Valgevene alustas iseseisva riigina 25. augustil 1991 pärast augustiputši. Iseseisvus tuli Valgevene tollasele juhtkonnale vastu nende tahtmist.

1990. aastal valiti Valgevenes ülemnõukogu uus koosseis. Jõudude vahekord kujunes umbes selliseks: sada uuendusmeelset demokraati tuumafüüsika doktori Stanislav Šuškevitši juhitud Demokraatliku klubi ümber, 27 kommunistide põhimõttelist opositsionääri Zenok Poznjaki Rahvarindest ja 150 punast direktorit, kolhoosiesimeest ja nomenklatuuri kommunisti.

Ülemnõukogu esimeheks valiti Valgevene kompartei sekretär põllumajanduse alal Nikolai Dementei. Selline koosseis istus koos kuni 1994. aasta uue põhiseaduse vastuvõtmiseni.

Augustiputši ajal toetas Dementei juhitud ülemnõukogu enamik riigipöörajaid. Pärast putši läbikukkumist olid kommunistid sunnitud ülemnõukogu eesotsast tagasi astuma. Järgnevas võimuvaakumis õnnestus ülemnõukogu demokraatlikel jõududel välja kuulutada Valgevene iseseisvus. Samuti õnnestus demokraatidel valida Šuškevitš uueks ülemnõukogu esimeheks.

Kuid see ei kestnud kaua. 1992. aasta lõpul üritasid demokraadid korraldada referendumi erakorraliste parlamendivalimiste läbiviimiseks, kuid kommunistid lasid selle algatuse põhja. Ehkki ülemnõukogul õnnestus vastu võtta mõned olulised seadused, oli tegelik võim ikkagi Valgevene NSV ministrite nõukogust välja kasvanud valitsuse käes. Kulminatsiooniks võeti Šuškevitš 1994. aasta alguses ülemnõukogu esimehe kohalt maha.

Kui teised Nõukogude Liidu endised vabariigid lammutasid jõudsalt soveti pärandit, suutsid Valgevene NSV kommunistid võimu säilitada ja paigal tammuda. Alles 1994. aastal suudeti Valgevenes vastu võtta uus põhiseadus ja korraldada esimesed presidendivalimised.

Esimeseks presidendiks valiti kõigile üllatuslikult Aleksander Lukašenko. Populistlike lubadustega kõigile tööd ja leiba anda ning luua tihe liit Venemaaga, lisaks korruptsioonivastase võitluse loosungitega sai ta valimiste teises voorus 80 protsenti valijate häältest. Euroopa viimaseks diktaatoriks nimetatud Lukašenko on praeguseks Valgevenet valitsenud 27 aastat.

Lukašenko õppis esmalt pedagoogilises instituudis ja sai ajaloo ja kommunistliku ühiskonnaõpetuse õpetaja kutse. Hiljem lõpetas ta veel olude sunnil põllumajandusakadeemia ja temast sai ökonomist, põllumajandusliku tootmise organiseerija. Aastatel 1985–1987 oli ta Mogiljevi oblastis Lenini-nimelise sovhoosi kompartei komitee sekretärina. Järgnes edutamine sovhoosi Gorodets direktoriks.

Sealt poliitikasse sukeldunud Lukašenko tõmbas omale ette eduka majandijuhi maski. Lukašenko võim tähendas sisuliselt pseudorahvusliku butafooriaga kaetud Valgevene NSV jätku ilma Nõukogude Liiduta. Seega mitte juhuslikult ei muutnud Lukašenko võimule saades kohe Valgevene rahvuslikud sümbolid tagasi Valgevene NSV aegu meenutavaks lipuks ja vapiks. Kolhoosikord oli muidugi ka Lukašenkole südamelähedane. Üle 95 protsendi haritavast maast Valgevenes kuuluvad riiklikele ja ühismajanditele ehk sovhoosidele ja kolhoosidele.

1995. aastal kuulutas Lukašenko välja Valgevene uue kursi – turumajandusliku sotsialismi. Hinnad võeti uuesti riikliku regulatsiooni alla, administratiivselt kehtestati valuutakursid. Oluliselt laiendati riiklikku kontrolli eraettevõtluse üle. Täielikult riigi kontrolli alla läks ka väliskaubandus.

2005. aastal süvendas Lukašenko oma turumajanduslikku sotsialismi veelgi. Paljud eraettevõtted natsionaliseeriti uuesti. Püsima jäänud eraettevõtted on valitsuse ja kohalike omavalitsuste range kontrolli all. Julmalt on Lukašenko käitunud opositsiooniga. Veidigi pead tõstnud poliitilised vastased on kas vangistatud või halvimal juhul teadmata kadunud.

