Aastast aastasse näevad moslemimaades elavad inimesed, kuidas linnadesse tuuakse veokitega tuhandeid elusloomi, et neid ohvripüha Eid al-Adha puhul veristataks. Nii juudid, kreeklased, roomlased kui ka islamieelsed paganlikud araablased tõid ohvriks loomi, et pälvida jumaluselt kaitset, tunnustust või materiaalset kasu.

Lambatalle ohverdamise komme pole mitmel pool Lähis-Idas ka kristlastele tundmatu. Koraanis räägitakse, kuidas Aabrahamile ilmutati, et ta peab Jumalale ohverdama oma lapse Ismaeli¹, aga viimaks sai vereohvriks Ismaeli asemel jäär. Loomade ohverdamine oli tollases araabia ühiskonnas vastuvõetav. Nii elab tänini tava, et Jumala tänamiseks ja kiitmiseks tuleb loobuda millestki endale väga väärtuslikust, tuua materiaalseid ohvreid või loobuda muidu olulisest.

Aabrahami ohvritoomist mälestades näidatakse vereohvriga Jumalale pühendumust, aga ühtlasi on see heategevus, sest vähemalt kolmandik looma lihast läheb kombekohaselt neile, kes kannatavad puudust. Vereohvrite kultuur on üldrahvalik, Türgis ja teistes maades tuuakse ohvreid ka muudel põhjustel. Näiteks, kui inimesel pole pikka aega hästi läinud, võib ta Jumalale meele järgi olemiseks ja enda patukoorma vähendamiseks tappa ohvrilooma, et selle liha vaestele jagada.

Halal-tapmine

Halal-tapmine on iseenesest lihtne: ideaalis loeb väljaõppinud lihunik lihaloomale õnnistust, toidab ja joodab teda, ütleb bismillah (Jumala nimel) ja lõikab seejärel kiiresti looma kõri vaheda noaga läbi. Tapmine peab toimuma teiste loomade eest varjatuna, sekunditega, nii et loomal ei tule valu kannatada.

Kiiresti kasvavates suurlinnades on paraku raske rituaali ideaalselt läbi viia, veristajate kogenematuse tõttu lõppevad need algatused tihti looma piinlemisega ning veristaja enda tõsiste kehavigastustega või muidu õnnetult.

Seepärast on pärast sadade aastate pikkust kombetäitmist hakanud moslemid küsima: kas seesugust ohvritoomist ikka on vaja? On üldteada, et proteiine, vitamiine ja muid toitaineid saab inimorganism ka mujalt kui lihast. Kas liha on tänapäeval üldse väärtuslik ohverdus?

Pealegi tuleb mõelda hügieenile ja eetilistele kaalutlustele. Seepärast on paljud moslemid hakanud seadma kahtluse alla vajadust kellegi surma põhjustada. Jah, halal-tapmine on õigesti teostatuna valude ja piinadeta, aga kui palju ohvriloomi suudetakse õigesti veristada?

Üha enam rõhutatakse, kui palju ressursse nõuab tänapäeval lihaloomade kasvatamine ja transport; seega haakub teema keskkonnahoiu ja kliimamuutustega. Nii nagu ka ülejäänud maailmas, toimub ka moslemite vahel huvitav debatt selle üle, kas näiteks praegusel ohvripühal on looma ohverdamine moslemile range usunõue, või on elusolendi ohverdamine ja lihasöömise vajalikkus üleüldse kaheldav.

Selle üle vaieldakse kirglikult, kas usk nõuab ainuvõimalikuna just eluslooma ohverdamist või saab oma pühendumust näidata ka muul moel. Tean moslemeid, kes visalt väidavad, et olenemata isiklikest söömisharjumustest või vaadetest peab moslem, kes endale seda lubada saab, looma ohverdama, et tema liha kombekohaselt jagada. Teised tahavad looma oma kätega veristada, et pühendumist tõendada.

Kolmandad ütlevad, et kuna Koraanis on rohkem viiteid loomade ohverdamisele, kui nende kaitsmisele (näiteks tuleks palverännakul ohver tuua²), siis pole veretu ohver moslemile alternatiiviks. Nad kahtlevad, kas vegan üleüldse saab olla moslem, kui ta tahab tõsimeeli Koraanist juhinduda. Nii taandub arutelu viimaks sellele, kas usus on üldse uuendused lubatud.

Muudatused keskkonnaalases mõtlemises

Vaatamata eelnevate argumentide tõsidusele on siiski kasvav hulk neid, kes ütlevad, et kliimamuutusi ja maailma rahvastiku kasvu arvesse võttes saab midagi väärtuslikku ohverdada ning jagada ka teisiti. Nad peavad loomulikuks, et usulised kombed ajaga kohanevad ning see, mis võis prohvetiaegses Araabias olla väärikas ohverdus, pole seda praegu enam teps mitte.

Nemad toonitavad, et halal-reeglite rikkumine - nagu seda paratamatult moslemimaades ohvripüha aegu ette tuleb - on julmus loomade vastu, mis on lubamatu. Nad soovitavad ohvripüha puhul vaestele toitu annetada näiteks toidupankade kaudu või rahalisi annetusi tehes. Nemad väidavad, et ei Koraan ega hadithid välista veganiks olemist, pigem annab prohvet eeskuju väga kasinalt liha süüa ning loomadele mitte liiga teha.

Nad ütlevad, et Koraan ei nõua otseselt kellegi ohverdamist, sest suurades 22:36 ja 22:37 räägitakse küll ohverdamise tavast, ent lisatakse: "Jumal ei vaja nende liha ega verd, vaid ta vajab teie vagadust. Seetõttu andis ta teile võimu ohvriloomade üle, et te kiidaksite Jumalat selle eest, et ta juhtis teid õigele teele. Kuuluta siis rõõmusõnumit kõikidele, kes teevad head."³

Tean isiklikult moslemeid, kes teevad ohvripühal annetusi tüdrukute haridust edendavatele ühendustele üle ilma, sest lähtuvad loogikast, et vaesele on õige anda õng, mitte kala. Tean moslemit, kes lihaportsu annetamise asemel rajas Pakistanis oma kodulinna avaliku veevõtukoha, tänu millele saavad janused joonuks mitte üksnes pühade ajal, vaid aasta ringi.

Tean moslemitest lapsevanemaid, kes ei taha, et nende lapsed näeksid avalikes kohtades loomade veristamist, sest vägivalda on ümberkaudu niigi palju ja nad ei soovi seda põlistada. Neile on lahenduseks maksta raha heategevusorganisatsioonidele või väljavalitud lihunikele, kes töö diskreetselt ära teevad ja liha vaestele laiali jaotaksid. Hulk riike on linnades täiesti keelanud loomade tapmise suvalistes avalikes paikades, seda tehakse vaid linnavalitsuse määratud kohtades.

Aina sagedamini kuulen, et annetamiseks valitakse looma asemel midagi muud. Populaarsust koguvad progressiivset islamit edendavad sotsiaalmeediagrupid, kus arutletakse säärastel teemadel, ning vegan-moslemite grupid.

Arvukad minimaalselt liha tarbivad, taimetoitlastest ja veganitest moslemid on sama meelt nagu Egiptuse päritolu Nada, kokk, tervisliku toitumise propageerija ja loomaarmastaja, oma blogis: 

"Kui mu usk palub, et pakuksin midagi minule väärtuslikku nendele, kel pole minuga võrdselt vedanud, siis ma ei kõhkle tänamast selle eest, mis on minul olemas. Pakun korvi värsket maheköögivilja, täisteratooteid, ube ja läätsi. Pakun raha, riideid, raamatuid ja mänguasju. Kuid ma ei kahjusta süütu looma elu ega põhjusta valu ja kannatusi seal, kus seda pole vaja."⁴

Loomade õiguste ja keskkonnahädadega arvestamine ning muretsemine toidu raiskamise pärast pole muidugi Türgis, Lähis-Idas või Põhja-Aafrika moslemienamusega maades veel valdav. Ent pärast regioonis elatud aastaid, mida on kogunenud juba kümmekond, näen ma küpsemas uut arutelu. Muudatust keskkonnaalases mõtlemises on tore jälgida.