Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski kirjutas 7. juulil avaldatud statistikaameti blogipostituses Eesti madalale sündimusele viidates: "Keegi ei oska täpselt öelda, kust jookseb piir, millest allpool põhiseaduses nimetatud rahvuse, keele ja kultuuri kestlik areng enam võimalik pole. Julgen siiski arvata, et oleme sellele olulisele piirile väga lähedal." 

Nimelt langes summaarne sündimuskordaja Eestis 2020. aastal üsna järsult, eelmise aasta 1,66 pealt 1,58 peale. Selleks, et uued põlvkonnad oma eelkäijaid asendada suudaksid, peaks see olema 2,1.

Seevastu sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna juhataja Hede Sinisaar leiab, et olukord nii hull ei ole, ning toob esile migratsiooni, väites, et aeg, mil Eesti kaotas elanikke väljarändes, on lõppenud ning leidis, et praegusi trende pikendades võib eeldada, et ka sündimuskordajad jätkavad kasvu.

Üsna arusaamatu on, missuguseid trende pikendades sündimuskordajad kasvu jätkavad. Kõnesolev näitaja kukkus 1991. aasta 1,8 pealt 1998. aastal 1,28-ni, seejärel tõusis kuni 1,72-ni aastatel 2008 ja 2010, misjärel langes uuesti 1,52-ni 2013. aastal, saavutas 2018. aastal uue, aga 2010. aastast madalama (1,67) tipu, ning on viimasel kahel aastal langenud. Seega oleks Sinisaare järeldusega raske nõustuda, vähemalt toodud andmete alusel. Tõsi, põlvkonnasündimuse näitaja on mõnevõrra kõrgem, aga ka selle dünaamikas pole küll võimalik tõusu täheldada, kui üldse, siis pigem vastupidist trendi.

Hoopis imelik on aga Sinisaare väide, et aeg, mil Eesti kaotas elanikke väljarändes, on möödas. Eesti Vabariigi kodakondsusega isikute rändesaldo pöördus tõesti statistikaameti andmete järgi plussi 2017. aastal, saavutas maksimumi (ligi 1300) järgmisel aastal, langes pisut 2019. aastal (jäi 600-ga plussi), kuid pöördus uuesti miinusesse 2020. aastal, mil Eestist rändas välja üle tuhande Eesti Vabariigi kodakondsususega isiku rohkem kui sisse tuli. Need on statistikaameti andmed, mis täpsusega ei hiilga, ent täpsemaid meil pole. Pole ka Sinisaarel ega valitsusel.

Niisiis pole kahtlust, et kõrge valitsusametnik üritab näidata olukorda tegelikust paremas valguses. Tõsi, me ei tea, kas 2020. aastal toimus uus otsustav rändepööre ning kas Eesti kodanike rändesaldo jääb ka järgmistel aastatel miinusesse. Me ei tea ka 2020. aasta pöörde peamisi põhjusi. Võimalik, et peamiseks asjaoluks on hoopis statistikaameti kasutatud elumärkide-põhine metoodika ning 2020. aasta tagasirände arvude vähenemine on seotud piirangutega, mis ei lubanud Soome eestlastel tihedamalt siin käia ja elumärke koguda. Teisalt tähendab see, et tagasiränne on olnud varem selle metoodika tõttu ülehinnatud.

Igatahes üheks sisuliseks põhjuseks, mis mõjub pikemaajaliselt, on taas mujalt suurenenud sisseränne. 2019.-2020. aastal tuli Eestisse mõlemal aastal 4000-5000 isikut rohkem kui siit lahkus, ning peamiselt andsid positiivse rändesaldo Aasia ja Aafrika maadest ning idaslaavi kultuuriruumist pärit isikud. Eestis on ka mitukümmend tuhat nn lühiajalist töötajat. Need suruvad keskmist palgataset alla ja pidurdavad seega meie inimeste kodumaale naasmist. Ka eestlaste osakaal Eestis on aastatel 2015-2020 langenud, tõsi, seni küll väga aeglaselt. Selle aasta andmed ei ole täielikud.

Eelmise valitsuse laialimineku üheks põhjuseks abielureferendumi kõrval, mis oleks toonud madala sündimuse teema päevakorda, oli ka siseministeeriumist riigikogusse jõudnud eelnõu, millega oleks piiratud immigratsiooni. See ei olnud Keskerakonnale kuidagi vastuvõetav ja kompromissidele ei jõutud. Selle aasta kevadel hääletati uue valitsuskoalitsiooni poolt menetlusest välja ka EKRE fraktsiooni poolt esitatud sarnase eesmärgiga eelnõu.

Näib, et praegune valitsus immigratsiooni piirata ei kavatse. Kuulda pole midagi ka meetmetest, mis toetaksid sündimuse kasvu. Niisiis tuleb Servinskiga täielikult nõustuda - läheneme seetõttu piirile, millest allpool põhiseaduses nimetatud rahvuse, keele ja kultuuri kestlik areng enam võimalik pole.