Celal Yildirim: mošeest tähtsam on usuvabadus, dialoog ja hirmu vähendamine ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Celal Yildirim
Celal Yildirim Autor/allikas: UNHCR

Tunnen võõrsil olles aina rohkem, et meid, moslemeid, kardetakse või vaenatakse tänu tegudele, mis ei ole ei minu ega mu pere ega lähedaste vastutada, kirjutab Eestis elav türklane Celal Yildirim.

Mind ajendasid kirjutama järjekordsed terroriaktid Prantsusmaal ja Austrias. Kirjutan kui moslem ja inimene, kellele Eesti Vabariik on varjupaika andnud ning kes seda maad juba endale kalliks peab.

Olen pärit Türgist, mis on aastakümneid terrorirünnakute all kannatanud. al-Qaeda, PKK, daesh ja mitmed muud äärmusrühmitused on ka minu sünnimaal korda saatnud rünnakuid, milles on hukkunud sadu inimesi. Nende eesmärk on luua vihkamise keskkonda, kogukondi metoodiliselt üksteisest lahutada ning viia psühholoogilise sõjani.

Ma tunnen, et pean selgitama, et korraldatud rünnakutel pole kohta minu religioonis, minu uskumuses. Ma tunnen, et on hädavajalik  näidata üles solidaarsust nii kannatanutega kui ka nende kodumaadega.

Terrorismi põhieesmärk on teatud sündmusele, poliitilisele sõnumile või konfliktile tähelepanu tõmmata. Sellist "tähelepanu juhtimist" saavutatakse tänu vägivallateo tagajärjel ühiskonnas tekkinud hirmu ja õuduse õhkkonnale. Ma pean seda valeks.

Tunnen võõrsil olles aina rohkem, et meid, moslemeid, kardetakse või vaenatakse tänu tegudele, mis ei ole ei minu ega mu pere ega lähedaste vastutada.

Tahaksin minna tänavale ja valju häälega hüüda: "Mina olen moslem, need, kes vägivallategusid teevad, ei ole moslemid! Sest islamis sellist asja pole! Sest islamis on ühe inimese tapja kogu inimkonna tapja ja läheb igavesse põrgusse!"

Ükskõik kus usu nimel korda saadetud vägivald nagu terror ja tagakiusamine on valu kogu inimkonnale. Terroril ei saa olla religiooni, rahvust, rassi.

Islam on sallivuse, halastuse, armastuse ja tolerantsuse religioon. Sellepärast teeb mulle islami nimel ja moslemite korda saadetud vägivald väga valu. Tunnen, et meil, moslemitel, on nüüd suur vastutus. Me peame rääkima oma väärtustest ja sellest, kes me oleme, mitte ainult eesti rahvale, vaid kõigile.

Ma soovin, et need, kes pole leidnud võimalust islami tundma õppimiseks, õpiks seda esmastest allikatest. Ärge otsige füüsikateooriaid ilukirjandusest! Ka islamit peame õppima selle esimeselt esindajalt, prohvetilt, tema kaaslastelt.

Kahjuks on olemas ka eelarvamustesse haigestunud inimesi. Vähemusgruppe on selle tõttu aastaid ja sajandeid taga kiusatud. Just sellepärast peame andma vähemustele õiguse end tutvustada, neid ilma eelarvamusteta kuulama.

Kolides Tallinnasse, nägin Facebookis ühte videot. Video räägib ühest naisest, kes ühel õhtusöögil viib kokku kortermaja elanikud, kes omavahel muidu üldse ei räägi. Nimetan teda kangelaseks, sest ainult kangelased suudavad inimeste vahelisi pingeid eemaldada ja kõik ühise inimnimetaja juurde juhatada.

Video meeldis mulle nii väga, et kirjutasin selle alla: "Kas me ei võiks seda ka Eestis teha?". Üks eesti proua vastas, et loomulikult, teeme kõik koos! Nii me katsime Pagulasabi toetusel 20. augustil Eesti taasiseseisvuspäeval Telliskivis Loomelinnakus lauad, tegime türgi toite ja kutsusime inimesi osalema. Kokku tuli ligi 200 inimest. Me rääkisime natuke endast ja näitasime, et meid ei ole vaja karta.

Tulen Türgist, kus on demokraatia eest võidelnud ja võitnud Euroopa ühiskondadelt palju õppida. Tahan, et teaksite, et ma mõtlen samu asju, mida mõtleb minu demokraatlik eesti vend ja õde.

Usun, et me kõik unistame maailmast, kus inimesed elavad koos ja on vabad. Oleme valmis selle nimel mõningaid samme astuma. Näiteks inimestele oma kultuurist parimat tutvustades püüame koondada meie kõigi väärtused ja leida neis ühist.

Saame ja tahame moslemitena elada sekulaarses riigis ega taha ega hakka nõudma ususeaduse kehtestamist, vaid austame Eesti seadusi nagu teisedki. Tean, et siin arutatakse, et kas Eestis peaks olema mošee. Unistan, et mošee oleks, kuid samas, see ei ole tähtsaim küsimus. Tähtsam on usuvabadus, dialoog ja hirmu vähendamine.

Mina ja mu abikaasa olime Türgis õpetajad. Meie suurimaks unistuseks on ka siin kunagi õpetajaks saada ja teeme selleks kõik. Arvan, et selle kaudu saame Eestile kasulikud olla.

Oma pöördumise tahaksin lõpetada Abessiinia kuninga sõnadega moslemi- ja kristlike ühiskondade kohta. Ta ütles, et nende ühiskondade vahel on vaid väga õhuke joon. Ütlen kõigile inimestele, et see meievaheline õhuke joon seisneb ainult erinevates uskumustes. Muud väärtused on meil ühised: need on inimõigused, moraal, väärtused ja demokraatia. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: