Riigikohtunik Paavo Randma: kohtusaal magamistoas
Riigikohtunik Paavo Randma analüüsib ettepanekut muuta Eestis kehtivat seksuaalkaristusõigust ning osutab, et kuigi ideetasandil võib plaan hea tunduda, ei pruugi see reaalsuses toimida ning juhtumi uurimine võib ohvrile hoopis raskemaks kujuneda.
Õigus ei ole midagi püsivat. Ta on osa pidevalt arenevast ühiskonnast, muutudes vastavalt vajadustele, ootustele ja kokkulepetele, seda nii tõlgenduslikult kui ka karmimal moel, s.o tema muutmise kaudu seadusandja poolt, mis võib ulatuda kuni mõne reegli või eeskirja täieliku tühistamiseni, või vastupidi, uute käskude, keeldude loomiseni.
Juhtub sedagi, et mõne olemasoleva käsu või keelu suhtes lihtsat pigistatakse silm kinni, rikkumisele lihtsalt ei reageerita, kuna süüteomenetlus ei oleks lihtsalt praktiline, kuid laisk seadusandja ei ole seda taibanud või näiteks poliitilistel kaalutlustel veel pidanud võimalikuks muuta (näiteks ei reageerita paljudes riikides juba ammu kanepi suitsetamisele, kuigi vormiliselt on see jätkuvalt keelatud). Seega on mõiste "kehtiv õigus" vaid see, mis kehtib konkreetsel ajal ja konkreetses kohas, ning alati tuleb olla valmis tema muut(u)miseks, et ta vastaks paremini pidevas arengus oleva ühiskonna ootustele.
Nii on enamike riikide seadustikest kadunud arusaam, et seksuaalvahekord samasooliste isikute vahel peaks olema kriminaalkuritegu, loobutud on seksuaalvägivallast rääkides normidest, mille kohaselt ei saanud abielusiseselt vägistamist üldse toimudagi, loomulikuna tundub ka arusaam, et lapse kasvatusmeetodina ei ole aktsepteeritav ega lubatav füüsiline karistamine, nuheldav ei ole enam ka kaupadega spekuleerimine ning leiva andmine kariloomale – hoiakud ja arusaamad, mis teatud ajahetkel olid mõnes kohas ühiskondlikult (ja seega ka seadustes) täiesti loomulikud. Lisandunud on seevastu norme, mille olemasolu näiteks saja aasta eest olnuks raske ette kujutada – arvutikelmus, lapse kaasamine relvakonflikti, raseduse tahtevastane katkestamine, naise suguelundite sandistav moonutamine jne, jne. Erinevatel ajahetkedel kehtinud seadustike võrdlemine on äärmiselt põnev ning ka õpetlik tegevus.
Seetõttu ei ole midagi üllatavat selles, kui tehakse ettepanek muuta Eestis kehtivat seksuaalkaristusõigust. Inimeste seksuaalne puutumatus ning enesemääramisõigus on viimastel aegadel olnud üleilmselt ühiskondliku teravdatud tähelepanu all, paljuski täiesti õigustatult. Riigid on reageerinud uuele olukorrale ning ootustele erinevalt – kas piirdutud kaitsva normi laiendava tõlgendamisega ohvri huvides, olemasolevat seadust modifitseeritud või on vajadusel loonud uusi süüteokoosseise. Seega oli täiesti loogiline ja ootuspärane, et sellekohaste soovitustega tullakse välja ka Eestis.
Nii tegidki naistearstid Kai Part ja Made Laanpere ettepaneku (Tartu Postimees, 18.06.2021), et kehtivat seadust tuleks muuta, vägistamise kriminaalkuriteoks kuulutavast seadusest tuleks kõrvaldada mõned tunnused ning vägistamine peaks olema juba see, kui kaks inimest on seksuaalvahekorras, aga üks osapooltest ei ole selleks selgelt enda nõusolekut väljendanud. Sellele üleskutsele on toetavalt sekundeerinud Postimehe arvamustoimetaja Lea Danilson-Järg (Postimees, 1.07.2021). Ajakirjanik avaldab muu hulgas ka lootust, et seekaudu paraneks üldine seksuaalkultuur, see toetaks püsisuhteid ja abielu. Olgu viimasega kuidas on, aga ettepanek vägistamise mõiste ümberdefineerimiseks on tehtud. Vaataks järgnevalt seda ettepanekut natukene õiguspraktiku vaatepunktist.
Vastab tõele ettepaneku tegijate osutus, et vägistamise mõiste sellise reformimise teed on läinud mitmed Euroopa riigid. Põhjused selleks on olnud mõistagi erinevad. Näiteks Saksamaal oli oluliseks teguriks pärast 2015. aasta "kõik on teretulnud" poliitikat sinna jõudnud valdavalt moslemiusku noored mehed, kes tihtilugu lihtsalt naisterahvaid käperdasid ning ahistasid, kus aga said. Alahinnata ei saa kindlasti ka globaalse mõõtme võtnud Me Too liikumise mõju, kuigi aususe mõttes olgu kinnitatud, et sellekohased mõtted ja ettepanekud seaduse muutmiseks olid kõlanud ka juba varem, osutatud mõjurid lihtsalt sundisid seadusandjat kiiremale tegutsemisele.
Natuke lihtsustatult väljendades ja seda Eestis kehtiva seaduse konteksti asetades – kui eelnevalt oli selleks, et rääkida kriminaalkuriteost, vaja tuvastada lisaks ohvri tahtevastasusele ka vägivald (nt löömine) või ohvri abitusseisund (nt raske joove, või siis ilmselge füüsiline allajäämus, mistõttu loobutakse mõttetust vastupanust, et end hullemast säästa), siis nüüdseks on need tahte murdmise viisid seadusest eemaldatud. Selleks, et rääkida vägistamisest, piisab sellest, kui üks osapool sellega nõus ei ole, aga see toimub siiski. Arstid avaldavad veendumust, et sellisel juhul muutub menetluse stiil ja kvaliteet, toimunu väljaselgitamise põhiraskus ei ole enam ohvril, ning hoopis teo võimalikku toimepanijat kohustatakse selgitama, kuidas ta sai aru, et seksuaalvahekorraga ollakse nõus. Ja nagu arvamustoimetaja optimistlikult sedastab – kui mees tahab edaspidi pääseda vägistamissüüdistusest, olgu tal edaspidi ette näidata tõendid naise nõusoleku kohta.
Hea idee ei pruugi reaalsuses töötada
Iseenesest tundub plaan jumekas. Aitab sellest seksuaalkiskjate karistamatust laamendamisest, edaspidi osalegu potentsiaalne süüdlane ise peamise tõendiallikana kriminaalmenetluses ning vaadaku ise, kuidas end kinnimajja minekust päästab. Ohver on juba niigi kannatanud, tema väntsutamine kohtusaalis oleks uus ohvristamine ning seda on igati mõistlik vältida. Nagu käibetõde aga ütleb – iga plaan on hea senikaua, kuni toimub esimene kontakt reaalsusega. Kuivõrd mitmed riigid, nagu öeldud, on sellekohase reformi (loosungi "EI tähendab EI" all) juba läbi viinud ja mitu aastat praktikaski testinud, oleks paslik vaadata, kas ja kuidas on see arstide ettepanekutele ja lootustele vastanud. Kas on mõistlik ehk minna seda teed meilgi?
Kõigepealt olgu üks asi selgitatud. Seadus, mis kuulutab mingil moel teo karistatavaks, ei ütle absoluutselt midagi veel selle kohta, kuidas ja milliste reeglite järgi selle süüteo uurimine edasi toimub. Ehk siis – kui ka visata vägistamise mõistest välja mingid tunnused, nagu ettepaneku tegijad seda soovivad, ei mõjuta see iseenesest veel mingilgi moel neid mängureegleid, mis puudutavad n-ö tõe tuvastamist ehk kurjategija paljastamist. See eeldab mõne muu seaduse muutmist ning ohvrile kui menetluse põhiraskuse kandjale see automaatselt ja n-ö loogiliselt mingitki leevendust veel ei too. Seetõttu, kui soovitakse muuta kriminaalmenetluse stiili ja kvaliteeti, tuleb pöörduda menetlusseaduse reformimise poole.
Kuid siinkohal julgeksin väita, et murtakse sisse lahtisest uksest – ohvriabi areng on meie õiguskorras viimasel ajal olnud märkimisväärne, panustatud on menetlejate spetsiaalsesse väljaõppesse seksuaalsüütegude uurimisel, et tagada ohvri mõistvat ja delikaatset kohtlemist. Ohver peab tõesti lähtuma eeldusest, et teda kuulatakse ning usutakse ja aidatakse parimal võimalikul moel. Siinkohal ei saa kindlasti mitte alahinnata ka ettepaneku teinud naistearstide panust. Kindlasti annab selles osas olukorda veelgi parandada, kuid vägistamise mõiste muutmine on siinkohal tähenduseta. Ega autojuhi juhtimisstiil ei muutu sellest, kui tema auto tagaistmed ja varuratas sõidukist välja visata. Harida tuleb juhti ehk käesoleval juhul – süüteo menetlejat, ning sellega on tegeletud ning tegeletakse jätkuvalt, mida iseenesest tunnistavad ettepaneku tegijad ka ise. Veelkord – tunnustus ja tänu ka neile selle eest.
Põhiseadus ei luba panna inimesele kohustust oma süütust tõestada
Hea küll, eelnev kriitika tundub ehk kellelegi erialase normimisena. Ettepaneku tegija kui naistearst ei pea teadma ning tundma karistusõiguse erialaspetsiifikat. Soov on, et süüdlane leitaks lihtsamalt, et kannatanu pääseks uutest vintsutustest politseis ja kohtus, et küsitlemise põhiraskus ei oleks enam ohvril, nagu seda sõnastatakse. Need soovid on iseenesest mõistetavad. Siin on paraku üks suur aga. Nimelt on sellistel soovidel risti jalus üks kaalukas õigusakt, millel on nimeks Eesti Vabariigi põhiseadus. Ma tõesti ei tea, millel rajaneb ettepaneku tegijate väide, et sellisel moel vägistamise mõistet muutes (kärpides, vähendades, lihtsustades) eemalduks menetluse raskuspunkt potentsiaalselt ohvrilt ja väidetavalt on see teistes riikides just nii ka toimunud. Omamata küll täielikku ülevaadet eeskujuna toodud riikide seadustest, olen ma enam kui veendunud, et ka neil on olemas Eesti põhiseaduse paragrahv 22 sarnane säte, mille kohaselt ei ole keegi kriminaalmenetluses kohustatud tõendama enda süütust ning kedagi ei tohi käsitada süüdiolevana enne, kui korrakohases menetluses on tõendatud vastupidine, s.o isiku süü.
Seega on meie õiguskorra kõige kaalukam tekst otsesõnu vastu arusaamale, nagu saaks kõnealuse reformi tulemusel panna teo toimepanijale (eelduslikult siis mehele) kohustusi enda süütuse tõendamisel. See lihtsalt ei ole võimalik, vähemalt mitte ilma põhiseadust muutmata (ja ka siis jääb veel Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduse Kaitse Konventsiooni art 6, mis sisaldab sarnaseid garantiisid; kas ehk soovitakse ka sellest lahtiütlemist sarnaselt Venemaale?). Tasub uskuda ning usaldada ettepanekut kommenteerinud prokurör Raul Heidot, kes tõdeb, et tõendid isiku süü kohta peab esitama prokuratuur ning süütuse presumptsioon on kriminaalmenetluse keskne põhimõte. Sarnaselt prokurörile loodan minagi, et see ka jääb nii. Ja ettepanekute tegemisel ja ootuste avaldamisel tasuks selliseid suhteliselt elementaarseid põhitõdesid siiski teada, nagu seda teemat kommenteerides karmilt, kuid paraku ausalt ütleb ka emeriitkohtunik Jüri Ilvest (Postimees, 6.07.2021)
Hea küll, oletagem hetkeks, et süütuse presumptsioon ning võimalus mitte olla kohustatud enda süütust tõestama on meie õiguskorra kiiks ja tulgem tagasi väite juurde, et riikides, kus sellised sammud seaduse muutmisel on ette võetud, ongi just nii, nagu ettepaneku tegijad väidavad. Ohvrilt kui peamiselt süüstavalt tõendiallikalt on raskus n-ö ära nihkunud, tema roll on selles osas sekundaarne, teo potentsiaalne toimepanija peab nüüdsest ise suuremal määral hea seisma, et vangimajast pääseda. Mõnevõrra vastavat erialast kirjandust seirava inimesena tahaksin väita, et olukord ja arengud on mitmes viidatud riigis liikunud sootuks vastupidises suunas. Milles siis asi?
Nimelt tõdevad ka pärast kirjeldatud kustutamisi nii riiklikku süüdistust kui ka kannatanuid esindavad õiguseksperdid suhteliselt üksmeelselt, et mingit leevendust see süü tuvastamisele tegelikkuses kaasa toonud ei ole. Jah, politseisse pöördumiste ning alustatud menetluste arv on tõesti hüppeliselt kasvanud, kuid süüdimõistmiste statistika on selle taustal jäänud suhteliselt sarnaseks võrreldes ajaga enne reformi. Lihtsustatult: tõenduslikud probleemid on jäänud sarnaseks, isiku süü kindlakstegemine kohtus on sama raske kui ennegi. Kuna seksuaalsüütegudele on reegeljuhtumil paraku omane, et sellel puuduvad pealtnägijad ehk nn isikulised tõendiallikad, taandub olukord kohtus ikka sõna sõna vastu olukorrale; kumba usub kohus rohkem, kannatanut või süüdistatavat? Ja olukorras, kus vastavalt seadusandja tahtele piisab vägistamises süüdimõistmiseks ainult tahtevastasuse tuvastamisest (ei ütlemisest või ka selle mõista andmisest), ei ole kannatanul tegelikkuses pääsu – olukord, milles viibiti ning mille käigus ta ei ütles või mingil muul moel arusaadavaks tegi, võetakse viimaste detailideni lahti.
Olukorras, kus kõne all on vaid selle ei ütlemine või mitteütlemine, ei ole sisuliselt võimalust ka pöörduda ekspertiiside poole, millega teatud juhtudel uuritakse isiku ütluste usaldusväärsust – ka sellel metoodikal on omad piirid ning praeguste teadmiste kohaselt ei ole sellegi abil leida toetust küsimusele, kas keegi ütles mingil ajahetkel ei või mitte.
Kannatanu jääb tõendiallikana uurimise keskmesse
Alternatiivi kannatanu kui peamise süüstava tõendiallika põhjalikule küsitlemisele ju tegelikult ei ole, vähemalt mitte juhul, kui me tahame edaspidigi rääkida õiglasest ning demokraatlikust kohtupidamisest, kus inimene on süütu senikaua, kuni pole tõendatud vastupidine. Lubadused ja lootused, mida erinevad huvigrupid ja poliitilised parteid loosunglikult esitasid reformi eestkõnelejatena, kadusid kiiresti. Kannatanu on reformijärgselt tõendiallikana menetluse keskmes ehk isegi rohkem kui enne, mis on ka loogiline; kui eelnevalt oli midagigi n-ö välist veel, mida otsida (oli see siis vägivallatunnused ohvri kehal, tema ühest või teisest põhjusest tingitud abitusseisund, mida kurjasti ära kasutati), siis nüüd jääb üle ainult küsida, kuidas toimunu n-ö tervikuna välja nägi, kas ei ütlemine/väljendamine/mõista andmine oli selles situatsioonis usutav.
Olukorda ei ole karvavõrdki lihtsustanud seegi, et kriminaalmenetlusega paralleelselt vaieldakse samal ajal pahatihti ka tsiviilkohtus, jagades omavahel vara/ja või lapsi – ja on kurb tõsiasi, et siinkohal meetodeid ülemäära ei valita, meeldib see tõdemus kellelegi või mitte. Ning nagu praktikud selle reformitud seaduse taustal tihti tõdevad – nüüdsest on politsei (ja hiljem kohtud) sõna otseses mõttes viidud inimeste magamistuppa. Kuidas see vahekord ikka välja nägi? Kas keeras vahekorra ajal selja, tõmbus korraks eemale? Kas on seda varem juhtunud? Millised on teie tavad vahekordade ajal? Olete Tinderis? Mitu seksuaalpartnerit teil kuus on?
Ülekuulamised isikute käitumise osas vahekorra ajal ning enne ja pärast seda on muutunud võrreldes varasemaga tuntavalt pikemaks ja detailsemaks. Hea plaan on kohtunud reaalsusega ning seda tegelikkust oleks enne reformidele üles kutsumist ja seaduse muutmise kallale asumist kasulik teada.
Ja seda tegelikkust ei ole võimalik ilustada. Paraadnäiteks, et pääsemist sellisest põhjalikust käsitlusest ei ole, või suisa vastupidi, selle järele on absoluutne vajadus, on vastavateemalises debatis paljuski kujunenud Saksamaa sotsiaalmeediastaari Gina-Lisa Lohfinki juhtum. Eks sellegi kohtuasja suhtes saab arvata (ja arvataksegi) erinevalt, kuid ta näitab ilmekalt, milliste küsimustega kohtusaalis ei ütlemise tuvastamisel ja hindamisel tuleb põrkuda. Sellel lool oli palju räpaseid nüansse, kuid põhituum on järgmine. Lohfink läks politseisse ja näitas videoklippi, kus ta on (kahe) mehega vahekorras, mille käigus ütleb ta korraga "ei, ei, ei!" ja "lõpeta!". Vahekord aga jätkub. Kaasus tundub esmapilgul äärmuslikult lihtne. Tahtevastane, pealesunnitud vahekord, ei tähendab ei, vägistajad vangi ja jutul lõpp.
Paraku ilmus aga välja ka hulk salvestisi, mis olid tehtud nii vahetult enne kui ka pärast neid ütlusi (ja ka järgnevatel päevadel), kus näidati toimunut täies hiilguses ja pikkuses. Pärast enam kui põhjalikke arutelusid kohtusaalides (ning paralleelselt mõistagi ka avalikkuses), tuli tõdeda järgmist – Lohfinki kõnealused sõnad olid suunatud filmimisele, ta soovis selle lõpetamist. Seega "ei" ei tähenda alati "ei". Või täpsemalt – see ei pruugi olla suunatud seksuaalvahekorrale. See kestis vaba tahte alusel edasi nii konkreetsel hetkel kui ka nii mõnelgi järgmisel päeval, mida mõistagi jätkuvalt filmiti. Mehi karistati lõpuks vahekorra (tahtevastase) filmimise ning filmimaterjali edasise jagamise, Lohfinki aga valesüüdistuse esitamise eest.
Seega – isegi kui on mingil moel tuvastatav "ei" seksuaalvahekorra ajal, ei ole see veel uurimise lõpp. Ehk keelduti mingist konkreetsest seksuaalpraktikast, mida üks osapooltest välja pakkus? (Fantaasiale start!) Olete seda viisi varem harrastanud? Mitu korda? Küsimustest ei pääse. Sest me oleme nüüd ju magamistoas.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi