Venemaa presidendi Vladimir Putini ja tema oligarhidest abiliste valitsemisest, keda vene opositsiooni ja välisriikide poolt rahvusvahelises pressis nimetatakse KGB huntaks, on möödunud kakskümmend aastat. Nende aastate jooksul pole hiiglaslikule 17,4 miljoni km2 suuruse territooriumiga Venemaale olnud ühegi võõrriigi vägede kallaletungi. Viimase kümne aasta sündmused Euroopas ja Venemaal on muutnud aga põhjalikult kontinendi julgeolekuolukorda.

Putin alustas tööd presidendina 1. jaanuarist 2000 üpris energiliselt. Oma meeskonna moodustas ta usaldusväärsetest eriteenistuste töötajatest, vahetades välja Jeltsini-aegse nomenklatuuri. Üsna pea hakkasid Venemaa sise- ja välispoliitilises käitumises toimuma järsud muutused.

Kohe pärast presidendi ametisseasumist taastas Putin riigihümnina endise stalinliku Nõukogude Liidu hümni, muutes selles ainult mõned laused. Varsti hakkasid Kremlist üle riigi levima ka teated, et Venemaa Föderatsioonil on maailmas eriline ajalooline missioon, vene rahvas on eriline ja vene riik kujutab endast iseseisvat tsivilisatsiooni.

Algas neostalinismi taassünni kampaania, mille käigus toimus laialdane NSVL-i ja selle järglase Venemaa Föderatsiooni ajaloolise tähtsuse ja suuruse propageerimine; Stalini rolli ülistamine riigi muutmisel maailma suurvõimuks; kiiresti taastati ka NSVL-i ja Teise maailmasõja ajaloo moonutatud kajastamine (vt ka: Ants Laaneots, "Teise maailmasõja kaks ajalugu", ERR).

Metsiku kapitalismi perioodi ja majanduslikke raskusi üle elava riigi sisepoliitikas väljendusid need uuendused eelkõige Putini karmikäelises sisepoliitilise olukorra stabiliseerimises ja riigi kaosesse viinud kohaliku nomenklatuuri ning Moskva ees "patustanud" oligarhide korrale kutsumises.

Tiivustatuna riigi majanduse kiirest edust tänu energiakandjate gaasi ja nafta ekspordile läände oma esimesel ja teisel valitsemisperioodil (Venemaa SKT kasvas 2000 -2008 aastatel peaaegu kahekordselt) asus Putin vallutama maailma.

Finantskriisi mõjud

Aastatel 2007-2008 maailma tabanud finantskriis halvendas rängalt nii poliitilist, majanduslikku kui ka rahva olukorda Venemaal ja Ukrainas. Kahju mõlema riigi majanduses oli suur. Venemaal langes SKT 7,9 protsenti, Ukrainas veelgi enam, 15,2 protsenti. See viis Venemaa kui suurriigi üldise konkurentsivõime järsu vähenemiseni.

Venemaa ja Ukraina kannatasid ja kannatavad siiani raskete sotsiaal-majanduslike tagajärgede all. Putini kunagise kaastöötaja, opositsiooni läinud ja nüüd välismaal resideeruva vene poliitiku Andrei Illarionovi andmetel on Venemaa sisemajanduse kogutoodang pidevalt langenud. 

Londonis asuva Rahvusvahelise strateegiliste uuringute instituudi aastaraamatu "The Military Balance 2021" järgi oli 2013. aastal Venemaa SKT veel 2,3 triljonit dollarit, 2020 aga vaid 1,4 triljonit dollarit. Võrdluseks; USA SKT oli 2020. aastal 20,8 triljonit dollarit, Hiinal 15,2 triljonit, Saksamaal 3,31 triljonit, Kanadal 2,16 triljonit.

Maailma vallutamisse takerdunud Venemaa juhtkonnas valitseb siiani peataolek, kuidas lahendada kriis. Kaos majanduses ja ühiskonnas süveneb, riigi üldine olukord halveneb aeglaselt, kuid järjekindlalt.

Diktatuuri kalduv ja maailma valitsemisest unistav president Putin ei suuda koos abilistega leida lahendust, kuidas väärikalt raskest poliitilisest ja majanduslikust olukorrast välja tulla.

Oskamatute juhtide poolt tupikusse aetud olukorras soovib president Putin kõige rohkem, et tema isiklik erinevates maailma pankades hoitav raha ja isiklik heaolu jääksid alles, aga ka, et Venemaa autoriteet säiliks ja riik tervikuna jääks maailmas ka edaspidi suurvõimu staatusesse. Kuid asi ei laabu, edu ei tule. Toimub kõrgklassi kuuluvate venelaste massiline emigreerumine Lääne-Euroopasse, USA-sse, Skandinaaviasse, Kanadasse ja teistesse riikidesse.

Halveneva majandusolukorra taustal tegi Venemaa juht oma tegevuses ootamatu kannapöörde. Teda ei huvitanud enam niivõrd riigi majanduse olukord ja rahva heaolu, vaid eelkõige toorele jõule tuginev sõjaline ekspansioon, teiste riikide ning maade vallutamine ja okupeerimine.

Putin on veendunud, et maailma probleeme saab lahendada ainult sõjaväega, mida toetavad vajadusel riigi tuumarelvad. Venemaale peamisteks vaenlaseks peab Putin USA-d ja NATO-t, Ukrainat ja Poolat ning veel mõningaid teisi riike.

Kreml alustas oma relvajõudude reorganiseerimist pärast kallaletungi Gruusiale 2008. aasta suvel, mil Moskvas, vaatamata grusiinide lüüasaamisele avastati, et vene relvajõud on ebaefektiivsed, teistest riikidest arengus maha jäänud ja omavad ainult kümne protsendi ulatuses kaasaegset relvastust, tehnikat ja varustust.

Leiti, et ebaefektiivsed on ka kaasaja sõjaks ettevalmistatavad ajateenijate üksused. Vene relvajõududes käivitus sügisel 2008 pikaajaline laiapõhjaline reform, mille eesmärgiks oli saavutada 2020. aastaks olukord, et vähemalt 70 protsenti sõjaväe relvastusest, tehnikast, varustusest, infrastruktuurist ja õppeväljadest oleks kaasaegne.

Putini ja tema kindralkonna peaeesmärk oli põhjalikult suurendada ja moderniseerida sõjaväge ning tõsta selle võimsus parimaks maailmas. Vene kindralstaap alustas üksuste intensiivse väljaõppega, suurendades järk-järgult õppuste suurust ja osalejate arvu. Mõistes, et naabreid on võimalik alistada vaid jõuga, otsustas Putin samal 2009. aastal lahkuda Euroopa relvastuse piiramise leppest.

2009. aastast hakkasid Venemaal toimuma ka järjest suureneva mastaabiga operatiiv- ja strateegilise tasandi 120 – 200 tuhande osavõtjaga õppused. Balti regioonile lähimad strateegilised õppused Zapad toimusid juba igal neljandal aastal Lääne sõjaväe ringkonnas hiiglaslikul maa-alal Põhja merest kuni Balti mereni ja Kaliningradi oblastini. Kõik tundemärgid näitasid, et Kreml valmistub suureks sõjaks läänega.

Venemaa suhete pingestumine Lääne-Euroopaga intensiivistus 2015. aastal strateegiliste õppuste Zapad 2017 eel. Kremli plaan nägi ette luua riigi läänepiiri lähedale täiendavalt olemasolevatele väekoondistele ka kolm uut diviisi, igas neist 11 000-12 000 sõdurit ja ohvitseri.

Vastuseks NATO otsusele paigutada Balti riikidesse ja Poolasse NATO üksused, kinnitas president Putin dekreedi, mis pidi suurendama vene rahuaja sõjaväge kahekordselt. Venemaa relvajõududes olemasolevale 900 000 sõjaväelasele kavatseti lisada veel samapalju inimesi, suurendades rahuaja koosseisu 1 830 000 võitlejani.

See presidendi fantaasiast tulenev armee suurendamine ei võimaldanud Moskval rahapuudusel inimesi, relvastust ja varustust, sõjaväelinnakuid ning kõige muu vajalikku hankida või ehitada.

Hiljem selgus, et need diviisid lääne potentsiaalsel sõjatandril ikkagi loodi. Neist kavatseti õpetada välja keerulises operatiivolukorras tegutsemiseks vajalikud nn kiirreageerimisjõud. Vene press teatas, et loodav väegrupp mehitatakse, relvastatakse ja varustatakse ning peab olema 2020. aastal valmisolekus pealetungioperatsioonide läbiviimiseks naaberriikides.

Kuid Venemaal kriis jätkub ja riik vajub järjest sügavamale majanduslikku ja poliitilisse kaosesse. Jätkub ka riigi elanikkonna vaesumine. Venemaa statistikaameti Rosstat uuringu kohaselt suutis 2018. aasta teises kvartalis 48,2 protsenti Venemaa perekondadest lubada endale vaid toitu ja riideid, neil polnud võimalik teha mingeid suuremaid väljaminekuid, näiteks osta mööblit, nutitelefoni või külmkappi.

Veidi hiljem avaldas Rosstat veelgi laiema ja süngema pildi, avastades, et täiendavate uuringute tulemusena ligi 72 protsenti Venemaa elanikkonnast elab kas vaesuse piiril või allpool seda. Venemaa elanike seas ringleb siiani anekdoot Putini sõbra, endise presidendi Dmitri Medvedevi legendaarseks muutunud vastusest rahvale: "Raha pole, kuid te pidage vastu".

Süvenev vaesus on viimastel aastatel liikuma pannud vene rahvamassid. Peaaegu kõikides Venemaa suurtes linnades, kaasa arvatud Siberis asuvates, toimuvad üha suuremad rahva demonstratsioonid, protesteerides valitsuse saamatuse ja riigi süveneva vaesuse vastu.

Eriti vihased on vene Kaug-Ida venelased. Aastakümneid toimuv, vene Kaug-Ida oma ajalooliseks kodumaaks pidavate hiinlaste rahumeelne invasioon ja kohaliku võimu ülevõtmine ning Moskva poolt seal täielikult unustatud venelaste olukord, keda uued asukad aeglaselt, kuid järjekindlalt välja tõrjuvad, on venelased raevu ajanud.

Räägitakse kardinaalsest otsusest luua seal oma iseseisev ja Moskvale mitte alluv vabariik. Ka mitmed teised Venemaa Föderatsiooni kuuluvad väikerahvad ja nende autonoomsed vabariigid mõlguvad mõtteid eraldumiseks "suurest isast".

Vägede koondamine Ukraina piiride taha

Tavalistele tööinimestele raha maksta pole, kuid 31. augustil 2018 teatas Venemaa sõjalaevastiku ülemjuhataja admiral Vladimir Koroljov, et 1.-8. septembrini 2018 üheaegselt suurõppustega Vostok-2018 Ida-Siberis, milles osaleb ligi 290 tuhat vene sõjaväelast, toimuvad laevastiku ja õhukaitse õppused ka Vahemeres.

Admirali sõnul osalevad selles Põhja, Balti, Musta mere laevastikud ja Kaspia flotilli laevad ning kaugpommituslennuväe lennukid. Kokku võtab manöövritest osa 26 lahingulaeva, sh kaks allveelaeva, ja 34 sõjalennukit. Lipulaevaks on Põhjalaevastiku raketiristleja Marssal Ustinov.

Ta märkis ka, et õppuste raames toimuvad strateegiliste pommitajate Tu-160, allveelaevade tõrje lennukite Tu-142 ja Il-38, samuti hävitajate Su-33 ja Su-30SM lennud reaalse sõjaolukorra tingimustes.

Küsimustele õppuse eesmärkidest merel selgitas Koroljov, et harjutatakse "allveelaevade vastase võitluse ja õhukaitse, merekommunikatsioonide kaitse, piraatluse vastase võitluse ning hädas oleva laeva abistamise probleeme ja toimuvad rakettide ja suurtükkide lahinglaskmised". Koroljov kinnitas ka, et õppustes osalevad alused pöörduvad pärast nende lõpetamist tagasi oma baasidesse.

Sel kevadel läks seis päris pingeliseks. Mõned lääneriikide analüütikud ennustasid Venemaa vägede lööki Ukrainale eesmärgiga purustada Ukraina peajõud ja sundida riik kapituleeruma agressori esitatud tingimustes.

Pärast Krimmi annekteerimist valis Putin oma järjekordseks ohvriks Ukraina, kavatsedes laia pealetungiga seal likvideerida Moskvale opositsiooniline võim. Tema käsul paigutati 18. aprillil 2021 Krimmi poolsaarele suured 58. armee üksused, Pihkvas asuva 96. dessantründediviisi kontingent ja pikamaa õhutõrje raketiüksused.

Vägede koondamine poolsaarele oli nii suur, et olemasolevad üksused reorganiseeriti enam kui 30 000-meheliseks armeekorpuseks, mis on võimeline Ukrainat ründama lõunast. Samal päeval, 18. aprillil teatas vene kindralstaabi ülem, et Venemaa koondab õppuste sildi all järgmise nädala jooksul Ida-Ukraina piiride lähistele 86 000 - 120 000-mehelise väekontingendi. See toimus üsna kiiresti.

Hiljem selgus, et Putin oli koondanud Ukraina vastu 58. armee Lõuna sõjaväeringkonnast, äsjaloodud 41. armee Kesk sõjaväeringkonnast, 76. dessantründediviisi Pihkvast, 96. õhudessantdiviisi Rjazanist ja Ukraina idapiiri läheduses asuva, äsja formeeritud 8. armee. Ida-Ukrainas, venelaste poolt okupeeritud Donetski oblastis asus nende 1. armeekorpus ja Luganski oblastis 2. armeekorpus. Seega kallaletungiks Ida-Ukrainale oli Kremli käsul pühapäevaks 25. aprilliks 2021 koondatud kokku ligi 110 tuhat vene sõdurit.

Ukraina oli suures mures venelaste oluliselt kaasaegsema relvastuse ja tehnika ülekaalu pärast ning suurendas oma relvajõud parimate, Ida-Ukrainas võidelnud üksuste arvelt 250 000 võitlejani, kuid vananenud, Nõukogude Liidu pärandist maha jäänud tehnikaga oli vaenlase vastu raske võidelda.

Appi tulid USA ja Suurbritannia. USA kaks tiibrakettidega Tomahawk (laskekaugus kuni 1600 km) relvastatud fregatid Donald Cook ja Roosevelt läbisid 20. aprillil 2021 Bosporuse väina ja alustasid Mustal merel liikumist põhja suunas. Nendele järgnesid tiibrakette kandvad briti fregatid, mis julgelt lähenesid Krimmi poolsaarele, mis de jure ei kuulu Venemaale.

Legendaarse kuulsuse sai tiibrakette kandev briti fregatt Defender, mis sisenes Kremli poolt ühepoolselt deklareeritud territoriaalvetesse, möödudes okupeeritud Krimmi poolsaare rannikust 24 kilomeetri kaugusel reageerimata venelaste hüsteerilistele ähvardustele kasutada relvi, mille paugud jäidki brittidel kuulmata.

Samaaegselt USA ja Suurbritannia fregattide reidiga jõudis lõunast Bosporuse väina sissepääsu lähedusse ka USA lennukikandja lahingugrupp, mis peatus olles täielikus lahinguvalmisolekus, et vajadusel lasta käiku oma hävitus- ja ründelennukid, tiibraketid, õhutõrjevahendid ning allveetõrje laevad.

Ukrainas toimus samal ajal USA sõjaväe transpordilennukite usin liiklemine ja ameeriklaste intensiivne uue relvastuse, varustuse ning sõjatehnika juurdevedu. Riiki ilmusid ka USA sõjaväelased ja eriüksuslased. Ukraina relvajõudude õppekeskustes käivitus ukrainlaste uue relvastuse ja tehnika väljaõpe kasutamiseks lahinguolukorras. Ukrainasse ilmusid USA eriüksuslased ja väljaõppeinstruktorid.

Pinge Moskvas suurenes, Putin mõistis, et mängib tulega, millel võivad olla rasked tagajärjed. 22. aprillil 2021. teatas presidendi lähim abi kaitseminister Sergei Šoigu pressile, et Venemaa hakkab alates homsest viima toimunult õppustelt ära oma Ukraina piiri lähedal asuvaid vägesid. Šoigu sõnul naasevad üksused oma baasidesse 1. maiks 2021. Mustal merel algasid kohe ka NATO suurõppused allianssi 32 sõjalaeva osavõtul.

Valgevene presidendi ootamatu kannapööre.

Aleksandr Lukašenko ja Putini suhted hakkasid järsult halvenema pärast Venemaa kallaletungi Gruusiale 2008. aastal. Uue hoobi andis suhtele kallaletung Ukrainale 2014. aastal, Krimmi annekteerimist ja Ukraina idaosas Donetski ja Luganski oblastite okupeerimist.

Naabermaade vallutamise iha Moskvas kasvas veelgi. 2014. aasta suvel arutas Krimmi veretust annekteerimisest eufooriasse sattunud riigi juhtkond tõemeeli, kas võtta Kasahstanilt ära venelastega tihedalt asustatud alad ja liita need Venemaaga. See ehmatas ja vihastas väga kasahhe, kes asusid aega kaotamata ehitama piiri Venemaaga.

Moskvas hakati uuesti valjusti rääkima ka Alaska tagasinõudmisest USA-lt. Selle olevat Vene tsaar Aleksander II ebaseaduslikult 1867. aastal müünud ameeriklastele 7,2 miljoni dollari eest. Moskvas moodustati isegi juristide töögrupp, mis pidi leidma juriidilise aluse sellele nõudele.

Lukašenko ja Nursultan Nazarbajev said aru, et Putinile pole püha ükski rahvusvaheline liit, seadus ega kokkulepe. Kreml talitab nii nagu heaks arvab, kõhklemata jõu kasutamisest ka oma SRÜ liitlaste vastu.

Mõlemad riigipead keeldusid 2014. aastal ühinemast Putini hiiglasliku föderatsiooniga, õigemini hingusele läinud NSVL-i meenutava Euraasia Liidu loomise plaaniga. Venemaast suure majandusliku sõltuvuse tõttu piirdusid mõlemad riigid sunnitult vaid Euraasia majandusliiduga. Lukašenko on järjekindlalt toetanud Ukraina territooriumi terviklikkust, olnud vastu selle idaosa okupeerimisele ja Krimmi annekteerimisele.

Kahe diktaatori suhted läksid viimaks nii halvaks, et Lukašenko keeldus Putini tungivatele nõuetele vaatamata andmast luba Vene õhujõudude baasi loomiseks Valgevenes ja ei osalenud esmakordselt ka 2017. ning 2021. aastal võidupüha pidustustel ja paraadil Moskvas.

Putin oli sunnitud võõrustama 9. mai 2021 paraadil Moskvas vaid üht riigipead, Tadžikistani president Emomali Rahmoni. Valgevene president keeldus ka sõitmast Venemaale Euraasia majandusliidu riikide tippkohtumisele, tekitades seal suure segaduse. Lukašenko ei toetanud ka Moskvast pakutud katseid võtta OSCE Parlamentaarse Assamblee päevakorrast maha Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse taastamise resolutsiooni.

Valgevenes toimuv ei olnud Kremlile vastuvõetav, Putini arvates oli vasall hakanud mässama. Moskvas hakati valjusti rääkima Valgevenest kui olematust riigist. Venemaa strateegiliste uuringute instituudi direktor Leonid Rešetnikov ütles: "Sõltumatut riiki Valgevene Vabariik ei tohi olla maailma kaardil. See on Venemaa osa".

Muuseas, samalaadset mõtet väljendas järjekindlalt president Putin ka Ukraina suhtes. Enamik vene šovinistlikust eliidist peabki valgevenelasi ja ukrainlasi vene rahva loomulikuks osaks, kes räägivad omapärast murrakut.

Jaanuaris 2017 taastas Putin tollikontrolli Vene-Valgevene piiril, vähendades järsult Venemaale tulevate kaupade hulka, ehkki Euraasia majandusliidu lepe näeb ette tollivaba kaubavahetuse liikmesriikide vahel. Poole aasta pärast järgnes Vene piirivalvurite saabumine kahe riigi piirile ning piirikontrolli kehtestamine.

Venemaa kontrolli all olev Euraasia pank keeldus Minskile andmast krediiti, mida too hädasti vajas. Seejärel kinnitas Putin dekreedi, mis keelas mitme miljoni tonni nafta andmise Valgevene kahele olemasolevale naftatöötlemistehasele. Riigi majandus sattus suurtesse raskustesse.

Valgevene on Venemaast majanduslikult väga tugevas sõltuvuses. Lukašenko üritas küll 2018. aasta sügisel pöörata riigi välispoliitilist vektorit lääne poole ning aktiveerida majandussuhted Saksamaa ja teiste Euroopa riikidega, kuid see ei aidanud tal saada kaelast ränkrasket Venemaa majandussilmust.

Valgevene SKT langes 2016. aastal 48,1 miljardi dollarini, 2015. aastal oli see 54,6 miljardit. 2020. aastani oli Valgevene president teinud küllaltki palju, et eraldada oma eriteenistused ja relvajõud Vene omadest, kasutades selleks seadusandlikke akte ja üsna omapärast liitriigi lepete täitmist, suure rõhuga iseseisvusele.

Minskit juunis 2017 külastanud riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmetele kinnitasid nii Valgevene parlamendiliikmed kui ka kaitseministeeriumi tippametnikud üksmeelselt, et Valgevene ei soovi näha oma territooriumil alaliselt paiknevaid Vene vägesid ja ka pärast õppusi Zapad 2017 ei jäänud Valgevenesse ühtki vene sõdurit.

Sellist suhtumist tajuti ja vastavalt "hinnati" ka Moskvas. Paljud sõltumatud eksperdid ei välistanud selle tõttu ka Venemaa-poolset sõjalist ohtu Valgevenele ja selle juhile. Mitmetest Venemaa infoallikatest oli tulnud teateid, et Kreml on otsustanud vabaneda ebamugavast, isekast ja sõnakuulmatust, pidevalt probleeme tekitavast partnerist.

Valgevene poliitiku Dmitri Bondarenko sõnul sai Lukašenko teada, et Kreml kavandab Valgevenes riigipööret, mis viiakse ilmselt läbi hübriidsõja strateegia kohaselt, nõnda nagu see toimus Krimmis.

Minskis arvati, et Moskva seisukohalt on seda kõige lihtsam teha just suurõppuste ajal, kasutades vajadusel ära selleks Valgevenesse õppustele Zapad saadetud Vene üksused. Ka 2008. aasta Gruusia kallaletungile eelnesid Vene relvajõudude suurõppused Kavkaz 2008.

Viimaste käigus mängiti läbi eelseisva sõjalise operatsiooni plaan ja paigutati selles osalevad üksused lähtepositsioonidele. Sarnane stsenaarium leidis aset ka 2014. aasta algul enne kallaletungi Ukrainale ja Krimmi annekteerimist, kui Vene kaitseministeerium ja meedia leierdasid Rostovi oblastis, naaberriigi piiri vahetus läheduses läbiviidavast suurõppusest.

Putin oli ilmselt otsustanud Valgevene majanduslikult niivõrd ära kägistada, et riigis tekiks sisepoliitiline kriis ja rahva rahulolematus võimuga ning Lukašenko oleks kas sunnitud ise vabatahtlikult ametist lahkuma või toimuks see mingil muul, näiteks vägivaldsel moel.

Valgevenesse kavatseti paigutada Vene sõjaväebaasid ja riigist saanuks siis üks sõnakuulelik Venemaa osa. Kremli ettekäänded selliseks tegevuseks võisid olla standardsed, et näiteks NATO ohustab vennalikku liitlast ja Venemaa Kaliningradi enklaavi oma vägede paigutamisega alliansi idapoolsete partnerite territooriumile ning valmistub agressiooniks Venemaa vastu. Või näiteks, et Valgevene tunnetab agressiooni ohtu riigi läänepiiri lähedusse paigutatud NATO üksuste poolt ja Minsk palub abi oma julgeoleku tagamiseks.

Ootamatu pöörde Valgevenes tõid 2020. aastal toimunud presidendivalimised. Oma võidus kindel Aleksandr Lukašenko kukkus valimistel läbi ja presidendiameti võitis hoopis populaarne ning rahvale lähedane Svetlana Tihhanovskaja.

Valimisi jälginud Marko Mihkelson kirjeldas olukorda järgmiselt: "Seekordsete presidendivalimiste lähenedes oli selge, et Valgevene ühiskonnas on toimunud vaikselt muutus, mida justkui keegi pole tähele pannud. Kümnete tuhandete inimeste vaba meelsusavaldus üle riigi näitas, et Lukašenko ajastu hakkab lõppema."

Presidendivalimised suure tõenäosusega võitnud Svetlana Tihhanovskaja sunniti ähvarduste tõttu riigist oma laste turvalisuse nimel lahkuma Leetu.

Häda ajab härja kaevu. Tunnetades suurt ohtu oma karjäärile ja pöörates selja Balti riikidele, Ukrainale ja Poolale sai Lukašenkost ootamatult valimistega pealesunnitud Putini suur sõber ja kaasvõitleja ning oma naabrite Ukraina, Poola, Leedu ja Läti vaenlane.

Venemaa-Valgevene õppused Zapad

Esimesed Vene-Valgevene ühised strateegilised manöövrid Zapad viidi Valgevenes läbi 2009. aastal. Vene infoagentuuri Interfax-AVN andmetel osales nendes 12 500 sõjaväelast, sh 6000 vene sõdurit. Osalejate arv oli tegelikult palju suurem kui Euroopa riikide õppuste suuruse piiramislepe seda lubas.

Seejärel muutusid õppused regulaarseteks ja toimuvad nüüd vaheldumisi iga kahe aasta tagant kas ainult Venemaal või korraga mõlemas riigis. Neljal korral (2009, 2013, 2017 ja 2021) toimusid õppused Valgevenes. 2013. aastal osales õppustel juba ligi 22 000 Vene ja Valgevene sõjaväelast.

Lääneriigid ja NATO suhtusid Euroopa idapiiride lähistel toimuvatesse sõjamängudesse kahjuks üpris kergekäeliselt, panemata tähele, et need toimuvad Kaliningradi oblasti ja Valgevene vahel asuva nn Suwalki koridori vahetus läheduses.

Õppustel Zapad 2013 avastasid Balti riigid, et venelased harjutavad selle koridori sulgemist. Valgevenes olevad vene üksused liikusid Suwalki koridori piirile mõlemalt, nii Kaliningradi kui ka Valgevene poolt, mängides läbi selle läbilõikamist ja blokeerimist oma üksustega, tagades nii püsiva maismaa läbipääsu Valgevenest Kaliningradi oblastisse. Eestile, Lätile ja Leedule oleks koridori kinnipanek tähendanud nende äralõikamist Euroopast ja sattumist venelaste piiramiskotti.

NATO juhtkond reageeris üpris kiiresti Balti riikide valjuhäälsele informatsioonile Suwalki probleemi osas ja hoiatas Moskvat selle lubamatusest. Zapad 2017 ja hiljuti lõppenud Zapad 2021 õppustel Suwalki koridori lähistel Vene üksusi ei ole enam ei nähtud.

Tänavune Zapad oli sellest hoolimata märkimisväärne. 5. augustil andis pressile intervjuu Valgevene kindralstaabi esimene aseülem kindral Viktor Gulevitš. Ta teatas. et Vene-Valgevene strateegilise õppuse Zapad 2021 peamine tegevus leiab aset 10.-16. septembril nii Venemaa Föderatsiooni kui ka Valgevene territooriumil.

Kindral rõhutas, et "ühised strateegilised õppused Zapad-2021 näitavad üksuste väljaõpet ja kaitseiseloomu tugevdamaks Valgevene regionaalset julgeolekut ning ustavust liitlasriikide vastastikele kohustusele. Nende läbiviimine ei kanna mitte mingit ohtu nii Euroopa ühiskonnale ega ka naaberriikidele."

Valgevenes pidi kokku olema 12 800 sõjaväelast koos 2500 vene sõjaväelase ja 50 sõduriga Kasahstanist. Gulevitš rääkis, et õppustel kasutatakse Valgevenes nelja õppekeskust, sh 230. maaväe polügooni Obuz-Lesnovski, 174-t õppepolügooni lennuväele ja õhukaitsele Domanovski, 210. lennuväe polügooni Ružanski ja Brestski polügooni.

Vastates ajakirjanike küsimustele ütles kindral, et õppuste stsenaarium näeb ette ka võimaliku konflikti teket Valgevene ja Vene Föderatsiooni vastu, kuna on oht, et õppusi võivad provotseerida terroristid ja separatistid.

Venemaa Lääne sõjaväeringkonna juhtkond tegi 2. septembril 2021 omakorda ülevaate algavatest õppustest. Ajakirjanikke informeeriti, et manöövrid toimuvad neljateistkümnel polügoonil Venemaal ja Valgevenes ning Balti merel ja et õppustest võtab osa kuni 200 000 inimest, enam kui 80 lennukit ja helikopterit, kuni 760 ühikut sõjatehnikat, enam kui 240 suurtükki, reaktiivsüsteeme ja miinipildujaid, kuni 15 sõjalaeva Balti merel.

Lääne sõjaväeringkonna esindajad kinnitasid ka, et Vene pool saadab Valgevenesse ühisõppustele 2500 vene sõdurit koos relvastuse ja tehnikaga ning ligi 2000 sõjaväelast Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioonist ja teistest sõbralikest riikidest. Ülejäänud õppustest osavõtjad harjutasid Venemaal oma relvajõudude koosseisus.

Vene kaitseministeerium teatas ka, et õppuste aktiivne faas toimub 10.-16. septembrini polügoonil Mulino, mis asub Nižni-Novgorodi oblastis. Õppuste ala ettevalmistust käis kontrollimas ka vene kindralstaabi ülem kindral Valeri Gerassimov.

Gulevitš selgitas, et suurõppuste stsenaariumi kohaselt tekkis konflikt kahe riikide grupi vahel. Ühelt poolt osalesid selles Põhjariigid - Polesje Liitriik ja Kesk-Föderatsioon, teiselt poolt Lääneriigid - Njanis, Mereriik, Polaarvabariik ning rahvusvahelised terroristide grupid.

