas edasi. Kas me muudame mitukümmend aastat kehtinud lähenemist, et riigieelarved on pigem tasakaalus? Kas me tahame riiki oluliselt kärpida? Kas me tahame rohkem riiki ja sellega kaasnevat maksutõusu? Ka mitte vähem oluliselt, kas 30 aastat kehtinud maksukoormuse jaotamise loogika ka praegu veel mõistlik on? Ehk kas oleks mõistlik mõne ühiskonnagrupi käest nüüd vähem makse küsida ja mõne teise käest rohkem.

Kas on mõistlik, et sotsiaalmaks, tulumaks, käibemaks ja aktsiisid annavad 80 protsenti riigieelarve tuludest? Kas on näiteks mõistlik, et ka praegu ligi pool riigieelarve tuludest võetakse töösuhete maksustamisest, kuigi peamiselt rikaste riikide koostööorganisatsiooni OECD hinnangul on meie tööjõu maksumäär pisut üle klubi keskmise. Aga samas jääb Eesti maksukoormus tervikuna OECD keskmisele alla. Selles kontekstis pigem ei ole mõistlik idee tõsta sotsiaalmaksumäära veelgi, nagu pani ette Keskerakond.

Üldiselt on põhimõte, et mida rohkem midagi maksustada, seda vähem seda saab. Kui näiteks alkoholiaktsiisi tõsta, siis inimesed ostavad vähem alkoholi. Vähemalt Eestist. Kui on võimalik minna soodsamat napsu naaberriiki tooma, siis piisava maksuvahe tingimustes seda ka tehakse. Sama loogika on ka teiste maksudega.

Kui maksustada rohkem töötamist, saab tasuvaid töökohti vähem. Kui maksustada rohkem kinnisvara, ehitatakse uusi maju vähem ja olemasolevate hinnakasvule mõjub see negatiivselt. Kui maksustada autosid, on autosid teedel vähem. Kui tõsta aktsiise või tarbimismakse, kaotavad sellest rohkem vaesemad inimesed.

Kui langetada tulumaksu, siis sellest võidavad rohkem rikkamad. Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse maksuettepanek viia tulumaks 12-15 protsendini ei ole muidugi kuigi tõsine. Mitmesajamiljonilist maksuauku ei kata ressursitasu-, saaste- või keskkonnamaksudega. Ei ole ei poliitiliselt ega ka reaalselt tehtav.

Kohalike omavalitsuste valimiste kontekstis lisandub maksuteemadele küsimus, mis ülesanded peaksid olema riigil ja omavalitsustel. Kui suurel määral peaksid omavalitsused saama enda maksutulu suurust ise mõjutada? Kui suurt ebavõrdsust me omavalitsuste tasandil üldse oleme valmis nägema? Lisaks on igavene probleeme, et omavalitsustele laekuv tulumaks on seotud kohaga, kus inimene magab, mitte sellega, kus ta töötab.

Praeguses maksukeskkonnas ei ole omavalitsustel selgeid stiimuleid tahtmaks oma territooriumile ettevõtteid, tehaseid või kasvõi tuuleparke. Laekumisi investeeringud ei suurenda ja ikka leidub keegi, kelle vaadet rajatu häirib või kelle jalutusrada võiks ära kaduda. Olukorra parandamiseks peaks tegelikult stiimuleid muutma.

Teemasid, mille üle arutada, justkui on. Aga miks seda debatti peaks pidama just nüüd, enne kohalikke valimisi? Jah, maksudebatt ei ole otsene kohalike valimiste teema. Aga kui me hakkame maksudest rääkima praegu, on äkki võimalik, et riigikogu valimisteks ülejärgmise aasta kevadel on meil parteid saanud maksude peale mõelda, positsioonid välja kujundada ja neid ka valijatele esitleda.

Kas me tahame maksudebatti enne või pärast valimisi? Kas enne või pärast koalitsiooniläbirääkimisi ja koalitsioonilepingut? Kas enne või pärast seda, kui järgmine valitsus on valmis kirjutanud eelnõud ja parlamendi uus koosseis on asunud neid vastu võtma? Kas enne või pärast seda, kui valijad saavad debatti otseselt oma häältega mõjutada? Minu jaoks on vastus, et enne.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected] Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.