8. detsembril 1999 kirjutasid Valgevene ja Venemaa alla lepingule liikumisest ühiseks liitriigiks. See nägi ette järkjärgulist integreerumist. Sellele lepingule peale vaadates on selge, et pärast selle realiseerumist ei saaks Valgevenest kui suveräänsest riigist enam rääkida.

Arvatakse, et Lukašenkol oli silme ees eesmärk saada ise selle liitriigi presidendiks, kuid Vladimir Putini tõus võimule hajutas kiiresti selle illusiooni. Edasine on olnud Lukašenko lõpmatu vingerdamine, et lepingut mitte täita, aga samal ajal saada Venemaalt majandusele toetusi ning soodushindu sealt tulevale toorainele.

Kogu Lukašenko "Valgevene ime" on põhinenud Venemaa majanduslikul lüpsmisel ja ülekavaldamisel. Kui venelastel vahel Lukašenko lõputust petmisest mõõt täis sai, lasi Valgevene diktaator mõned poliitvangid vanglast vabaks ja ütles lääne suunal mõne hea sõna.

2004. aastal viis Lukašenko läbi uue referendumi, mis andis presidendile eluaegse õiguse presidenditoolil istuda.

Valgevene kultuur ja emakeele kasutus on hääbumas. 2013. aastal õppis riigis valgevene keeles ainult 16,4 protsenti kooliõpilastest. Valgevenekeelsetes lasteaedades käis 11,4 protsenti lastest. Kõrgkoolide tudengitest õppis valgevene keeles vaid 0,2 protsenti ja segi valgevene ja vene keeles 37,4 protsenti noortest.

2018. aasta lõpul näitas Venemaa esimest korda tõsiselt Lukašenkole hambaid. Sisuliselt sai ta Kremlist ultimaatumi, et me kas liigume integratsiooniga edasi või kaotate kõik soodustused. See oleks Valgevenele tähendanud kahe-kolme aasta jooksul 10‒20 miljardit dollarit hävingut.

Kuid siis tulid 2020. aasta presidendivalimised. Lukašenko lasi vangistada kõik arvestatavad vastased valimistel. Vangistatud presidendikandidaadi Sergei Tsihhanovski abikaasa, kõrgema haridusega inglise ja saksa filoloog, Svetlana Tsihhanovskaja astus valimistele oma mehe esindajaks. Lukašenko tegi vea ja jättis põlglikult koduperenaiseks nimetanud Tsihhanovskaja valimistelt eemaldamata.

Valimiste võitjaks kuulutati Lukašenko ning talle kirjutati 80 protsenti valijate häältest. Valgevene rahvale oli selge, et tegelikult võitis valimised Tsihhanovskaja. Lääneriigid valimistulemusi ei tunnistanud. 9. augusti õhtul algas rahumeelne revolutsioon, millega nõuti Lukašenko tagasiastumist ja Tsihhanovskaja presidendiks tunnistamist.

Lukašenko politsei eriüksused asusid rahutusi erilise jõhkrusega maha suruma. Talveks meeleavaldused vaibusid, igasugune vastuseis Lukašenkole suruti halastamatult maha, opositsiooni liidrid vangistati või sunniti Valgevenest põgenema.

Revolutsiooni sümboliks kujunenud valge-puna-valge lipp ja värvid kuulutati fašistlikuks sümboolikaks. Lukašenko ajas loba lääne sekkumisest ja NATO vägede ähvardavast ohust Valgevene piiridel. Ning muidugi tõttas Lukašenko esimese asjana Venemaale Putini juurde kurtma, abi ja raha küsima.

Putini toetus Lukašenkole valmistas Valgevene rahvale suure pettumuse. Naiivselt loodeti, et Putin aitab Valgevene rahval Lukašenko võimult kõrvaldada. Samuti näitas Valgevene revolutsioon, et rahumeelsel protestil ei ole võidu võimalust, kui vastas on diktaator ja talle ustavad jõustruktuurid, kes on valmis protestijate pihta tulistama ja neid tapma.

Läänemaailmal sai ilmselt lõplikult mõõt täis, kui Lukašenko sundis jõuga Minskis maanduma Ateenast Vilniusesse teel olnud Ryanairi reisilennuki, et arreteerida pardal olnud opositsioonilise ajakirjaniku Roman Protaševitši. Sellele järgnenud lennundus- ja majandussanktsioonid annavad kindlasti ränga hoobi Valgevene majandusele. Kui kaua Lukašenko Putini toetusel veel vastu peab, näitab juba aeg.