Kindrali sõnul oli õppuste stsenaariumi järgi konflikti peamiseks põhjuseks Lääneriikide soov destabiliseerida olukord Polesje Liitriigis, vahetada selle juhtkond ja ühendada selle lääneosad Njanisega. Kindral selgitas: "Kuna Lääneriigid oma eesmärki ei saavuta, vallandavad nad suuremastaabilise agressiooni Liitriigi vastu. See lüüakse tagasi."

Briifingul teatati ka, et Valgevenes kaasatakse õppustele neli sõjaväe väljaõppe keskust, sh. 230. üldvägede polügoon Obuz-Lesnovskis, 174. Õhujõudude ja õhukaitse õppepolügoon Domanovskis, 210. Lennuväe polügoon Rožanslis ja Bresti polügoon. Venemaa territooriumi poolel osalevad Valgevenest 400 sõjaväelast ja enam kui 30 ühikut sõjatehnikat.

Viktor Gulevitš ütles, et Valgevene territooriumil harjutavad ligi 12 800 sõjaväelast, sh 2500 vene sõdurit ja 50 võitlejat Kasahstanist. Kuid ta vaikis paljutähendavalt sellest, et Valgevenes harjutavad ka vene eliitväekoondise, 1. kaardiväe tankiarmeesse kuuluva 4. kaardiväe Kantemirovi tankidiviisi üksused, mida möödaminnes mainiti vene pressis alles pärast õppuste lõppu.

Selgituseks: tankiarmee oma enam kui 600 tanki ja tankidiviis oma 320 tankiga on disainitud vaenlase ründamiseks operatiivtasandil, manööverdamiseks, suuremastaabilisteks läbimurreteks sügaval vastaspoole tagalas, jõudes sageli sadade kilomeetrite kaugusele rinde eesliinist.

10. septembril 2021 käivitus ka õppuste mobiilne osa Balti merel. Vene portaal Interfax teatas, et oma baasidest on merele õppustele väljunud 15 sõjalaeva ja kaatrit.

Vene kaitseministeerium selgitas, et vastavalt õppuste plaanile harjutavad lahingulaevad peamiselt Balti mere lõunaosas allveekaitse ja õhukaitse ülesandeid, miinitõrje harjutusi ja raketi ning suurtükilaskmisi erinevate mere asuvate sihtmärkide pihta. Vene press teatas, et merel tegutsevad õppuste raames suured dessantlaevad, korvetid, väikesed raketi- ja allveetõrje laevad, samuti õppuste toetusgrupi alused.

Pärast strateegiliste manöövrite lõpetamist 16. septembril jäi sõltumatute vaatlejate silmi asjaolu, et Valgevenes õppustel asuvad Vene üksused ei kiirustanud riigist lahkuma. Intriigi avalikustas 28. septembril uudisteagentuur TASS, mis teatas, et vene õhutõrje raketivägede üksused on saabunud Grodnosse, kus need loovad kahe riigiga ühise õhujõudude ja õhutõrje väljaõppe keskuse.

Ilmselt jääb Valgevenesse pikaks ajaks ka Baranovitši lennubaasi suurõppuse Zapad 2021 ajal sinna maandunud vene hävitajate Su-30SM üksus. Näib, et Valgevene diktaatorist on saamas Putini kannupoiss ja valgevenelastel on tõsine oht kaotada iseseisvuse ja oma iseseisva riigi.

Mis saab edasi?

Uurides kunagise Nõukogude Liidu kui hiiglasliku vangilaagri loomist Stalini režiimi poolt 1938 -1953. aastatel ning NSVL-i agressiivseid ponnistusi külma sõja perioodil levitada sotsialismi koos vallutustega üle kogu maailma, nimetas tolleaegne USA president Ronald Reagan Liitu kurjuse impeeriumiks. Tal oli õigus.

Kurjuse impeeriumid pikalt ei eksisteeri. Inimkonna ajalugu näitab, et vägivalla ja inimverega loodud impeeriumid ei ole igavesed. Krooniline majanduskriis ja riigi juhtkonna oskamatus on viinud Vene riigi tupikusse, kust väljapääsu pole näha.

Venemaal kostavad üha valjemini vaesuva rahva väljakannatamatu eluga rahulolematud hääled, mis varem või hiljem viivad paratamatult järjekordse revolutsioonini või selle hiigelriigi lagunemiseni. See on ainult aja küsimus.