Kuigi annetamine on väga oluline ning mõjub hästi nii abivajajale kui heategijale, siis oleksid paljud algatused ja probleemid olemata, kui lihtsalt lõpetaksime selle võtmise, mis pole meile mõeldud. Kui me ei rööviks teistelt nende väärikust ja nende vabadust, nende kehasid, kodusid ja nende lapsi ning nende eluõigust. See kehtib ka inimeste kohta, kuid praegu pean silmas loomi.

Võtmise võidukäik

Kui mõelda loomade peale, siis on meie suhe nendega ääretult ebaõiglane ning põhineb eelkõige võtmisel ja neist tulu teenimisel. Isegi, kui me sellest endale aru ei anna, "väärtustame" loomi peamiselt läbi küsimuste: Kuidas me teda kasutada saame? Mida me temalt võtta saame? Kuidas ta on meile kasulik?

On rida loomi, keda oleme aretanud pelgalt meie huvisid teenima. Nende elu ainuke eesmärk meie silmis on olla lihaloom, piimamasin, munamasin, karusnaha- ja villakasvataja, meetootja, tootetestija jne. Nad saavad hetkelise eluõiguse vaid siis, kui täidavad seda eesmärki. Kui nad aga pole selles piisavalt edukad, tapetakse nad koheselt peale sündi (nt munatööstuse jaoks kasutud kuketibud või piimatööstuse jaoks kõlbmatud isased vasikad).

Ja need, kes on "edukad", ehk need, kelle keha on aretatud nende enda jaoks koormavateks (nt broilerikanad, kelle luud murduvad nende enda keharaskuse all), aga meie jaoks võimalikult tulutoovaks, saavad tööstuse kõletute ja piinarikaste vanglaseinte vahel korraks "elada". Aga vaid seniks, kuni nad on piisavalt tootlikud.

Meelelahutusest nuhtluseni

Metsloomade suhtes näitame justkui suuremat austust välja, aga sedagi vaid teatud piirini. Kuna nad on erilised ja eksootilised, siis leitakse neilegi kasutusvõimalus, seekord meie lõbustamiseks. Olgu selleks siis tsirkused, veepargid või loomaaiad – põhjuse nende vangistamiseks meie tarbeks leiab alati.

Ja siis on rida loomi, kelle vabadust me veel võtnud pole, aga kellelt oleme röövinud nende kodud. Neid loomi käsitleme lihtsalt nuhtlusena. Reegel on aga see, et kui me loomast kasu ei saa, väärib ta surma.

Kuna neil endal jääb metsades eluruumi üha vähemaks ja nad eksivad seetõttu meie kodude juurde, siis oleme otsustanud, et nende arvukust tuleks piirata ehk langetame oma mugavuse nimel nende surmaotsuse. Mõnel õnnelikumal veab, kui teda käsitletakse bioloogilise mitmekesisuse tarbeks piisavalt kasulikuna, et seekord veel ta elu säästa.

Suhtumise muutmine

Ka nn lemmikloomana peetavad pole sellise suhtumise eest kaitstud. Olete tähele pannud, et kui näiteks Facebookis levib video mõnest armsast loomast, siis on selle all tavaliselt rida kommentaare stiilis "tahaksin sellist ka endale koju"? See on levinud suhtumine, et "loom on nunnu" võrdub küsimusega "kuidas ma ta endale saan?".

Aga nunnundus ei päästa kedagi, sest kui eesmärgiks oleks andmine (nt armastuse ja kodu pakkumine abivajavale loomale), mitte võtmine (loom kui kodukaunistaja või lapselõbustaja), ei oleks varjupaigad täis hüljatud hingi.

Me peame loobuma suhtumisest loomadesse kui omanditesse ja tundetutesse masinatesse, kellelt midagi ja pidevalt võtta ning mõtlema hoopis, kuidas me neid aidata saaksime. Üks võimalus on annetada organisatsioonidele, mis loomade õiguste eest seisavad ja nende abistamisega tegelevad, aga tegelikult peab muutus algama meist endist.

Loomaorganisatsioonid tegelevad meie suhtumise tagajärgedega, kuid meie kõigi asi on elada nii, et meie valikud ei kahjustaks teiste elu ja väärikust. Meie kõigi asi on loomi austada, näha ja kohelda indiviididena, kelle elul on väärtus iseeneses.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.