Indrek Kannik: närvilised nädalad Zapadi õppuse eel

Indrek Kannik
Indrek Kannik Autor/allikas: RKK

Ohufoon, mis Venemaa suurõppuste ajal on nagunii üsna kõrge, on tänavu pigem veel kõrgem, kuna retooriline agressiivsus Venemaa suunalt on viimaste aastate keskmisest kõrgemal tasemel. Samas pole see veel kindlasti jõudnud Gruusia ja Ukraina sõdade eelsele tasemele, mis annab lootust, et pigem suuremaid vapustusi ei järgne, kirjutab Indrek Kannik.

Vene relvajõudude suurõppused on nende naabrite jaoks närviline periood. 2008. aastal järgnes õppusele Kavkaz sõjaline agressioon Gruusia vastu, 2015. aastal kasutas Venemaa õppust Tsentr Süüria interventsiooni ettevalmistamiseks.

Vene relvajõudude iga-aastased suurõppused toimuvad suvel ja sügisel, n-ö ametlik osa reeglina septembri keskel. Aga ametlik osa polegi vast kõige tähtsam, sel ajal on kohal telekaamerad ja õppust inspekteerib president Putin, nii et väikese liialdusega võib öelda, et ametliku osa näol on pigem tegu avaliku ja propagandistliku etapiga õppusest.

Sõjalisest ja naabrite julgeoleku vaatevinklist on märksa tähtsam ettevalmistav faas, mil erinevad üksused kogunevad õppuste aladele ning viivad igapäevaselt läbi harjutusi polügoonidel, ning õppusejärgne faas, mil need üksused naasevad oma alalise paiknemise kohtadesse. Just nendel perioodidel on sõjalised riskid Venemaa naabrite jaoks kõige suuremad. Miks? Kui tavaolukorras hakataks liigutama suuremaid üksusi, siis on meil ja meie liitlastel suhteliselt kerge tuvastada, et Venemaa käitumises on anomaaliat ning meil on rohkem aega, et oma vastusamme ette valmistada. Kui aga toimub plaaniline õppus, siis on ka massiivne vägede liigutamine tavapärane. Eelhoiatuse aeg juhul, kui need üksused õppeplaanide täitmise asemel alustaksid reaalset sõjalist operatsioon, jääb väga lühikeseks.

Seega võime kokkuvõttes rääkida umbes kahe ja poole kuu pikkusest perioodist (juuli keskpaigast septembri lõpuni), mil Venemaa võimekus konventsionaalse sõja alustamiseks on kõige suurem.

Venemaa suurõppustel on nelja-aastane tsükkel. Iga sõjaväeringkond (lääs, lõuna, kesk ja ida) on tuumikalaks ühele suurõppusele nelja aasta jooksul. Eelmine läänesuunaline suurõppus Zapad toimus 2017. aastal ja sel aastal jõuab ring tagasi läände. Läänesuunalise õppuse läbiviimise alad jäävad meie ja meie liitlaste piiride vahetusse lähedusse. Näiteks 2017. aasta õppuse ajal toimusid suuremahulised tegevused Luugas, Pihkvas, Kaliningradis ja Valgevenes. Sellest tulenevalt on just Zapad Venemaa suurõppustest meie jaoks potentsiaalselt kõige ohtlikum.

Kõrgendatud riski hooaeg

Samas tuleb märkida, et tegelikult toimub suurõppuse ajal aktiivne tegevus ka teiste sõjaväeringkondade territooriumil ning ka õppused Kavkaz (lõuna sõjaväeringkonnas, viimati eelmisel aastal) ja Tsentr (kesksõjaväeringkonnas, viimati 2019) kujutavad meile potentsiaalset ohtu. Seda enam, et Tsentriga paralleelselt on viimastel kordadel meie regioonis toimunud ka Vene-Valgevene ühisõppus Liidukilp (Šhšit Sojuza).

Samuti on Venemaa sõjalaevastik alates 2017. aastast korraldanud Peterburis ja Kroonlinnas juuli lõpus mereväeparaadi. Selleks ajaks tuuakse Läänemerele ka hulk Põhja- ja Musta mere laevastiku aluseid, mis suurendab umbes kuuks ajaks (juuli keskpaigast augusti keskpaigani) Vene laevastiku võimekust meie regioonis märgatavalt. Viimastel aastatel on paraadile järgnenud ka mereväeõppus meie territoriaalvete vahetus läheduses.

Sõjalise tegevuse alustamiseks on vajalikud vastavad võimed ja poliitiline tahe. Võib üsna kindlalt kinnitada, et vähemalt hilissuviste suurõppuste perioodil on Venemaal meie regioonis piisavalt üksusi, et alustada sõjalist operatsiooni. Samas oleks sõjaline operatsioon NATO riikide vastu poliitilisest vaatevinklist muidugi hiiglaslik risk, et mitte öelda hullumeelsus. Majanduslikud, poliitilised ja küllap ka sõjalised tagajärjed oleksid Venemaa jaoks mitte ainult pikas ja keskmises, vaid ka lühikeses perspektiivis hävitavad. Paraku muidugi ka meie jaoks, sest sõjategevuse tanner rikkamaks ja ilusamaks ei muutu.

Meil ei ole üldiselt põhjust arvata, et Venemaa juhtkond langetaks irratsionaalseid otsuseid. Agressioonid Gruusia ja Ukraina vastu ning interventsioon Süürias oli enam-vähem kindla peale minek. Sõjalise vastupanu võimekus oli piiratud ja kolmanda osapoole sekkumist polnud karta. Kui sõjaline vastupanu tugevamaks muutus (Ida-Ukrainas) või tekkis kolmanda osapoole aktiivne sekkumine (Ühendriigid tulid mängu Süüria idaosas ja Türgi sekkus Idlibis), siis tõmbasid venelased kohe pidurit.

Inforuum kui indikaator

Oluline osa sõja ettevalmistamises on ka avaliku arvamuse kujundamisel, seda esmajoones oma koduauditooriumi jaoks, aga ka välisriikide suunal. Sõjad ei alga nii, et täna on kõik rahulik või nö tavalisel nivool, aga homme hommikuks on okupandid pool riiki ära vallutanud. Nii Gruusia kui ka Ukraina sõdadele eelnes Venemaa massiivne infokampaania nende riikide vastu.

Meil ei ole praegu infot, et õppuse Zapad 2021 planeeritavad tegevused erineks oluliselt Zapad 2017-st, samuti ei prognoosita, et õppusel osalevate sõjaväelaste arv oleks märkimisväärselt suurem eelmisest korrast. Küll aga on poliitiline foon närvilisem kui nelja aasta eest.

Kevadel viis Venemaa arvestataval hulgal lisavägesid Ukraina piiri äärde ja ähvardas üsna otsekoheselt agressiooni laiendamisega. Kui rahvusvaheline üldsus (eelkõige Ühendriigid, NATO ja EL) ning Ukraina ise poleks üksmeelselt ja resoluutselt reageerinud, võinuks sõjategevuse laiendamine ka aset leida. Aga ka tänaseks pole Venemaa põhiprobleem Ukrainas, ehk Ukraina riigi ja rahva soovimatus alluda Venemaale, lahenenud. Venelased lootsid tõenäoliselt aasta-kaks, et president Zelenskilt on võimalik välja kaubelda tingimused, mis viiks Ukraina sisulise föderaliseerimiseni ja annaks Venemaa kontrolli all olevatele Ida-Ukraina aladele vetoõiguse riigi tuleviku üle otsustamisel. Tänaseks on aru saadud, et seda ei juhtu ning seetõttu püsib järgmistel kuudel reaalne oht Venemaa laiendatud sõjategevuseks Ukraina vastu.

Kuigi Lukašenko on Euroopa oludes erakordse vägivalla abil suutnud taastada kontrolli Minski ja teiste Valgevene linnade tänavate üle, on olukord riigis endiselt plahvatusohtlik. Venelased ei ole veendunud, mis hakkab toimuma Valgevenes pärast Lukašenko lahkumist võimult ja see muudab nad eriti närviliseks. Sisuliselt on ju Valgevene jäänud ainsaks riigiks Venemaast läänes, mille üle Venemaal arvestatav mõju on ja selle kaotamine oleks Venemaa juhtkonna jaoks Ukraina kaotamisega võrreldav geopoliitiline lüüasaamine.

Lisaks tekitab lääne ja Vene suhetes arvestatavaid pingeid ka Valgevene režiim ise, seda suure tõenäosusega Venemaa heakskiidul. Ryanairi tsiviillennuki kaaperdamine ühe opositsioonitegelase kinnipidamiseks oli sümboolselt tugev akt, aga Leedu suunale korraldatud migratsioonitulv tekitab Leedule ja EL-ile kokkuvõttes palju suuremaid igapäevaseid probleeme. Muidugi saab Leedu sellega kokkuvõttes hakkama, aga see nõuab ressursse ja tekitab paratamatult ka riigisiseseid pingeid.

Seega võib öelda, et ohufoon, mis Venemaa suurõppuste ajal on nagunii üsna kõrge, on tänavu pigem veel kõrgem, kuna retooriline agressiivsus Venemaa suunalt on viimaste aastate keskmisest kõrgemal tasemel. Samas pole see veel kindlasti jõudnud Georgia ja Ukraina sõdade eelse ajaperioodi tasemele, mis annab lootust, et pigem suuremaid vapustusi ei järgne ja venelaste praegust käitumist võib põhjendada näiteks sooviga näidata Ühendriikide uuele administratsioonile, et me oleme tähtsad ja ohtlikud ning te peate meiega arvestama.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: